Pole ammu oma vaatamisi ülestäheldanud. Ütlen kohe, et midagi wow-super-mega-ossomit pole ma näinud. Aga väikse kollaaži võin teha.
Kuidagi on läinud nii, et päris mitu sarnase põhiliiniga filmi/seriaali olen vaadanud. Üks oli "Rabbit Hole", 2010. Lugu lapsevanematest, kes kaotasid õnnetuses oma poja. Mis ma oskan öelda, kurb aga huvitav. Mulle need psühholoogilised teemad ikka meeldivad. Just see, et lein on nii individuaalne ja ei allu reeglitele. Igaüks kogeb leina omamoodi ja teised ei saa sellest aru. Neile näib, et kui sinu lein erineb minu omast, siis see pole päris.
Veel vaatasin "Mum's Listi", 2016. Noh, eks see üks nutt ja hala oli, uuesti küll vaadata ei tahaks, aga soundtrack on väga hea, vähemalt praegu see sobib mu enda meeleoluga. Meloodiline ja meeldiv.
Siis ma vaatasin suurt kära tekitanud "Bird Boxi", 2018. Noh, ma ei tea, polnud väga äge minu meelest. Selline meh. Aga noh, mulle zombi apokalüps ei lähe peale ka. Kuigi seal tegelikult zombisid polnud, aga oli midagi veelgi hullemat, midagi nimetut ja hirmsamat. Lõpp vajus ära. Või vajusin mina, pead ei tea anda.
Veel vaatasin kostüümidraamat "The Favorite", 2018. See mulle meeldis tegelikult. Pani mõtlema, kui haavatavad on inimesed, kes on võimul. Nad on nii hirmul ja eraldatud ning just sellega muutuvad nad kergeks saagiks inimestele, kelle eest nad kõige enam kaitset vajavad. Tundlikumale natuurile ilmselt see film ei sobi. Muud ma ei ütle, aga eks tol ajal oligi üsna tavaline, et kõik nahistasid kõigega mis liikus. Ja sellest pole antud linateoses ka mingit saladust tehtud.
Veel vaatasin "Snowdeni", 2016. Ka see oli päris hea. Jälle selline film, mis pani mõtlema. Päris ebameeldiv mõelda, et keegi sind pidevalt jälgib*. Noh, loomulikult olen mina täiesti tähtsusetu ja igav inimene, et kes mind ikka viitsib passida, aga põhimõtteliselt. Jah, mul pole midagi varjate per se, aga asjad võivad muutuda. On ju ajalugu täis näiteid, kui võim üleöö vahetus ja täiesti tavalised inimesed olid ühtäkki riigivaenlased. Samas ma saan suurepäraselt aru ka sellest, miks Snowdeni riigireeturiks peetakse. Nagu ka filmis öeldi, siis enamik ameeriklasi ei taha tegelikult vabadust, nad tahavad turvatunnet. Noh, ja ilmselt ei ole see tõene ainult ameeriklaste vaid üldiselt inimeste kohta. Vabadus on nagunii üsna abstraktne mõiste. Täielikku vabadust pole kellelgi. Ja selleks, et omada teatud vabadust, tuleb mõnest teisest vabadusest loobuda. Lisan veel, et kuigi mul on muidu ka täiesti põhjendamatu sümpaatia Joseph Gordon-Levitti vastu, siis selles filmis näitles ta nii, et isegi hääl oli täiesti teine, väga ilus esitlus.
Aga kõige rohkem meeldis mulle "Chernobyl", 2019. See on HBO viieosaline seriaal. Lihtsalt vaimustav! Nii hea, et hirmus hakkab. Või õigemini nii hirmus, et see on juba hea. Ja taas, kui palju halba võib teha infot varjamine. Ja noh, rumalus muidugi. Kuigi, siin vist oli rumalus seotud just sellega, et asjakohast infot ei jagatud ja anti edasi valeinfot. Samas, mõtlesin, et kui imeline on meie planeet, kui imelised on tegelikult meie organismid. Arvestades, kui laiaulatuslik oli saaste, siis on lausa ime, et hukkunute arv nii väike oli.
Ühest asjast ma küll aru ei saa. See pole küll niivõrd seriaaliga seotud, aga kuna esimese osa alguses oli stseen, siis tuletas see mulle aastaste pikkust mõistatust meelde. Nimelt, naine väljus tualetist ja prillaud oli üleval. Nagu? Ah? Ja ma olen seda märganud juba ammu, et osades naistetualettides on prillalud üles jäetud. Hea küll, keegi selgitas mulle, et ühiskondlikus vetsus osad daamid kükitavad poti kohal, et nahk ei puutuks prilllaua vastu, kuigi ka see kõlab mu jaoks kohtlane, aga fain. Siis miks peaks keegi oma kodu wc-s poti kohal kükitama? Kas keegi oskab mulle selle mõistatuse ära selgitada?
Igatahes sellised vaatamised siis. Kui nii vaadata, siis polegi väga nõrk vaatamine, eriti viimased kaks avaldasid muljet.
*Ja kui te arvate, et see on ainult Ameerika teema, siis mul oli paar aastat tagasi olukord, kus nr kolm ei ilmunud õigeks ajaks koolist koju. Telefon tal oli, aga SIM kaart selles oli ammu juba aegunud, tegemist oli nimelt kõnekaardiga ja see oli nullis ning isegi sisse ei saanud enam helistada. Esimene asi mida politsei küsis, kui teatasin poisi kadumisest? Telefoninumbrit. Ei lugenud see, et SIM on vana ja isegi see poleks lugenud, et aku tühi. Kuidas? Jah, kuidas.
Kuidagi on läinud nii, et päris mitu sarnase põhiliiniga filmi/seriaali olen vaadanud. Üks oli "Rabbit Hole", 2010. Lugu lapsevanematest, kes kaotasid õnnetuses oma poja. Mis ma oskan öelda, kurb aga huvitav. Mulle need psühholoogilised teemad ikka meeldivad. Just see, et lein on nii individuaalne ja ei allu reeglitele. Igaüks kogeb leina omamoodi ja teised ei saa sellest aru. Neile näib, et kui sinu lein erineb minu omast, siis see pole päris.
Veel vaatasin "Mum's Listi", 2016. Noh, eks see üks nutt ja hala oli, uuesti küll vaadata ei tahaks, aga soundtrack on väga hea, vähemalt praegu see sobib mu enda meeleoluga. Meloodiline ja meeldiv.
Siis ma vaatasin suurt kära tekitanud "Bird Boxi", 2018. Noh, ma ei tea, polnud väga äge minu meelest. Selline meh. Aga noh, mulle zombi apokalüps ei lähe peale ka. Kuigi seal tegelikult zombisid polnud, aga oli midagi veelgi hullemat, midagi nimetut ja hirmsamat. Lõpp vajus ära. Või vajusin mina, pead ei tea anda.
Veel vaatasin kostüümidraamat "The Favorite", 2018. See mulle meeldis tegelikult. Pani mõtlema, kui haavatavad on inimesed, kes on võimul. Nad on nii hirmul ja eraldatud ning just sellega muutuvad nad kergeks saagiks inimestele, kelle eest nad kõige enam kaitset vajavad. Tundlikumale natuurile ilmselt see film ei sobi. Muud ma ei ütle, aga eks tol ajal oligi üsna tavaline, et kõik nahistasid kõigega mis liikus. Ja sellest pole antud linateoses ka mingit saladust tehtud.
Veel vaatasin "Snowdeni", 2016. Ka see oli päris hea. Jälle selline film, mis pani mõtlema. Päris ebameeldiv mõelda, et keegi sind pidevalt jälgib*. Noh, loomulikult olen mina täiesti tähtsusetu ja igav inimene, et kes mind ikka viitsib passida, aga põhimõtteliselt. Jah, mul pole midagi varjate per se, aga asjad võivad muutuda. On ju ajalugu täis näiteid, kui võim üleöö vahetus ja täiesti tavalised inimesed olid ühtäkki riigivaenlased. Samas ma saan suurepäraselt aru ka sellest, miks Snowdeni riigireeturiks peetakse. Nagu ka filmis öeldi, siis enamik ameeriklasi ei taha tegelikult vabadust, nad tahavad turvatunnet. Noh, ja ilmselt ei ole see tõene ainult ameeriklaste vaid üldiselt inimeste kohta. Vabadus on nagunii üsna abstraktne mõiste. Täielikku vabadust pole kellelgi. Ja selleks, et omada teatud vabadust, tuleb mõnest teisest vabadusest loobuda. Lisan veel, et kuigi mul on muidu ka täiesti põhjendamatu sümpaatia Joseph Gordon-Levitti vastu, siis selles filmis näitles ta nii, et isegi hääl oli täiesti teine, väga ilus esitlus.
Aga kõige rohkem meeldis mulle "Chernobyl", 2019. See on HBO viieosaline seriaal. Lihtsalt vaimustav! Nii hea, et hirmus hakkab. Või õigemini nii hirmus, et see on juba hea. Ja taas, kui palju halba võib teha infot varjamine. Ja noh, rumalus muidugi. Kuigi, siin vist oli rumalus seotud just sellega, et asjakohast infot ei jagatud ja anti edasi valeinfot. Samas, mõtlesin, et kui imeline on meie planeet, kui imelised on tegelikult meie organismid. Arvestades, kui laiaulatuslik oli saaste, siis on lausa ime, et hukkunute arv nii väike oli.
Ühest asjast ma küll aru ei saa. See pole küll niivõrd seriaaliga seotud, aga kuna esimese osa alguses oli stseen, siis tuletas see mulle aastaste pikkust mõistatust meelde. Nimelt, naine väljus tualetist ja prillaud oli üleval. Nagu? Ah? Ja ma olen seda märganud juba ammu, et osades naistetualettides on prillalud üles jäetud. Hea küll, keegi selgitas mulle, et ühiskondlikus vetsus osad daamid kükitavad poti kohal, et nahk ei puutuks prilllaua vastu, kuigi ka see kõlab mu jaoks kohtlane, aga fain. Siis miks peaks keegi oma kodu wc-s poti kohal kükitama? Kas keegi oskab mulle selle mõistatuse ära selgitada?
Igatahes sellised vaatamised siis. Kui nii vaadata, siis polegi väga nõrk vaatamine, eriti viimased kaks avaldasid muljet.
*Ja kui te arvate, et see on ainult Ameerika teema, siis mul oli paar aastat tagasi olukord, kus nr kolm ei ilmunud õigeks ajaks koolist koju. Telefon tal oli, aga SIM kaart selles oli ammu juba aegunud, tegemist oli nimelt kõnekaardiga ja see oli nullis ning isegi sisse ei saanud enam helistada. Esimene asi mida politsei küsis, kui teatasin poisi kadumisest? Telefoninumbrit. Ei lugenud see, et SIM on vana ja isegi see poleks lugenud, et aku tühi. Kuidas? Jah, kuidas.
"Chernobyl" on suurepärane. Kuidagi magusalt nostalgiline kuna olen ülesse kasvanud NL ajal. Näitlejad on head ja ei ole üle vôlli mindud venelaste stereotüübistamisega.
VastaKustutaSada protsenti nõus ☺️
Kustuta