Niisiis eelmisest nädalast alates käib Esmasündinu tööl. Paneb Rimis kaupa välja. Arvestades tema korraarmastust, siis tema jaoks suhteliselt ideaalne töö. Mainiski, et ainuke probleem on kliendid, kes käivad ja riiulid jälle sassi ajavad. Igatahes. Väga vinge. Õhtul me teeme koos järgmiseks päevaks lõunat kaasa ja vahetame muljeid. Õigemini tema vahetab, sest tal on seda uudsust siiski rohkem kui mul.
Eile tulin pärast trenni koju ja näen, et kutt on ennast kogu ilus elutoa diivanile pikali visanud ja puhkab. Hakkasin koristama ja süüa tegema. Ühel hetkel noorsand ärkas ja tuli uurima, et millal arvutit saaks. Meil on nimelt nii, et arvuti on parooli all, sest muidu nad muud ei teekski kui passiks ekraani. Vastasin, et saab siis kui ma olen asjadega valmis ja et kui tahab kiiremini arvutit saada, siis võib ise ka varrukad üles käärida ja kaasa aidata.
Ei noh, siis tuli mõnus loeng sellest, et tema oli terve pika päeva tööl ja siis tuli koju ja pidi sööma ja ta tahaks ju puhata ka. Vaatasin teda pikalt. Ootasin. Et äkki ta ise ka saab aru, kellele ta mida räägib. Ei saanud aru. Pidin suunavaid küsimusi esitama. Noh, et ma ei käi tema meelest tööl või? Ja ma ei ole väsinud peale tööpäeva? Ammugi näljane? Siis ehmatas küll korra õhu kurku. Aga vastas, et las need, kes tööl ei käi teevad siis majapidamistöid.
Need, kes parasjagu tööl ei käi ja majapidamistöid ka ei tee, kuulasid vestlust põnevusega kõrvalt, kuigi teesklesid, et vaatavad "Suure paugu teooriat". See oli päris hea, et nad seda pealt kuulasid. Ma arvan. Ehk hakkavad asju pisut teisiti nägema ja oma naisele ei hakka nii lolli juttu rääkima. Pärast, kui ma asjale veidi vinti juurde keerasin ja teatasin, et edaspidi, kui ma pean hakkama teiste kodutöid tegema (meil on külmiku peal kodutööde graafik, igal poisil on igaks päevaks konkreetne ülesanne ja mina teen siis kõik selle, mis parasjagu vaja), kaotavad arvutiaega. Noh, hommikul olid igatahes kõik nõud pestud, isegi need, mille pesemist ma poleks eeldanud.
Eile tulin pärast trenni koju ja näen, et kutt on ennast kogu ilus elutoa diivanile pikali visanud ja puhkab. Hakkasin koristama ja süüa tegema. Ühel hetkel noorsand ärkas ja tuli uurima, et millal arvutit saaks. Meil on nimelt nii, et arvuti on parooli all, sest muidu nad muud ei teekski kui passiks ekraani. Vastasin, et saab siis kui ma olen asjadega valmis ja et kui tahab kiiremini arvutit saada, siis võib ise ka varrukad üles käärida ja kaasa aidata.
Ei noh, siis tuli mõnus loeng sellest, et tema oli terve pika päeva tööl ja siis tuli koju ja pidi sööma ja ta tahaks ju puhata ka. Vaatasin teda pikalt. Ootasin. Et äkki ta ise ka saab aru, kellele ta mida räägib. Ei saanud aru. Pidin suunavaid küsimusi esitama. Noh, et ma ei käi tema meelest tööl või? Ja ma ei ole väsinud peale tööpäeva? Ammugi näljane? Siis ehmatas küll korra õhu kurku. Aga vastas, et las need, kes tööl ei käi teevad siis majapidamistöid.
Need, kes parasjagu tööl ei käi ja majapidamistöid ka ei tee, kuulasid vestlust põnevusega kõrvalt, kuigi teesklesid, et vaatavad "Suure paugu teooriat". See oli päris hea, et nad seda pealt kuulasid. Ma arvan. Ehk hakkavad asju pisut teisiti nägema ja oma naisele ei hakka nii lolli juttu rääkima. Pärast, kui ma asjale veidi vinti juurde keerasin ja teatasin, et edaspidi, kui ma pean hakkama teiste kodutöid tegema (meil on külmiku peal kodutööde graafik, igal poisil on igaks päevaks konkreetne ülesanne ja mina teen siis kõik selle, mis parasjagu vaja), kaotavad arvutiaega. Noh, hommikul olid igatahes kõik nõud pestud, isegi need, mille pesemist ma poleks eeldanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar