"Sest nad saavad"

Ma ei taha sellest tegelikult enam kirjutada. Iga kord kui ma sellest kirjutan tunnen ennast räpasena. Alatuna. Vastiku nõmeda inimesena. Ja mul ei hakka parem. Halvem hakkab. Ja ma ei kirjuta. Kõik mis mul öelda oli, on öeldud.

Puudutas see lugu mind ikkagi. Meenutas. Rebis lahti plaastrid. Pani tundma ja mõtlema.

Mõtlema just sellele osale, kuivõrd me kanname mustreid endaga kaasas ja üle. Sest need on sügaval meie sees. Ma tahaks öelda, et ma pole vägivaldne. Et mu pojad kasvavad teadmata mis on karm sõna, hirm ja et püksirihma võib kasutada ka selleks mitteotstarbelisel eesmärgil. Mustrid milles ma kasvasin, korduvad. Nad on nõrgemad, aga nad on olemas.

Üks asi, mille järgi ma olen hinnanud oma laste turvatunnet, on olnud öine voodimärgamine. Ma ise tegin väga pikalt alla. No ikka teismeani välja. Tean ka, et mu vennad kannatasid sama häda all väga kaua. Minu poistest vist üks tegi viimati alla kui oli neljaaastane. Ja see oli üksikjuhtum. Teistel lõppes öine pissimine enne, kui päevastest mähkmetest loobuti. Tundub ehk triviaalne asi, millest üldse mingeid järeldusi teha. Aga pole. Põie kontrollimine on rohkem psühholoogiline arenguetapp, kui füsioloogiline eripära. Lugege kui ei usu.

Ma tahan uskuda. Ei, ma vajan seda, et mustrid, mis ma olen oma poegadele edasi andnud, on minu omadest veelgi nõrgemad. Ehk hoopis teistsugused. Aimatavate algetega.

Mõtlesin ka sellele, et kas teised näevad, saavad aru? Isegi sekkumist ei eelda, lihtsalt, kas nad märkavad, tajuvad?

Minu inimesed ei tajunud midagi. Või midagi tajusid, aga ei saanud isegi aru, et mis see täpselt oli. Alles kunagi hiljem ütlesid, et näed, sa naerad nüüd. Varem sa ei naernud, ainult naeratasid huultega, mitte silmadega, mitte hingega. Aga seda kuidas mu naer lämbus, sellest vist ei saadud aru. Mitte et hoolitud poleks. Hooliti küll. Ma ise nägin elu eest vaeva, et keegi midagi aru ei saaks. Ja kui keegi poolkogemata riivaski tundlikku teemat, siis tundsin süüd. Arvasin, et olen olnud truudusetu, ebalojaalne. Lõpuks oligi lihtsam üldse teistega mitte suhelda. Oht kogemata midagi öelda või vales kohas kaasa noogutada oli liiga suur.

Oli ka seik, kus ma lõpuks hakkasin vaikselt aru saama, et see pole vist päriselt okei, pole päriselt normaalne. Läksin tol korral oma koguduse õpetaja juurde, kes kehitas õlgu ja ütles, et midagi pole teha, kannatada tuleb. Pärast seda tundsin veel suuremat süüd. Et kuidas ma ometi nii isiklikest asjadest julgesin väljaspool koduseinu rääkida.

Mind aitas haridus. Silmaringi laiendamine. Lugesin palju ja see aitas näha asju selgemalt. Kasvas ka enesehinnang ja julgus. Aga haridus ei pruugi alati aidata. Ja nii hirmus kui see ka ei tundu, siis haridus võib vägivallatseja käes olla hoopis relvaks. Kui teatakse kuidas oma tegusid varjata nii, et ühtegi sinikat ega murdu ei jää. Kuidas sõnadega teine inimene jõuetuks muuta. Nähtamatuks.

See on vastik teema. Vastik on seda lugeda, veel vastikum sellest kirjutada. Aga peab. Teiste pärast peab. Sest mind aitasid just teiste lood. Lood, mida lugema hakates ei mõelnudki ma endale, aga ühel hetkel sain aru, et see olen ju mina, ta räägib ju minust. Ja nii lugu, loo haaval hakkasin ma nägema valgust tunneli lõpus. Minu lugu ei ole üldse jube. Võrreldes nende teiste lugudega. Minu oma on nagu Hollywoodi kogupere muusikal võrreldes nende päris lugudega. Sellepärast mul ongi piinlik üldse panna ennast samasse patta nende teistega. Aga ma mõtlen, et mis siis kui ma poleks pääsenud sel hetkel kui pääsesin? Sest see oleks ju eskaleerunud. Sellised olukorrad ei lahene kunagi iseenesest. Millise mustri ma sel juhul oleksin oma lastele pärandanud?