Mu ülemusel on neli last. Kolm tütart ja poeg. Tütred on umbes samas vanuses, kui minu kutid. Juba mõni aeg tagasi hakkas ta rääkima, et ühe neiuga on probleemid. Nimelt ta kasvab. Tagant poolt. Väitis, et piidad juba ümaraks kulunud kodus. Noh, te teate, ta mul selline peenetundeline. Aga kuidas sa ütled noorele, õrnas eas neiule, viisakalt ja läbi lillede, et äkki tõmbaks nende juustuvõileibadega veits tagasi? Kuulates kõiki buliimike ja anorektikute lugusid, siis toitumishäired võivad alguse saada täiesti süütust või naljakast märkusest ja ütleja ise ei saa enamasti arugi, et ta kuidagi hella kohta tabas. Ei taha ju seda nagu ka. Ise püüdsin ülemust lohutada, et vanus on veel selline, et ehk kasvab välja. Teisest küljest….
Toitumisharjumused saavad alguse kodust. Harjumusi hiljem muuta, on väge keeruline. Niisiis, äkki ikkagi peaks ütlema, tähelepanu pöörama?
Ja siis paar nädalat tagasi võttis teema hoopis isiklikuma pöörde. Nimelt märkasin ma juba mõni kuu tagasi, et üks kuttidest sööb metsikutes kogustes. Kohe VÄGA palju. Korraks ajas see mind närvi, kuna meil oli tol hetkel just rahadega kitsas ja ma üritasin hullult planeerida nii, et me ikka välja veaksime palgapäevani ja siis üks lihtsalt ahmib kõik sisse, mõtlemata mis homme saab. Aga ma ei öelnud midagi. Sest, see pole ju nende probleem, et ma majandada ei oska. Ma ei saa ju sööki ometi keelata. Olukord lahenes, nagu see alati laheneb ja ma ei pööranud asjale tähelepanu. Mõtlesin, et noor kasvav organism ja ju siis on vaja. Kuni ühel hetkel märkasin, et poisil päästerõngas laiutab mõnusalt üle püksivärvli.
No ja mida siis teha? Öelda? Et kuule, näib et sa siiski ei kasuta kõiki neid kaloreid ära ja osa jääb juba üle. Ise alles noor inimene ja seedimine nagu kajakal, edasi läheb ju ainult hullemaks. Või olla vait? Sest ega mina küll ilusti ja peenetundeliselt ei oska sellist teemat arutada kellegagi. Kui sõbranna küsib, et kas see kleit teeb mind paksuks, siis ma lihtsalt naeratan ja ütlen, et oluline on ennast hästi tunda. Ma ju saan aru, et minu nägemus paksusest ja kõhnusest ei ole kuigi usaldusväärne. Ma pean ju ennastki pidevalt paksuks. Paksuks, kes kannab suurust 34. Ja ma isegi ei mäleta, et keegi oleks teismeeas mulle sellekohaseid märkusi öelnud. Päris ise olen nii hullude ideede peale tulnud.
Kuidas teie toimetaksite? Mida ütleksite, kui üldse?
Toitumisharjumused saavad alguse kodust. Harjumusi hiljem muuta, on väge keeruline. Niisiis, äkki ikkagi peaks ütlema, tähelepanu pöörama?
Ja siis paar nädalat tagasi võttis teema hoopis isiklikuma pöörde. Nimelt märkasin ma juba mõni kuu tagasi, et üks kuttidest sööb metsikutes kogustes. Kohe VÄGA palju. Korraks ajas see mind närvi, kuna meil oli tol hetkel just rahadega kitsas ja ma üritasin hullult planeerida nii, et me ikka välja veaksime palgapäevani ja siis üks lihtsalt ahmib kõik sisse, mõtlemata mis homme saab. Aga ma ei öelnud midagi. Sest, see pole ju nende probleem, et ma majandada ei oska. Ma ei saa ju sööki ometi keelata. Olukord lahenes, nagu see alati laheneb ja ma ei pööranud asjale tähelepanu. Mõtlesin, et noor kasvav organism ja ju siis on vaja. Kuni ühel hetkel märkasin, et poisil päästerõngas laiutab mõnusalt üle püksivärvli.
No ja mida siis teha? Öelda? Et kuule, näib et sa siiski ei kasuta kõiki neid kaloreid ära ja osa jääb juba üle. Ise alles noor inimene ja seedimine nagu kajakal, edasi läheb ju ainult hullemaks. Või olla vait? Sest ega mina küll ilusti ja peenetundeliselt ei oska sellist teemat arutada kellegagi. Kui sõbranna küsib, et kas see kleit teeb mind paksuks, siis ma lihtsalt naeratan ja ütlen, et oluline on ennast hästi tunda. Ma ju saan aru, et minu nägemus paksusest ja kõhnusest ei ole kuigi usaldusväärne. Ma pean ju ennastki pidevalt paksuks. Paksuks, kes kannab suurust 34. Ja ma isegi ei mäleta, et keegi oleks teismeeas mulle sellekohaseid märkusi öelnud. Päris ise olen nii hullude ideede peale tulnud.
Kuidas teie toimetaksite? Mida ütleksite, kui üldse?
Ma ei tea, vist ei ütleks et kuule paksuks lähed. Äkki saad suunata hoopis mida ta peaks sööma kui nälg on kogu aeg peal. Mul poiss sööb ka kogu aeg kui ei maga. Tegelt hommikul ei söö, kuskil 12 hakkab sööma aga ta teeb peaaegu igapäev sporti nii et koik kulub ära ja hullult kasvab ka praegu. Samuti on ta väga suureks raskuste tôstmise fänniks hakkanud ja hoolega proovib endale 6 packi ja muskleid kasvatada, nii et teeb endale "scrambled egg" kui suur nälg peale tuleb ja tellib liha vôi mud proteiini rikast toitu. Samas aga sööb ikka "crappi" ka kui isu peale tuleb. Kuna ise olen jube suur toidu ja kokkamise fänn siis on meil tihtipeale toidu alased jutuajamised ôhtusöögi laua taga. Ma vast pigem püüaksin harida kui midagi isiklikku öelda.
VastaKustutaRaske teema see söömine.
On jah raske, nõustun. Meil crappi on kodus suhteliselt vähe. Söömegi üsna tervislikult. Ei põlata meil täisterapastat, riisi ega leiba. Ka köögi ja puuvilju süüakse meeleldi. Aga kogused on ebareaalselt suureks kasvanud. Minu mure ongi see, et kui ta sööks nii palju, kuna kasvav organism vajab, siis poleks ju probleemi, aga hetkel ma näen, et ta ei söö vajadusest vaid igavusest. Täiesti tavaline on see, et tehakse suur hunnik toitu endale valmis ja pärast pakutakse seda teistele, sest ise ei jaksa. Aga kui teised ei taha, siis surutakse ikka endale sisse. Olen püüdnud õpetada nii, et võta vähem, söö ja oota veidi. Kui viieteist minuti pärast tunned ikka, et kõht on tühi, siis söö juurde. Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda. Loodan, et see kuidagi ise normaliseerub.
KustutaMa ei ütleks. Noored on nii hirmus eneseteadlikud, et üldiselt märkavad ise mingi hetk. Seda kaalu jälgimise motivatsiooni üldiselt väljast poolt ei tule ja kui tuleb, siis võib see toksiliseks toitumishäireks kujuneda. Sõltub, kui lähedane ja aus suhe vanema ja lapse vahel on. Samas, isegi siis... Ma olin teismeeas küll piitspeenike tüdruk, aga kui ema oleks midagi sellist öelnud, siis oleks see väga hinge läinud. Praegu jälgin ise toitumist, sest tahan olla tervislik. Ühesõnaga - soov püsida terve, ilus ja sale tuleb seestpoolt. Ja toitumist annab alati korrigeerida ja nullist ''õppida'', isegi kui toitumisharjumused saavad alguse kodust. Minu arust ei ole probleem ainult su ülemuse lastes ega su pojas, vaid terve planeet rasvub. Tegelikult ka. Ma olen jõudnud oma mõtetega isegi nii kaugele, et tegelikult ei pea koguaeg kõht olema täis. See võib kõlada äärmuslikult, aga sööma peaks siis, kui kõht on täis. Kuid koguaeg see hirmus täis ei pea olema. Tänapäeval sööb inimene igavusest, tühjast kõhust, täiskõhutunne on norm. Valemi teine pool on liikumine, kuid see on teine lugu. Ühesõnaga, kõik algab mugavusühiskonnast.
VastaKustutaJah, ühiskond on muutunud suuremaks. Juba klassipiltidelt vaatad, et kui minu ajal oli ehk üks-kaks kogukamat klassikaaslast, siis nüüd on juba pooled, kui mitte enamus. Isegi riietest on seda näha. Väga keeruline on leida normaalsuuruses või kitsama lõikega riideid. Aga see asjaolu ei lohuta mind eriti. Suur kehakaal mõjutab eelkõige tervist ja sealt edasi juba elukvaliteeti.
KustutaSeda küll, see ühiskonna teema on huvitav, sest näitab üleüldist rasvumise trendi. Üks raamat, mida praegu loen, puudutab seda teemat väga huvitavalt.
Kustuta''Me oleme ülevalgustatud, ületoidetud ja üleergutatud ja arvestades seda, kui kaua me maal oleme elanud, on see kõik uus. Meie seitsme miljoni aasta pikkusel evolutsiooniteel domineerisid kaks hooajalist katsumust - kaloripuudus ja külmastress. Viimasel kahel evolutsioonitee sentimeetril oleme kõrvaldanud mõlemad takistused. Hooaegade vahelduvuse kadumise paratamatuks tagajärjeks on rasvumine ja kroonilised haigused.''
See lõik lajatas mind päris korralikult. Paneb mõtlema küll, et tegelikult kogu see mugav elustiil panustab haigustesse. Kuid läksin nüüd teemast natuke välja.
Mul tekkis ka kohe huvi selle raamatu vastu. Äkki vihjad?
KustutaIse mõtlen aina rohkem sellele, et söömine on rohkem emotsionaalne tegevus, kui füüsiline. Isegi mõtlesin postituse sellest teha, kuigi see on üsna leierdatud teema. Ja pean nõustuma, et ilmselt ülesöömine ja ülestimuleerimine on omavahel seotud ja me veel ei oska sellega toime tulla.
sööma peaks siis, kui kõht on tühi** tahtsin ikka kirjutada
VastaKustuta:) :) Ma just môtlesin et milleks süüa kui täis on :)
KustutaTäiesti nous, mina pole oma lapsi juba mitu aastat hommikust sööma sundinud kuna nad ei ole näljased ja ei ole motet süüa lihtsalt igaks juhuks muidu kôht läheb tühjaks. Vahel poiss sööb midagi aga mitte alati. Ise proovin ka alles siis süüa kui ikka näljane olen. Tühja kôhu tunne teeb tegelikult meeled teravamaks ja aju töötab kiiremini, mis tuleb tool kôvasti kasuks :) Ja toit maitseb palju paremini kui tegelt ikka näljane oled.
''Tühja kôhu tunne teeb tegelikult meeled teravamaks ja aju töötab kiiremini, mis tuleb tool kôvasti kasuks :)''
VastaKustutaNii on. Seedimise ajal on raske teha ajutööd. Midagi kerget võib ikka näksida, aga koolis teadlikult söön väikseid koguseid ja mitte midagi liiga rasket. Selles osas on kergel näljatundel väga palju plusse keha vaates. Kuid kõik ikka mõistlikkuse piires.