Säästmisest juba kirjutasin. Nüüd kirjutan bioloogilisest jäljest. Noh, et miks ma seda ei vähenda. Või üldse, miks see nii raske on. Sest, see pole ju tegelikult raske. Mitte päriselt. Teha igapäevaselt väikseid teadlikke valikuid. Paber versus plastik, puuvill vs sünteetika, buss vs auto. See pole tuumateadus. Isegi Kärbes saab põhimõttest aru. Miks siis mitte rakendada?
Sest inimestele on kontseptsioon endast midagi mitte maha jätta psühholoogiliselt vastuvõetamatu.
Me kõik, omal moel, tahame jätta endast jälge. Kõikidest ei saa tunnustatud arste, juriste ja luuletajaid. Keda me lollitame, enamikest ei saa. Püüdleme küll, aga ühel hetkel tuleb reaalsus. Ja siis me arutamegi, kas just teadlikult, aga siiski, et kui mind juba neljakümne aasta pärast pole, siis milleks ma pean maad säästma? Las minust jääb vähemalt üks auk osooni - märk, et ma olen elanud. Kõlab õõvastavalt? Aga kas tingimata vääralt?
Lugesin just hommikul vana head Jumala Sõna ja seal on juba kümme peatükki järjest ainult nimed, nimed, nimed. Sellele sündis poeg see ja too ja siis nende poegade nimed jne. Lihtsalt ebanormaalselt igav! Ja loen ning mõtlen, et aga milleks neid nime on vaja siia? Milleks lehekülgi raisata? Oleks veel mingi lugu nime taga, aga enamik on lihtsalt, ma ei tea, Kuus ja Tuus ja Jaabin. Ja ühekorraga sain ma valgustuse! Jah, minu jaoks on need suvalised nimed. Aga ajal, kui see kirja pandi, siis võisid Jaabini lapse-lapse-lapsed lugeda ja tunda rinnas uhkust, näe, meie taat siin äramaintud. Jälg.
Tänasel päeval on jälge isegi lihtsam jätta. Facebook, Instagram, Twitter. Jah, see pole just Pulitzeri või Nobeli preemia, aga ikkagi jälg. Enam ei pea ootama sündi ega surma, selleks et su nimi lehes ära trükitaks. Pane paljast kannikast pilt üles ja voila!
Ehk on see minust pahatahtlik, aga vahel ma mõtlen, et need, kes oma "rohelist eluviisi" hirmsasti propageerivad, teevad seda samuti jälje pärast. Mitte tingimata bioloogilise, vaid, et näete, ma viisin taara kogumispunkti ja käisin kaltsukas, ma olen eeskuju, pange mind tähele.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Sest inimestele on kontseptsioon endast midagi mitte maha jätta psühholoogiliselt vastuvõetamatu.
Me kõik, omal moel, tahame jätta endast jälge. Kõikidest ei saa tunnustatud arste, juriste ja luuletajaid. Keda me lollitame, enamikest ei saa. Püüdleme küll, aga ühel hetkel tuleb reaalsus. Ja siis me arutamegi, kas just teadlikult, aga siiski, et kui mind juba neljakümne aasta pärast pole, siis milleks ma pean maad säästma? Las minust jääb vähemalt üks auk osooni - märk, et ma olen elanud. Kõlab õõvastavalt? Aga kas tingimata vääralt?
Lugesin just hommikul vana head Jumala Sõna ja seal on juba kümme peatükki järjest ainult nimed, nimed, nimed. Sellele sündis poeg see ja too ja siis nende poegade nimed jne. Lihtsalt ebanormaalselt igav! Ja loen ning mõtlen, et aga milleks neid nime on vaja siia? Milleks lehekülgi raisata? Oleks veel mingi lugu nime taga, aga enamik on lihtsalt, ma ei tea, Kuus ja Tuus ja Jaabin. Ja ühekorraga sain ma valgustuse! Jah, minu jaoks on need suvalised nimed. Aga ajal, kui see kirja pandi, siis võisid Jaabini lapse-lapse-lapsed lugeda ja tunda rinnas uhkust, näe, meie taat siin äramaintud. Jälg.
Tänasel päeval on jälge isegi lihtsam jätta. Facebook, Instagram, Twitter. Jah, see pole just Pulitzeri või Nobeli preemia, aga ikkagi jälg. Enam ei pea ootama sündi ega surma, selleks et su nimi lehes ära trükitaks. Pane paljast kannikast pilt üles ja voila!
Ehk on see minust pahatahtlik, aga vahel ma mõtlen, et need, kes oma "rohelist eluviisi" hirmsasti propageerivad, teevad seda samuti jälje pärast. Mitte tingimata bioloogilise, vaid, et näete, ma viisin taara kogumispunkti ja käisin kaltsukas, ma olen eeskuju, pange mind tähele.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar