Minu avameelsed postitused on ennegi blogilugeja maailmapilti kardinaalselt muutnud ja hoiatan juba ette, et seesinane postitus saab olema just selline. Pange redelid valmis, sest seda läheb vaja, et sokid lühtri küljest alla õngitseda. Kui te praegusel hetkel arvate, et te teate niigi, mida naised tahavad ja see teadmine teid rahuldab, siis lõpetage lugemine kohe. Ma annan ausa eelhoiatuse - seda teadmist ei saa tagasi pöörata.
Sajandite jooksul on mehed, psühholoogid, luuletajad, günekoloogid, teadlased ja tuumafüüsikud küsinud endalt seda küsimust, et mida siis naised ometi tahavad. Rahva seas liigub ringi igasuguseid kahtlase väärtusega linnalegende. Väidetakse, et naised tahavad võrdsust ja võimu. Või printsi valgel hobusel. Või süüa nii, et nad paksuks ei lähe. See kõik on jama! See on suitsukate sellele, mis tegelikult naishingi vaevab. Võimu, võrdsust, printsi ja head seedimist tahavad naised ainult siis, kui see mida nad päriselt tahavad, kättesaamatuks osutub.
Naised ei taha, et neid mõistetaks. Nad tahavad, et neid armastataks.
Nüüd võite selle redeli haarata ja oma sokid kenasti kupli otsast alla võtta ning varba otsa tagasi tõmmata.
Enne kui te protestikisa lahti lööte ja väidate, et mu ravimite doosi peaks kiiremas korras ülevaatama, siis mõelge järgnevale: milles seisnevad peamised konfliktid elukaaslaste vahel? Kui naine räägib õhtul mehele, et kolleeg Pille sõi jälle tema jogurti ära ja mees hakkab analüüsima, et kas naine ikka tegi kõik endast sõltuva, et Pille seda jogurtit ära poleks söönud või veel hullem - "Kallis, ega see jogurt su vöökohale lisaväärtust poleks andnud", siis on tüli majas. Kuidas seda vältida? Piisab sellest, kui mees võtab oma kalli kaasa ümbert kinni, suudleb õrnalt otsaesist ja ütleb, et Pille on üks vastik bitch. Ja ta on oma naise üle nii uhke, et see ühest õnnetust jogurtist stseeni ei korraldanud. Või kui naine õiendab, et mees pole nõusid pesnud. Miks see, et mees ütleb, et ma pesen siis kui pesen, nii dramaatilise vastukaja leiab? Ja lahendus pole ka see, et mees lülitab ohates jalkamängu pausile ja läheb kuulekalt lonkides kööki. Sest siis leitakse muu probleem. Prügi on välja viimata, autoõli vahetamata, esiku liistud kõverad. Seda, et naine probleemi ei leiaks, selles ei maksa kahelda, küll ta midagi ikka leiab. Võetakse kasvõi ämmad või naabrid appi. Mida nad siis tahavad? Et mees neid väärtustaks. Ütleks, kui tublid nad on ja kuidas mehel on ikka vedanud, et selline imeline olevus nende elus figureerib. Selle peale läheb enamus naisi kööki, peseb ise nõud ära, viib prügi välja, vahetab autol õli ja paneb esiku liistud paika. Ja kõige krooniks teeb mehele veel võileiba ja seda teist asja ka millest Parve kirjutas. Nad said selle mida vajasid.
Armastust saavad naised ka lastelt, sõbrannadelt ja varjupaiga kassidelt. Kui see vajadus on rahuldatud, ei ole konflikte. Ei keerutata tühjast draamat üles.
Seda, mida mehed tahavad, seda ma, muide, tean ka. Tean isegi seda, kuidas seda neile anda. Olen vast ka kahe sõnaga siin blogis ära maininud. Ja pole see ka mingi suur saladus ega ülejõukäiv asi. Sugudevaheline traagika seisneb aga selles, et kuigi mõlemad vaikimisi teavad, mida teinepool vajab, siis ollakse isekad ja oodatakse, et esiteks saavad nemad selle, mida tahavad ja alles siis hakkavad mõtlema, et kas nad teisele ka midagi vastu annavad. Ja kui siis teine ei taha hästi koostööd teha hakatakse igasugu jama leiutama. Noh, et printsid ja võrdsus ja muu jura.
*Pildistas Tatjana Siipan
Sajandite jooksul on mehed, psühholoogid, luuletajad, günekoloogid, teadlased ja tuumafüüsikud küsinud endalt seda küsimust, et mida siis naised ometi tahavad. Rahva seas liigub ringi igasuguseid kahtlase väärtusega linnalegende. Väidetakse, et naised tahavad võrdsust ja võimu. Või printsi valgel hobusel. Või süüa nii, et nad paksuks ei lähe. See kõik on jama! See on suitsukate sellele, mis tegelikult naishingi vaevab. Võimu, võrdsust, printsi ja head seedimist tahavad naised ainult siis, kui see mida nad päriselt tahavad, kättesaamatuks osutub.
Naised ei taha, et neid mõistetaks. Nad tahavad, et neid armastataks.
Nüüd võite selle redeli haarata ja oma sokid kenasti kupli otsast alla võtta ning varba otsa tagasi tõmmata.
Enne kui te protestikisa lahti lööte ja väidate, et mu ravimite doosi peaks kiiremas korras ülevaatama, siis mõelge järgnevale: milles seisnevad peamised konfliktid elukaaslaste vahel? Kui naine räägib õhtul mehele, et kolleeg Pille sõi jälle tema jogurti ära ja mees hakkab analüüsima, et kas naine ikka tegi kõik endast sõltuva, et Pille seda jogurtit ära poleks söönud või veel hullem - "Kallis, ega see jogurt su vöökohale lisaväärtust poleks andnud", siis on tüli majas. Kuidas seda vältida? Piisab sellest, kui mees võtab oma kalli kaasa ümbert kinni, suudleb õrnalt otsaesist ja ütleb, et Pille on üks vastik bitch. Ja ta on oma naise üle nii uhke, et see ühest õnnetust jogurtist stseeni ei korraldanud. Või kui naine õiendab, et mees pole nõusid pesnud. Miks see, et mees ütleb, et ma pesen siis kui pesen, nii dramaatilise vastukaja leiab? Ja lahendus pole ka see, et mees lülitab ohates jalkamängu pausile ja läheb kuulekalt lonkides kööki. Sest siis leitakse muu probleem. Prügi on välja viimata, autoõli vahetamata, esiku liistud kõverad. Seda, et naine probleemi ei leiaks, selles ei maksa kahelda, küll ta midagi ikka leiab. Võetakse kasvõi ämmad või naabrid appi. Mida nad siis tahavad? Et mees neid väärtustaks. Ütleks, kui tublid nad on ja kuidas mehel on ikka vedanud, et selline imeline olevus nende elus figureerib. Selle peale läheb enamus naisi kööki, peseb ise nõud ära, viib prügi välja, vahetab autol õli ja paneb esiku liistud paika. Ja kõige krooniks teeb mehele veel võileiba ja seda teist asja ka millest Parve kirjutas. Nad said selle mida vajasid.
Armastust saavad naised ka lastelt, sõbrannadelt ja varjupaiga kassidelt. Kui see vajadus on rahuldatud, ei ole konflikte. Ei keerutata tühjast draamat üles.
Seda, mida mehed tahavad, seda ma, muide, tean ka. Tean isegi seda, kuidas seda neile anda. Olen vast ka kahe sõnaga siin blogis ära maininud. Ja pole see ka mingi suur saladus ega ülejõukäiv asi. Sugudevaheline traagika seisneb aga selles, et kuigi mõlemad vaikimisi teavad, mida teinepool vajab, siis ollakse isekad ja oodatakse, et esiteks saavad nemad selle, mida tahavad ja alles siis hakkavad mõtlema, et kas nad teisele ka midagi vastu annavad. Ja kui siis teine ei taha hästi koostööd teha hakatakse igasugu jama leiutama. Noh, et printsid ja võrdsus ja muu jura.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar