Ma olen alati mõelnud, või noh, mitte alati, aga sellest ajast saadik, kui see minu jaoks teemaks osutus, et miks filmides sünnitamissteenid nii ebareaalsed on? Umbes, et tädi röögatab, kohe on metsikud valud, hoitakse kahe käega kõhust kinni ja karjutakse roppusi. Et kes teeb nii? Miks on vaja filmides see, elu suhteliselt normaalne osa, nii jõledaks teha?
Mul on sünnitamisega suhteliselt vähe kogemusi. Statistikat teha vast ei saa. Aga kui kõrvalseisjaid uskuda, siis väidetavalt olin ma tubli. Karjusin ainult esimese lapsega. Seda ma ise kusjuures ei mäleta. Aga andke mulle andeks, see nali kestis ka ainult mingi 18 tundi või midagi. Ükski neljast sünnitusest ei hakanud järsku ja kohe. Ikka mitu tundi oli see tunne, et ei tea kas on üldse täna minek või mitte. Kolmas tuli üsna kiiresti, sellega oli nii, et kell kuus tulid veed ära ja kell 9.02 asetati titt rinnale. Aga isegi temaga polnud mingit paanikat, karjumist ega sõimu. Veed tulid ära, helistasin sõbrannale, kes tuli nooremaid kutte valvama, jutustasime veel rahulikult temaga, seletasin kus miski asub ja siis läksime. Täiesti tavaline asi. Pigem ütleks, et teise ja kolmandaga oli see teema, et kõrvalseisjad ajasid haiglasse, ise oleks veel kodus lebotanud. Neljandaga läksime ka liiga vara kohale, kartsin, et kuna kolmas nii kiiresti tuli ja ilma suurema mürata, siis äkki ma ei saa aru.
No loomulikult oli valus. Ja kui teile öeldakse, et iga järgnev sünnitus on vähem valus, siis teadke, et need raisad valetavad teile alatult. Valu on täpselt sama suur iga kord. Vahe on selles, et järgnevatel kordadel juba tead, mis sind ees ootab ja üldiselt läheb asi kiiremini ka. Aga valu, kui selline - täpselt sama.
Kui veel karjumisest rääkida, siis nagu öeldud, ma väga ei karjunud. Mis on tagantjärgi mõeldes isegi päris hämmastav, arvestades, et ma muidu olen ikka üsna häälekas. Eks ma seal häälitsesin küll - undasin ja puhisesin, aga ei karjunud. Kui nüüd natuke nilbe olla, siis ilmselt ma kriiskasin viljastumisehetkel rohkem, kui sünnitades. Kõrvalruumidest oli veidike karjumist kuulda küll, aga ka mitte väga hullusi. Nimelt, kui Kärbes sündis, siis oli kuuvarjutus ja nagu te teate, siis kuu teeb naistega trikke. Mitte ainult peast ei muutu nad hulluks, aga sünnitama ajab ka. Mul on tagantjärgi täitsa hea meel, et me tookord nii vara haiglasse kohale purjetasime, muidu poleks vist sünnitustubagi saanud, seal üks proua koridoris sünnitas, sest ei jõudnud tuppa. Tema küll hüüdis oma ema ja jumalat appi. Aga ikkagi vähe. Kui see lugu nüüd Hollywoodi stsenaristide kätte anda, siis kujutan ette milline kassiooper sealt ilmuks. Kinoukse peal jagataks 3D prillide asemel kõrvatroppe.
Rohkem ma sellest teemat rääkida ei tahtnudki. Imestama paneb lihtsalt.
Mul on sünnitamisega suhteliselt vähe kogemusi. Statistikat teha vast ei saa. Aga kui kõrvalseisjaid uskuda, siis väidetavalt olin ma tubli. Karjusin ainult esimese lapsega. Seda ma ise kusjuures ei mäleta. Aga andke mulle andeks, see nali kestis ka ainult mingi 18 tundi või midagi. Ükski neljast sünnitusest ei hakanud järsku ja kohe. Ikka mitu tundi oli see tunne, et ei tea kas on üldse täna minek või mitte. Kolmas tuli üsna kiiresti, sellega oli nii, et kell kuus tulid veed ära ja kell 9.02 asetati titt rinnale. Aga isegi temaga polnud mingit paanikat, karjumist ega sõimu. Veed tulid ära, helistasin sõbrannale, kes tuli nooremaid kutte valvama, jutustasime veel rahulikult temaga, seletasin kus miski asub ja siis läksime. Täiesti tavaline asi. Pigem ütleks, et teise ja kolmandaga oli see teema, et kõrvalseisjad ajasid haiglasse, ise oleks veel kodus lebotanud. Neljandaga läksime ka liiga vara kohale, kartsin, et kuna kolmas nii kiiresti tuli ja ilma suurema mürata, siis äkki ma ei saa aru.
 |
| Kutt number kolm. |
No loomulikult oli valus. Ja kui teile öeldakse, et iga järgnev sünnitus on vähem valus, siis teadke, et need raisad valetavad teile alatult. Valu on täpselt sama suur iga kord. Vahe on selles, et järgnevatel kordadel juba tead, mis sind ees ootab ja üldiselt läheb asi kiiremini ka. Aga valu, kui selline - täpselt sama.
 |
| Kutil nr 2 olid nii pikad juuksed, et ma juba sünnitusmajas nüsisin neid küünekääridega. |
Kui veel karjumisest rääkida, siis nagu öeldud, ma väga ei karjunud. Mis on tagantjärgi mõeldes isegi päris hämmastav, arvestades, et ma muidu olen ikka üsna häälekas. Eks ma seal häälitsesin küll - undasin ja puhisesin, aga ei karjunud. Kui nüüd natuke nilbe olla, siis ilmselt ma kriiskasin viljastumisehetkel rohkem, kui sünnitades. Kõrvalruumidest oli veidike karjumist kuulda küll, aga ka mitte väga hullusi. Nimelt, kui Kärbes sündis, siis oli kuuvarjutus ja nagu te teate, siis kuu teeb naistega trikke. Mitte ainult peast ei muutu nad hulluks, aga sünnitama ajab ka. Mul on tagantjärgi täitsa hea meel, et me tookord nii vara haiglasse kohale purjetasime, muidu poleks vist sünnitustubagi saanud, seal üks proua koridoris sünnitas, sest ei jõudnud tuppa. Tema küll hüüdis oma ema ja jumalat appi. Aga ikkagi vähe. Kui see lugu nüüd Hollywoodi stsenaristide kätte anda, siis kujutan ette milline kassiooper sealt ilmuks. Kinoukse peal jagataks 3D prillide asemel kõrvatroppe.
Rohkem ma sellest teemat rääkida ei tahtnudki. Imestama paneb lihtsalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar