Te teate kuidas ma armastan toitu, lihtsalt ülivõrdes! Head, rammusat, kvaliteetset ja maitsvat toitu. Alati pole rammus kuigi hea ja hea üleliia kvaliteetne. Aga see ei peata mind. Ma söön seda mille järgi tunne on. Jah, ma tean, et vahukoorega pannkoogid ei ole mulle head, aga vahel ma tahan, sest need on nii neetult head.
Ma olen emotsionaalne toituja. Söön seda, mille järgi isutab. Jah, ma täidan sees olevat tühjust kreemisaiadega. Aga kuna see tühjus pole vist nii suur kui ma ise kahtlustan, siis väga palju saia selle täitmiseks ei kulu. Pole veel langenud nõiaringi - söön, sest keegi mind ei armasta - keegi ei armasta mind, sest olen nii paks - söön, sest…
Üldiselt ma arvan, et kõik normaalsed inimesed on emotsionaalsed sööjad. Sest söök on seotud emotsioonidega. Kõik olulised hetked meie elus mööduvad süües. Esimene romantiline kohting - tass kohvi või õhtusöök küünlavalgel. Ah, mis siin ikka peenutseda - parim asi maailmas on hommikul kell kolm Räägu burks, siis kui sa jagad seda silmarõõmuga. Muidu süües on see ikka paras saast. Olen proovinud, tean millest räägin. Pulmad - süldilaud. Katsikud - Rootsi laud. Peied - puljong ja pirukas. Ameeriklastel on vahva komme - su ema suri, näe võta pajarooga! Millega lohutab ema oma kriiskavat beebit? Mis on esimene reaktsioon? Ei, mitte mähkmevahetus. Ja kas tited võtavad rinda selleks, et kõhtu täita? Jällegi, kogemus ütleb, et keskmiselt kolmkümmend protsenti ajast tahavad nad lähedust, mida pakub imetamine, mitte piima. Paljud beebid elavad veel poolteist aastat tissi otsas pärast seda, kui on õppinud juba ise kahvlit ja lusikat käsitlema.
Käisin üks päev kohvikus kringlit ostmas ja räägivad teenindaja ning klient omavahel hernesupist. Klient: "Öak! Vastik!"
Teenindaja: "Ei, meil on päriselt ka hea hernesupp, mitte selline lapsepõlvetrauma maitsega."
Klient: "Noh jah, andke mulle ikkagi porgandipirukaid."
Teenindaja: "Kõige rohkem lasteaia- ja sõjaväetraumasid on inimestel hirsipudruga, aga meil minnakse kaklema, kui see otsa saab."
Jah, kui mingi toit on vastumeelne, ja allergiat või talumatust ei ole, siis ilmselt on asi hoopis emotsioonides, mitte toidus endas.
Ma olen emotsionaalne toituja. Söön seda, mille järgi isutab. Jah, ma täidan sees olevat tühjust kreemisaiadega. Aga kuna see tühjus pole vist nii suur kui ma ise kahtlustan, siis väga palju saia selle täitmiseks ei kulu. Pole veel langenud nõiaringi - söön, sest keegi mind ei armasta - keegi ei armasta mind, sest olen nii paks - söön, sest…
Üldiselt ma arvan, et kõik normaalsed inimesed on emotsionaalsed sööjad. Sest söök on seotud emotsioonidega. Kõik olulised hetked meie elus mööduvad süües. Esimene romantiline kohting - tass kohvi või õhtusöök küünlavalgel. Ah, mis siin ikka peenutseda - parim asi maailmas on hommikul kell kolm Räägu burks, siis kui sa jagad seda silmarõõmuga. Muidu süües on see ikka paras saast. Olen proovinud, tean millest räägin. Pulmad - süldilaud. Katsikud - Rootsi laud. Peied - puljong ja pirukas. Ameeriklastel on vahva komme - su ema suri, näe võta pajarooga! Millega lohutab ema oma kriiskavat beebit? Mis on esimene reaktsioon? Ei, mitte mähkmevahetus. Ja kas tited võtavad rinda selleks, et kõhtu täita? Jällegi, kogemus ütleb, et keskmiselt kolmkümmend protsenti ajast tahavad nad lähedust, mida pakub imetamine, mitte piima. Paljud beebid elavad veel poolteist aastat tissi otsas pärast seda, kui on õppinud juba ise kahvlit ja lusikat käsitlema.
Käisin üks päev kohvikus kringlit ostmas ja räägivad teenindaja ning klient omavahel hernesupist. Klient: "Öak! Vastik!"
Teenindaja: "Ei, meil on päriselt ka hea hernesupp, mitte selline lapsepõlvetrauma maitsega."
Klient: "Noh jah, andke mulle ikkagi porgandipirukaid."
Teenindaja: "Kõige rohkem lasteaia- ja sõjaväetraumasid on inimestel hirsipudruga, aga meil minnakse kaklema, kui see otsa saab."
Jah, kui mingi toit on vastumeelne, ja allergiat või talumatust ei ole, siis ilmselt on asi hoopis emotsioonides, mitte toidus endas.
Tead, sul on vist õigus. Kindlad toidud mulle maal vanavanemate juures lapsepõlves ei maitsenud, sest nad sundisid sööma. Päris pikalt ei söönud liha sellel põhjusel. Kui toit seostus sundimise emotsiooniga, siis ei saagi maitseda. Et asi on emotsioonides, mitte toidus endas.
VastaKustutaMinu jaoks on pasta enda hellitamise söök. Vahel söön peale rasket trenni seda, vahel mehega väljas käies - igaljuhul seostub positiivsete emotsioonidega :)
Jah, tead, sellel teemal võiks veel nii palju kirjutada. Näiteks ma ei saanud aastaid süüa teha, sest söögivalmistamine ja söömine seostusid eksmehega. Isegi nüüd, kuigi sellest juba nii kaua möödas, ei soovi ma teatud toite teha, sest need maitsesid talle eriliselt.
Kustuta