Ütle mulle, kes on su sõbrad

Laupäeva hommik, Mustamäe kõige puhtamate akendega korteris.

"Õu, sa papsi juurde ei vii mind ära vä?"
"Pff, ma sul mingi taksojuht vä? Mine bussiga!"
"Ja ma veel arvasin, et me oleme sõbrad…"
"Ise toidad siin rotte, kes mu autot närivad, kena sõber küll!"

Sõbraga kinos

Kui nüüd päris ausalt rääkida, siis ma tegelikult ei arva, et emad-isad peaksid oma laste sõbrad olema. Vähemalt mitte seni, kui lapsed veel alaealised on ja kodus elavad. Vanemad on ikka vanemad. Sätestavad korda ja reegleid. Ja lapsed alluvad neile. Noh, ideaalses maailmas. Veel parem, kui lapsed natuke mässavad ka. Kui nii, siis on vanemad oma töö õigesti teinud. Nad on saanud hakkama iseseisva indiviidi kasvatamisega. Kellegagi, kes oskab kahelda ja kasutab oma vahetegemisoskust.

Aga sõbrad? Noh, sõbralik võiks oma vanemate ja laste vastu olla. Aga sõbrad ju ei hakka dikteerima kuidas tuba koristada ja mida süüa-juua. Liigne semulikkus vanema ja lapse vahel hakkab ühel hetkel kasvatamist segama. Nii näib mulle. Aga kui kasvatus on tehtud ja laps on oma elu peal ja siis veel tundub, et tahaks suhelda, noh, siis võib juba sõber ka olla.

Kommentaarid

  1. Veel kurvem on, kui pole sõber ei lapse ega täiskasvanuna :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen ka selliseid juhtumeid kuulnud. Kurb. Ei tea kuidas nii küll läheb 🤔? Kas tõesti iseloomud üldse ei klapi?

      Kustuta
    2. Sellele polegi ühte lihtsat vastust. Ilus vastus on, et iseloomud ei klapi, suured maailmavaatelised erinevused. Erinevad inimtüübid. Osad huvid võivad küll kattuda, aga kui teema mujale liigub, siis löövad erinevused jälle välja. Aus vastus on, et ma näen kindlaid jooni emas, mida ma endas ei kannata. Ma ei taha hoolida teiste arvamusest. Talle on kombeks seltskonnas enda saavutustest rääkida, kus töötas, mida tegi, inimestest keda tunneb ja kellega suhtleb. Luua mingi mulje. Alati on mingi mulje. Seejuures hea suhtlejana enamasti see tal ka õnnestub. Ka mina tahan endast ''muljet'' jätta, enamasti just intelligentset, seega ma kipun rääkima detailselt igavatest faktidest. Lähen liiga põhjalikuks. Samas see on rohkem kompleks, mitte teadlik targutamine. On ikkagi erinevus selle vahel, et kas aktiivselt esitled end kellegina (su saavutused, mida tegid, kus käisid) VS proovid vältida endast rumala mulje jätmist.

      Veel üks teema. Ma näiteks ei kannata inimesi, kes proovivad realiseerida end laste kaudu. Minu puhul häbeneti väga pikalt seda, et ma ei läinud kohe edasi õppima - ideaalis tahaks ta üldse, et ma oleks mingi doktorikraadiga teadlane. Õpiks välismaa ülikoolis, ''teeks suuri asju''. Ta tahab, et tal oleks kellestki rääkida. Seda on kurb niimoodi öelda, aga talle tõesti loeb kuvand kuvandi pärast. Muidugi pole ta ainus, tean ka teisi kelle emad on rahul olnud nendega alles peale õppima minekut. Ja kui lapsed õpivad midagi muud, mõnes muus ülikoolis, kui lapsed ei taha välismaale kolida ja ei saa koguaeg reisida, siis on pettumus. Teisest küljest ma proovin võtta tema iseloomu nii nagu see on ja mõistma, et olemegi erinevad isiksused. Jah, muidugi avaldab ka mulle muljet, kui keegi ütleb et on Tartu Ülikooli lõpetanud cum laude ja veel raske eriala, aga ainuüksi sellepärast ma inimest pilvedesse ei tõsta. Sest mida see cum laude näitab, see näitab et inimene tahtis, viitsis, suutis 3-5 aastat pühendada õppimisele, et ta on potentsiaalselt kohusetundlik. Kuid see ei näita ilmtingimata intelligentsust, silmaringi ega muid häid jooni. See ei näita, palju ta raamatuid loeb või end arendada püüab. See on vaid üks näide ühest maailmavaatelisest erinevusest, muidugi on neid veel.
      Üritan vist öelda seda, et vahel kukub käbi kännust väga kaugele.

      Kustuta
    3. See tõstatab küsimuse, et mis ootused on vanematel oma lastele. Kas piisab sellest, et nad iseseisvaks saavad ja välja kolivad? Kas on vaja, et nad õpiksid midagi, mis vanematele sobib? Kas nad peavad teenima üle Eesti keskmist? Kas nad peavad saama lapsi? Kas nad üldse ootavad midagi enda lastest? Miks ei võiks piisada sellest, et lapsed on iseseisvad, funktsioneerivad, väärikad täiskasvanud?

      Minule piisaks sellest. Lihtsam öelda, ma tean, aga ma tõesti usun et mulle piisaks sellest.

      Kustuta
    4. Oh, jah, see haridus ja oma soovide realiseerimine laste peal, ei ole ka mulle üldse võõras teema. Ütlen ausalt, et ma olen pettunud, kuna paistab, et ükski mu poegadest ei soovi keskkooligi minna vaid suunduvad otse kutsekasse. Aga ma püüan sellega leppida ja ikkagi neid toetada. Räägin oma seisukoha, aga kui nad jäävad endale kindlaks, siis tüli enam ei nori. Ja see on mõnes mõttes minu enda realiseerimata hariduskäik, mida ma nende kaudu soovin teoks teha.

      Kustuta
  2. Kusjuures ma arvan, et kui nad mingi hetk ei jää oma valikuga rahule, siis küll nad sammud täiskasvanute gümnaasiumisse ja hiljem võibolla ka ülikooli või kõrgkooli veavad. See on hea, et lapsevanem proovib suunata, aga päeva lõpuks sõltubki kõik iseendast.

    VastaKustuta

Postita kommentaar