Kunagi üks sõbranna kirjeldas mind, et ma olen nagu keravälk, kes tuiskab läbi elu ja sütitab inimesi enda ümber. Need kes on ohutus kauguses, need saavad sooja, aga kes liiga lähedale kipuvad - põletushaavad. See polnud öeldud kriitikaga ja ma ei võtnudki seda nii. Just nii ma tol ajal end tundsingi. Mingi seletamatu tuli põles mu sees, mis kihutas mind tagant, kuigi suund oli tol ajal veel otsustamata. Praegu on see leek vaiksem ja kontrollitud. Suund on endiselt nelja tuule poole.
Aga särtsu saan ma ikka. Ja annan. Kas just igapäevaselt, aga ei möödu nädalatki, et keegi mu käest sirakat ei saaks. Ei, ma ei räägi ülekantud tähenduses. Päriselt annan voolu. Staatilist elektrit. Ise saan seda ka, aga rohkem elututelt objektidelt.
Kõige rohkem saan ma särtsu autodest. Mul on täiesti reaalne hirm autouksi sulgeda, sest ma saan ikka mõnusa litaka sealt tavaliselt. Loomulikult olen ma kõigi nende aastate jooksul enda jaoks välja töötanud süsteemi, kuidas seda vältida. Kindad, varrukad, lükanud põlvega ukse kinni. Aga ikka saan ja kirun.
Võimalik, et üks põhjus, miks ma Vollist nii suures vaimustuses olen, siis vaatamata meie erisugustele möödarääkimistele käivituse ja reisisihtkohtade teemadel, pole ta mulle kordagi särtsu andnud. Ja asi pole selles, et ma kuidagi eriliselt teda kohtleks, vaid ta ongi mul selline tasane.
Hakkasin sellele mõtlema, et kuidas nii. Kuidas ma absoluutselt kõikidest sõidukitest terve oma elu olen muudkui sirakat saanud ja nüüd juba pea aasta, mitte mõhkugi? Aga tasub mul korraks tööautoga rallida või mõne sõbranna sõidukisse istuda, kui on litakas kirjas. Minu enda ainuke loogiline järeldus (ma olen ikkagi naine, eks ole, selle "loogika" üle võib igal hetkel nalja heita) oli see, et Vollil on nahast istmed. Sest kõik teised autod, millest ma voolu saan on kangast istmetega. Seda, kas Volli toolid on naturaalsest nahast või sünteetikast, seda ma ausalt öeldes ei tea. Ma olen täiesti lammas selle koha pealt. Kuna Volli on minu jaoks teiseringi mees, siis ei saa ma isegi lõhnast aru, kas ta on loomulik või võlts. Aga voolu ta mulle ei anna.
Kui ma selle toreda teooriaga oma EKRE valijast kolleegi juurde läksin, siis pööritas ta muidugist silmi nii kõvasti, et need ähvardasid kuklasse kinni kiiluda. Tema ütles kohe, et istmetest see ei sõltu. Ka mattidest mitte. Et suure tõenäosusega on mul auto kuidagist teisiti maandatud.
Kuna teema mind jätkuvalt intrigeeris, siis otsustasin sõber Googliga konsulteerida. Sain naerda. Kas ka targemaks, ei tea.
Näiteks pakkusid vandenõuteoreetikud välja, et staatilist elektrit tekitab autos olev tolm, noh, et puhasta auto ära ja korras. Keegi pakkus, et viksi kingad ära, siis ka ei saa. Isegi oli soovitus kasutada puhtaid ja kvaliteetseid aluspükse. Kuna probleem paistab olevat üsna levinud, siis müüakse ka antistaatilist spreid istmetele pihustamiseks. Ehk mäletavad lugejad ka Nõukaaja moodi Ladadele kummiribad taha lohisema sättida. Kogu selle info sees joonistus välja üks meetod, millega sirakat vältida. Nimelt, enne autost väljumist puudutada sõiduki metallpinda, näiteks ust. Lisaks oli minu jaoks uus ja põnev info, et see, mis enamike jaoks on kõigest väike ebamugavus, võib sõidukit tankides tegelikult ka ohtlik olla. Internet on vastavasisulisi koduvideoid täis.
Vastust küsimusele, miks ma Vollilt voolu ei saa, jäi siiski saamata. Ehk on see kooslus mitmest asjaolust. Sellest, et ma sõidukit puhtana hoian, kasutan riietel pesuloputusvahendit ja kummitallaga jalanõusid. Mis iganes see on, nahkistmetega ei paista siin paraku pistmist olla.
Kui tihti teie autost sirakat saate ja kas teil on ka mõni nipp selle vältimiseks?
Aga särtsu saan ma ikka. Ja annan. Kas just igapäevaselt, aga ei möödu nädalatki, et keegi mu käest sirakat ei saaks. Ei, ma ei räägi ülekantud tähenduses. Päriselt annan voolu. Staatilist elektrit. Ise saan seda ka, aga rohkem elututelt objektidelt.
Kõige rohkem saan ma särtsu autodest. Mul on täiesti reaalne hirm autouksi sulgeda, sest ma saan ikka mõnusa litaka sealt tavaliselt. Loomulikult olen ma kõigi nende aastate jooksul enda jaoks välja töötanud süsteemi, kuidas seda vältida. Kindad, varrukad, lükanud põlvega ukse kinni. Aga ikka saan ja kirun.
Võimalik, et üks põhjus, miks ma Vollist nii suures vaimustuses olen, siis vaatamata meie erisugustele möödarääkimistele käivituse ja reisisihtkohtade teemadel, pole ta mulle kordagi särtsu andnud. Ja asi pole selles, et ma kuidagi eriliselt teda kohtleks, vaid ta ongi mul selline tasane.
Hakkasin sellele mõtlema, et kuidas nii. Kuidas ma absoluutselt kõikidest sõidukitest terve oma elu olen muudkui sirakat saanud ja nüüd juba pea aasta, mitte mõhkugi? Aga tasub mul korraks tööautoga rallida või mõne sõbranna sõidukisse istuda, kui on litakas kirjas. Minu enda ainuke loogiline järeldus (ma olen ikkagi naine, eks ole, selle "loogika" üle võib igal hetkel nalja heita) oli see, et Vollil on nahast istmed. Sest kõik teised autod, millest ma voolu saan on kangast istmetega. Seda, kas Volli toolid on naturaalsest nahast või sünteetikast, seda ma ausalt öeldes ei tea. Ma olen täiesti lammas selle koha pealt. Kuna Volli on minu jaoks teiseringi mees, siis ei saa ma isegi lõhnast aru, kas ta on loomulik või võlts. Aga voolu ta mulle ei anna.
Kui ma selle toreda teooriaga oma EKRE valijast kolleegi juurde läksin, siis pööritas ta muidugist silmi nii kõvasti, et need ähvardasid kuklasse kinni kiiluda. Tema ütles kohe, et istmetest see ei sõltu. Ka mattidest mitte. Et suure tõenäosusega on mul auto kuidagist teisiti maandatud.
Kuna teema mind jätkuvalt intrigeeris, siis otsustasin sõber Googliga konsulteerida. Sain naerda. Kas ka targemaks, ei tea.
Näiteks pakkusid vandenõuteoreetikud välja, et staatilist elektrit tekitab autos olev tolm, noh, et puhasta auto ära ja korras. Keegi pakkus, et viksi kingad ära, siis ka ei saa. Isegi oli soovitus kasutada puhtaid ja kvaliteetseid aluspükse. Kuna probleem paistab olevat üsna levinud, siis müüakse ka antistaatilist spreid istmetele pihustamiseks. Ehk mäletavad lugejad ka Nõukaaja moodi Ladadele kummiribad taha lohisema sättida. Kogu selle info sees joonistus välja üks meetod, millega sirakat vältida. Nimelt, enne autost väljumist puudutada sõiduki metallpinda, näiteks ust. Lisaks oli minu jaoks uus ja põnev info, et see, mis enamike jaoks on kõigest väike ebamugavus, võib sõidukit tankides tegelikult ka ohtlik olla. Internet on vastavasisulisi koduvideoid täis.
Vastust küsimusele, miks ma Vollilt voolu ei saa, jäi siiski saamata. Ehk on see kooslus mitmest asjaolust. Sellest, et ma sõidukit puhtana hoian, kasutan riietel pesuloputusvahendit ja kummitallaga jalanõusid. Mis iganes see on, nahkistmetega ei paista siin paraku pistmist olla.
Kui tihti teie autost sirakat saate ja kas teil on ka mõni nipp selle vältimiseks?
Kommentaarid
Postita kommentaar