"Kukeseene kuulamise kunst"
Valdur Mikita
Kirjastus Välgi Metsad, 2017
156 lk
Goodreads punktid: 3,96
Minu punktid: 2
"Läänemeresoome elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen. Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen - järelikult läänemeresoomlane! Pealegi on inimesed ja seened omavahel sugulased. Vähemasti olid - enne seda, kui inimene ära pööras. Evolutsiooniharult, mis leiutas haldjad, võlurid, ööbiku ja kukeseene. Olid need vast ajad!" Nii on kirjas raamatutagakaanel.
Andke kõik mulle nüüd andeks, aga mis pagana jura see nüüd siis oli! Õudukas! Lugesin kulm kortsus ja püüdsin aru saada, et millest üldse siin jutt käib. Noh, ma võin spoilerina öelda, et igatahes mitte kukeseenest. Vist. Ega ma pead ei tea anda, sest ikka väga raske oli järge pidada. Nii palju kui mina oma piiratud maailmatunnetusega asjast aru sain, siis üritas Mikita siin vaimukas olla ja läbi lillede kirjeldada eestlasi ja nende kultuuri. Õieti, läbi looduse siis. Noh näiteks, selle asemel et lihtsalt maarahva keeles kirjutada, et eestlane on üks paras vinguviiul, siis tema pikalt ja aialt kirjeldas läänemeresoomlase hüpersensitiivsusest, kuidas meie inimesed on ülitundlikud aja, ruumi ja ilma suhtes. Seda ilma võttis ta üldse palju jutuks. Ikka on meil ju häda sellega - liiga soe, liiga külm, liiga vihmane, liiga põuane. Noh, aeg ja ruum on siin ka nii enesestmõistetavad vingumisteemad, et ma ei hakka neile pikemalt peatuma.
Võimalik, et ma lugesin seda kuidagi valesti. Sest sellised allegoorilised tekstid ei lähe mulle ka muidu väga peale. Reeglina olen ma nii tuhm, et ei saa arugi, kui tekst on kahemõtteline ja ma haaran kinni sellest kergemini seeditavast osast ja siis kui keegi hakkab mulle selgitama, et tegelikult autor rääkis siin hoopis Põhja-Korea poliitvangidest, siis ma vaatan selgitajat ja mõtlen, et milleks tal oli vaja mu ilus fantaasiamaailm ühe popsuga hävitada. Seega, kui Mikita eesmärk oli see, et kukeseene-raamat peaks töötama kahel tasandil, siis minu jaokse ei töötanud see ühelgi tasandil. Tekst oli väga targutav ja kuiv. Ehk ta soovis olla irooniline, aga see ei kõlanud läbi. Üldse jäi mul tunne, et ta on mingite seente mõju all. Kas just kukeseente….
See oli minu esimene Mikita raamat ja tundub, et panin ikka sajaga puusse. Tean, et tema "Lingvistilise metsa" triloogia müüb väga hästi. Usutavasti on see ka paremini loetav. Nüüd ma isegi natuke kardan teda uuesti laenutada. Äkki on teised raamatud samasugused kummalised.
Ühe asja peale hakkasin ma ometi mõtlema, nimelt näis mulle kohati, et ühes ja samast teemast üritati hästi pikalt ja laialt heietada. Ennast sagedasti korrates ja rõhutades. Mõtlesin siis, et kui ta oleks suutnud oma teksti kuidagi kärpida ja kompaktsemalt esitada, siis oleks ehk isegi peaaegu hea olnud. Mõned lõigud mulle täitsa meeldisid ja noogutasin kaasa. Aga jah, liiga palju oli seda. Kas looja arvab, et ta peab iga sõna, mis sünnib ta sees, tingimata ka publiku ette tooma? Sest ta on ikkagi looja ja rahvas peab kõigest osa saama? Ja kas pole ma nii mõeldes silmakirjalik? Ma võtan ka iga mõttepoja sabast kinni ja keerutan selle ümber tarbetult palju tolmu üles. Äkki peaks kriitilisemalt suhtuma oma tekstidesse? Olen küll viimase poole aasta jooksul kõvasti hekikääre tarvitanud, aga ikkagi on vahel tunne, et liiga palju sai. Kunagi ma kartsin, et kui ma kõiki ideid lõpuni ei arenda ega lahti selgita, siis lugeja ei mõista ega viitsi edasi lugeda. Selle peale küsis mult Nipernaadi, et aga kelle jaoks sa kirjutad? Kelle südant sa soovid võita? Kas nende, kes vajavad pikalt-laialt heietamist või nende, kellele piisab piisast kontsentraadist? Vastus on muidugi endastmõistetav.
Valdur Mikita
Kirjastus Välgi Metsad, 2017
156 lk
Goodreads punktid: 3,96
Minu punktid: 2
"Läänemeresoome elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen. Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen - järelikult läänemeresoomlane! Pealegi on inimesed ja seened omavahel sugulased. Vähemasti olid - enne seda, kui inimene ära pööras. Evolutsiooniharult, mis leiutas haldjad, võlurid, ööbiku ja kukeseene. Olid need vast ajad!" Nii on kirjas raamatutagakaanel.
Andke kõik mulle nüüd andeks, aga mis pagana jura see nüüd siis oli! Õudukas! Lugesin kulm kortsus ja püüdsin aru saada, et millest üldse siin jutt käib. Noh, ma võin spoilerina öelda, et igatahes mitte kukeseenest. Vist. Ega ma pead ei tea anda, sest ikka väga raske oli järge pidada. Nii palju kui mina oma piiratud maailmatunnetusega asjast aru sain, siis üritas Mikita siin vaimukas olla ja läbi lillede kirjeldada eestlasi ja nende kultuuri. Õieti, läbi looduse siis. Noh näiteks, selle asemel et lihtsalt maarahva keeles kirjutada, et eestlane on üks paras vinguviiul, siis tema pikalt ja aialt kirjeldas läänemeresoomlase hüpersensitiivsusest, kuidas meie inimesed on ülitundlikud aja, ruumi ja ilma suhtes. Seda ilma võttis ta üldse palju jutuks. Ikka on meil ju häda sellega - liiga soe, liiga külm, liiga vihmane, liiga põuane. Noh, aeg ja ruum on siin ka nii enesestmõistetavad vingumisteemad, et ma ei hakka neile pikemalt peatuma.
Võimalik, et ma lugesin seda kuidagi valesti. Sest sellised allegoorilised tekstid ei lähe mulle ka muidu väga peale. Reeglina olen ma nii tuhm, et ei saa arugi, kui tekst on kahemõtteline ja ma haaran kinni sellest kergemini seeditavast osast ja siis kui keegi hakkab mulle selgitama, et tegelikult autor rääkis siin hoopis Põhja-Korea poliitvangidest, siis ma vaatan selgitajat ja mõtlen, et milleks tal oli vaja mu ilus fantaasiamaailm ühe popsuga hävitada. Seega, kui Mikita eesmärk oli see, et kukeseene-raamat peaks töötama kahel tasandil, siis minu jaokse ei töötanud see ühelgi tasandil. Tekst oli väga targutav ja kuiv. Ehk ta soovis olla irooniline, aga see ei kõlanud läbi. Üldse jäi mul tunne, et ta on mingite seente mõju all. Kas just kukeseente….
See oli minu esimene Mikita raamat ja tundub, et panin ikka sajaga puusse. Tean, et tema "Lingvistilise metsa" triloogia müüb väga hästi. Usutavasti on see ka paremini loetav. Nüüd ma isegi natuke kardan teda uuesti laenutada. Äkki on teised raamatud samasugused kummalised.
Ühe asja peale hakkasin ma ometi mõtlema, nimelt näis mulle kohati, et ühes ja samast teemast üritati hästi pikalt ja laialt heietada. Ennast sagedasti korrates ja rõhutades. Mõtlesin siis, et kui ta oleks suutnud oma teksti kuidagi kärpida ja kompaktsemalt esitada, siis oleks ehk isegi peaaegu hea olnud. Mõned lõigud mulle täitsa meeldisid ja noogutasin kaasa. Aga jah, liiga palju oli seda. Kas looja arvab, et ta peab iga sõna, mis sünnib ta sees, tingimata ka publiku ette tooma? Sest ta on ikkagi looja ja rahvas peab kõigest osa saama? Ja kas pole ma nii mõeldes silmakirjalik? Ma võtan ka iga mõttepoja sabast kinni ja keerutan selle ümber tarbetult palju tolmu üles. Äkki peaks kriitilisemalt suhtuma oma tekstidesse? Olen küll viimase poole aasta jooksul kõvasti hekikääre tarvitanud, aga ikkagi on vahel tunne, et liiga palju sai. Kunagi ma kartsin, et kui ma kõiki ideid lõpuni ei arenda ega lahti selgita, siis lugeja ei mõista ega viitsi edasi lugeda. Selle peale küsis mult Nipernaadi, et aga kelle jaoks sa kirjutad? Kelle südant sa soovid võita? Kas nende, kes vajavad pikalt-laialt heietamist või nende, kellele piisab piisast kontsentraadist? Vastus on muidugi endastmõistetav.
 |
| Sain lastelt riielda ka veel, et toiduga mängin. |
Kommentaarid
Postita kommentaar