Sorry, nokin ikka veel vana kärna lahti…
Andsin poistele ka Ekspressi artiklit lugeda. Ilma süvenemata oli ühe kuti reaktsioon artiklis toodud kaheaastase surnuks vägistamise juhtumile, et ju ta oli ise süüdi. Ei, ma ei arva, et mu laps on sadist. Täiesti normaalne inimene. Sest see ongi tavaline reaktsioon - ohver on ise süüdi, ära teeninud.
Eks sellest on targemad juba kirjutanud ka, et miks me seda teeme. Lihtsustatult on tegemist meie kaitsereaktsiooniga. Me kanname olukorra üle enda situatsiooni ja mõtleme, et kuna mina olin ka kunagi kaheaastane ja keegi mind ei vägistanud, siis järelikult oli see inimene, kellega nii tehti, ise süüdi. Mina olen ka minikleidis Kesklinna baarides pidu pannud, aga keegi pole mulle korgijooki jootnud ja ärakastutanud, järelikult need teised olid ise süüdi. Ma olen ka suhtes olnud, aga keegi pole mulle kolakat andnud, järelikult need teised ise provotseerisid seda… Me mõtleme nii, sest me ei taha ette kujutada, et midagi nii kohutavat võiks kunagi meiega juhtuda.
Üldse oleme me väga isekad. Täiesti tavaline on see, et kui me ise oleme kuhugi elus jõudnud, siis mõtleme, et me oleme selle välja teeninud, sest me oleme kõvasti selle kallal vaeva näinud. Haridust omandanud, higi ja pisaraid valanud. Kui naabril läheb elus hästi, mida me siis mõtleme? Tal vedas. Ja vastupidi samuti. Kui meil läheb halvasti, siis see on ebaõnn. Olime valel ajal, vales kohas. Kui naabril läheb halvasti. Ta oli selle ära teeninud.
Miks meil on nii raske ohvrile kaasa tunda? Sest me mõtleme, et meiega ei juhtu kunagi midagi sellist. Me mõtleme, et kui nii halb oli, siis miks ta sealt ära ei läinud? Miks ta kannatas? Miks ta ei rääkinud kellelegi? Miks ta abi ei otsinud?
Teate miks? Sest ohver süüdistab iseennast. Kõik mida talle öeldakse - et ta oli ise süüdi, välja teeninud - ta on kõike seda ise tuhat korda mõelnud ja ilmselt kordades karmimalt, kui tema süüdistajad iialgi oleks.
Sest kohe ei ole kõik halb. Alguses on hea. Isegi väga hea. Suurepärane. Mõrad hakkavad ilmnema väga vaikselt. Märkamatult. Esiteks märkus sõbrannade kohta, et need ei ole huvitavad inimesed. Ja sa mõtled, et tõesti, vahel on nad ju täitsa lapsikud. Siis öeldakse, et su pere on veider. Ja sa mõtled, et tõesti, ükskord mul oli ju ka nende pärast piinlik. Siis mainitakse, et kuule, sa oled vist juurde võtnud. Ja sa mõtled, et olen jah, peaks ikka dieedile minema… Ja sa ei saagi aru kuidas ühel päeval ei ole sinu otsustada enam midagi. Sa ei vali seda millist muusikat sa kuulad, milliseid filme vaatad, kellega läbi käid, mida kannad, mida sööd, kuidas istud, millest mõtled…. Ja kuna see kõik nii hiilivalt su ellu on tulnud, siis sa ei saa aru kui haige see on, kui vale. Sest sa mõtled, et sa teed seda kodurahu nimel, armastusest ju.
Alles hiljem saad sa aru, kui vale see kõik oli. Siis kui sa oled sellest olukorrast eemal ja vaatad kaugelt, nagu piiluks aknast sisse.
Ja sa ei oskagi selgitada, et miks sa jäid. Või miks sa selle inimesega lapsed said? Miks sa lasid sellel juhtuda?
Ja sa mõtledki, nagu kõik teised, et äkki sa oledki süüdi. Ise. Äkki sa said asjadest valesti aru, reageerisid üle? Mõned asjad mida sa tegid, neid ei sunnitud ju sulle peale. Osade asjade peale tulid sa ju päris ise. Äkki siis see polegi üldse nii hull, kui sa arvad? Sest ta ei öelnud ju, et sa oled inetu, ta lihtsalt näitas sulle teiste naiste pilte ja ütles, et soovib, et sa näeksid selline välja. Ta ei öelnud ju kunagi, et sa ei tohiks seda muusikat kuulata või filme vaadata, lihtsalt ta ise valis mida te kuulasite ja vaatasite, ja sa ei protesteerinud, sest sa tahtsid, et tal oleks sinuga hea. Ta ei öelnud ju kunagi, et sa peaksid ainult tumedaid toone kandma, lihtsalt ta ütles, et must on ilus ja roosa on nõme. Sinu normaalsus on see, et sa õhust aimad, mille partner (see on muidugi nali, sest mingist partnerlusest ei saa ammu enam rääkida) heaks kiidab. Sa oled õppinud lugema pilke, õlakehitusi, ninakirtsutusi, ohkeid.
Ja teised küsivad, et aga miks?
Sest sind on õpetatud, et naise töö on mehe elu mugavaks teha. Ja sa ju armastad, ning sa arvad, et ta hoolib. Ja kui sa teed kõiki neid asju õigesti, siis on hea. Mõnikord päevi, nädalaid. Ja sa mõtled, et ma olen talle hea, äkki ta hakkabki mind üks päev hindama ja armastama. Aga siis sa eksid. Ütled midagi valesti, vaatad valesti, hingad vales kohas ja kõik see hea on kadunud. Ja siis on halb. Vahel tunde, päevi, nädalaid. Ja siis on ühekorraga jälle hästi. Tunde, päevi, nädalaid…. Ja sa mõtledki, et kui ma ometi suudaksin piisavalt kaua olla "õigesti", et ta ei pahandaks, ei solvuks, siis oleks ju kõik hästi.
Kõigil on oma murdepunkt. Hetk, sündmus, millest edasi enam minna ei saa. Mõni murdub ja võtab endalt elu, kuigi see on ilmselt täiesti tühine asjaolu, kuna seesmiselt on see inimene juba ammu surnud. Suurem enamus läheb lihtsalt minema. Kuigi lihtne see pole. Mitte kunagi. Ohver süüdistab ikka ennast, et ta ei suutnud seda suhet toimima panna. Katki on see inimene nii ehk naa. Terveks ei saagi. Ta õpib hakkama saama, kohaneb, aga terveks ei saa.
*Pildistas Eveli Johanson
# Ma kirjutasin selle teksti suhteliselt kohe, pärast "Sest nad saavad" postitust. Ja siis ma rääkisin oma inimesega, sellega, kes minuga oli ja kes mind kohtles. Ta ei näe seda asja üldse nii. Ja temaga rääkides, ma pole kindel, et mindagi nii näen. Ja ma ei tea, kas ma ikkagi olen aus ja õiglane kõike seda kirjutades või tajun asju läbi oma mõraga kõverpeegli… Tajun valesti ja ebaõiglaselt.
Andsin poistele ka Ekspressi artiklit lugeda. Ilma süvenemata oli ühe kuti reaktsioon artiklis toodud kaheaastase surnuks vägistamise juhtumile, et ju ta oli ise süüdi. Ei, ma ei arva, et mu laps on sadist. Täiesti normaalne inimene. Sest see ongi tavaline reaktsioon - ohver on ise süüdi, ära teeninud.
Eks sellest on targemad juba kirjutanud ka, et miks me seda teeme. Lihtsustatult on tegemist meie kaitsereaktsiooniga. Me kanname olukorra üle enda situatsiooni ja mõtleme, et kuna mina olin ka kunagi kaheaastane ja keegi mind ei vägistanud, siis järelikult oli see inimene, kellega nii tehti, ise süüdi. Mina olen ka minikleidis Kesklinna baarides pidu pannud, aga keegi pole mulle korgijooki jootnud ja ärakastutanud, järelikult need teised olid ise süüdi. Ma olen ka suhtes olnud, aga keegi pole mulle kolakat andnud, järelikult need teised ise provotseerisid seda… Me mõtleme nii, sest me ei taha ette kujutada, et midagi nii kohutavat võiks kunagi meiega juhtuda.
Üldse oleme me väga isekad. Täiesti tavaline on see, et kui me ise oleme kuhugi elus jõudnud, siis mõtleme, et me oleme selle välja teeninud, sest me oleme kõvasti selle kallal vaeva näinud. Haridust omandanud, higi ja pisaraid valanud. Kui naabril läheb elus hästi, mida me siis mõtleme? Tal vedas. Ja vastupidi samuti. Kui meil läheb halvasti, siis see on ebaõnn. Olime valel ajal, vales kohas. Kui naabril läheb halvasti. Ta oli selle ära teeninud.
Miks meil on nii raske ohvrile kaasa tunda? Sest me mõtleme, et meiega ei juhtu kunagi midagi sellist. Me mõtleme, et kui nii halb oli, siis miks ta sealt ära ei läinud? Miks ta kannatas? Miks ta ei rääkinud kellelegi? Miks ta abi ei otsinud?
Teate miks? Sest ohver süüdistab iseennast. Kõik mida talle öeldakse - et ta oli ise süüdi, välja teeninud - ta on kõike seda ise tuhat korda mõelnud ja ilmselt kordades karmimalt, kui tema süüdistajad iialgi oleks.
Sest kohe ei ole kõik halb. Alguses on hea. Isegi väga hea. Suurepärane. Mõrad hakkavad ilmnema väga vaikselt. Märkamatult. Esiteks märkus sõbrannade kohta, et need ei ole huvitavad inimesed. Ja sa mõtled, et tõesti, vahel on nad ju täitsa lapsikud. Siis öeldakse, et su pere on veider. Ja sa mõtled, et tõesti, ükskord mul oli ju ka nende pärast piinlik. Siis mainitakse, et kuule, sa oled vist juurde võtnud. Ja sa mõtled, et olen jah, peaks ikka dieedile minema… Ja sa ei saagi aru kuidas ühel päeval ei ole sinu otsustada enam midagi. Sa ei vali seda millist muusikat sa kuulad, milliseid filme vaatad, kellega läbi käid, mida kannad, mida sööd, kuidas istud, millest mõtled…. Ja kuna see kõik nii hiilivalt su ellu on tulnud, siis sa ei saa aru kui haige see on, kui vale. Sest sa mõtled, et sa teed seda kodurahu nimel, armastusest ju.
Alles hiljem saad sa aru, kui vale see kõik oli. Siis kui sa oled sellest olukorrast eemal ja vaatad kaugelt, nagu piiluks aknast sisse.
Ja sa ei oskagi selgitada, et miks sa jäid. Või miks sa selle inimesega lapsed said? Miks sa lasid sellel juhtuda?
Ja sa mõtledki, nagu kõik teised, et äkki sa oledki süüdi. Ise. Äkki sa said asjadest valesti aru, reageerisid üle? Mõned asjad mida sa tegid, neid ei sunnitud ju sulle peale. Osade asjade peale tulid sa ju päris ise. Äkki siis see polegi üldse nii hull, kui sa arvad? Sest ta ei öelnud ju, et sa oled inetu, ta lihtsalt näitas sulle teiste naiste pilte ja ütles, et soovib, et sa näeksid selline välja. Ta ei öelnud ju kunagi, et sa ei tohiks seda muusikat kuulata või filme vaadata, lihtsalt ta ise valis mida te kuulasite ja vaatasite, ja sa ei protesteerinud, sest sa tahtsid, et tal oleks sinuga hea. Ta ei öelnud ju kunagi, et sa peaksid ainult tumedaid toone kandma, lihtsalt ta ütles, et must on ilus ja roosa on nõme. Sinu normaalsus on see, et sa õhust aimad, mille partner (see on muidugi nali, sest mingist partnerlusest ei saa ammu enam rääkida) heaks kiidab. Sa oled õppinud lugema pilke, õlakehitusi, ninakirtsutusi, ohkeid.
Ja teised küsivad, et aga miks?
Sest sind on õpetatud, et naise töö on mehe elu mugavaks teha. Ja sa ju armastad, ning sa arvad, et ta hoolib. Ja kui sa teed kõiki neid asju õigesti, siis on hea. Mõnikord päevi, nädalaid. Ja sa mõtled, et ma olen talle hea, äkki ta hakkabki mind üks päev hindama ja armastama. Aga siis sa eksid. Ütled midagi valesti, vaatad valesti, hingad vales kohas ja kõik see hea on kadunud. Ja siis on halb. Vahel tunde, päevi, nädalaid. Ja siis on ühekorraga jälle hästi. Tunde, päevi, nädalaid…. Ja sa mõtledki, et kui ma ometi suudaksin piisavalt kaua olla "õigesti", et ta ei pahandaks, ei solvuks, siis oleks ju kõik hästi.
Kõigil on oma murdepunkt. Hetk, sündmus, millest edasi enam minna ei saa. Mõni murdub ja võtab endalt elu, kuigi see on ilmselt täiesti tühine asjaolu, kuna seesmiselt on see inimene juba ammu surnud. Suurem enamus läheb lihtsalt minema. Kuigi lihtne see pole. Mitte kunagi. Ohver süüdistab ikka ennast, et ta ei suutnud seda suhet toimima panna. Katki on see inimene nii ehk naa. Terveks ei saagi. Ta õpib hakkama saama, kohaneb, aga terveks ei saa.
*Pildistas Eveli Johanson
# Ma kirjutasin selle teksti suhteliselt kohe, pärast "Sest nad saavad" postitust. Ja siis ma rääkisin oma inimesega, sellega, kes minuga oli ja kes mind kohtles. Ta ei näe seda asja üldse nii. Ja temaga rääkides, ma pole kindel, et mindagi nii näen. Ja ma ei tea, kas ma ikkagi olen aus ja õiglane kõike seda kirjutades või tajun asju läbi oma mõraga kõverpeegli… Tajun valesti ja ebaõiglaselt.
Ma soovin, et iga naine ja mees suudaks koguda julguse ja jõu lahkuda selliste inimeste kõrvalt. Vahel meenub mulle mõni varasem seik elust, kui olin 18-aastane või 21-aastane ja mõtlen, et ma ei laseks elu sees endaga enam nii käituda. Kuid tegelt ma seda muidugi ei tea. Mul on praegu lihtsalt vedanud - päeva lõpuks on tunded need, mis hoiavad kellegi kõrval. Tingimusteta armastus.
VastaKustuta'' Sest ta ei öelnud ju, et sa oled inetu, ta lihtsalt näitas sulle teiste naiste pilte ja ütles, et soovib, et sa näeksid selline välja. '' Ja ongi nii väiksed asjad. Kui ollagi ainult sellistes suhetes, siis ma kujutan ette, et selline mehetüüp ongi naise reaalsus. Et ta ei oska enamat tahta. Olgu selleks siis naise maha tegemine või füüsiline vägivald. Naine ei oskagi muud eeldada. Haiglasest saab norm... Selles osas mulle meeldib, et nendest asjadest räägitakse rohkem ja rohkem. Inimesed saavad aru, et selline elu ei ole norm. See võib olla küll tavaline, aga mitte ''normaalne''.
Seda on mõneti hirmutav tunnistada ja kirjutada, aga... Mu mees on osaliselt põhjus, miks ma olen tugev. Ta aitab mind, kui räägin enda ebakindlustest ja räägib, kui tark ja hea ma olen. Isegi, kui ise seda ei usu. Ilma temata oleks ma katkisem. Nii paraku on - meie enesehinnang paratamatult põhineb nende hinnangul, kellest hoolime. Nii et peab hoolega valima, keda enda ellu lubame.
Aitäh Sulle ilusa ja ausa kommentaari eest :)
KustutaEks ta õige ole, et teised saavad meiega ainult nii halvasti käituda, kui me laseme. Aga vahel me ei saa aru, sest oleme tunnetest pimestatud. Oleme mingite ühiskonna normide küüsis ja arvame, et nii peabki olema, et teistel on veel hullem ja mida ma siin üldse vingun. Aga sellega lasemegi endale liiga teha.