"Герой нашего времени"
Mihhail Lermontov
Eesti Riiklik Kirjastus 1953
Tõlkija: Väino Linask
172 lk
Goodreads punktid: 4,11
Minu punktid: 4
Pildikesed noore mehe elust. Sellest kuidas ta vallutab südameid ja need siis hülgab, öeldes, et vallutatu tõlgendas vallutatust valesti. Igavuse peletamiseks röövib noormees neitsi ja paneb ta endasse armuma. Ja tõdeb, et ikka igav on. Näeb kõrvalt pettureid petmas ja varastamas, mille peale kehitab õlgu ja lisab, et niikaua, kuni minu asju ei näpita, pole minu asi sekkuda. Seab endale eesmärgiks võita tähelepanu, mitte seetõttu, et ta tähelepanu sooviks või seda vajaks, vaid kuna keegi teine soovib ning vajab seda. Ja siis jällegi, kehitades õlgu sõnab, et valesti mõistsite mind, mu sõber.
Ammu pole minu kätte sattunud vene autoreid. Mäletamist mööda on vähemalt klassikutel komme igas loos mingi moraalne õpetussõna lugeja hinge jätta. Kirjeldatakse lugu küll justkui muuseas, aga see kuidas autor tegelikult oma loodud karakteristesse suhtub, ei jää kellelegi mõistatuseks. Ja just seda enam mida rohkem jutustaja üritab luua muljet kui erapooletust vaatlejast.
Lugu ise on originaalis ilmunud 1840. Selles kontekstis on mõistetav, miks looja oma loodut sakutab ja tuuseldab ning irooniliselt teda kangelaseks tituleerib. Praegu, kaks sajandit hiljem on see lihtsalt üks tore lugu, aga usun, et paljudele jääb ta kaugeks. Neid, keda loo peakangelane kurvastaks on vähe. Ta käitub nagu suurem osa ühiskonnast - isekalt, kalgilt ja hoolimatult. Otseselt liiga ta ju kellelegi ei tee, mis siin siis ikka nii väga ahhetada? Võiks isegi öelda, et enda meelest on ta küllaltki ausameelne ja väärikas. Kui meil on praegu kangelasteks keemiaõpetajatest narkolabori pidajad, mõrtsukatest koduperenaised ja sarimõrvaritest kriminalistid, siis andke andeks, aga veidi mõtlematu ja nartssissistlik noormees ei tohiks nüüd küll kedagi kuidagi solvata. Tuues Petšorini meie aega, siis ta ongi kangelane, ilma irooniata.
Tõlge oli veidi, noh, konarlik. Ainult, et ma ei ole kindel, kas see mitte taotluslik polnud, et jääks ikkagi mõnusalt slaavihõnguline emotsioon. Või kui palju rõhku tõlke kvaliteedile üldse pandi nõukaajal?
"Me peaaegu alati andestame seda, mida me mõistame."
"Tunnistan, et mul on tugev eelarvamus kõigi pimedate, kõõritajate, kurtide, tummade, jalutute, käetute, küürakate ja muude sääraste suhtes. Olen tähele pannud, et alati on olemas mingi imelik suhe inimese välimuse ja tema hinge vahel: otsekui ihliikme kaotusega kaotaks ka hing mingisuguse tunde."
""Pange tähele, armas doktor," ütlesin ma, "et ilma lollideta oleks maailmas väga igav... Vaadake, meie kaks oleme kaks tarka inimest; me teame juba ette, et iga asja üle võib lõpmatuseni vaielda, ja sellepärast me ei vaidle; me teame peaaegu kõiki teineteise salajasi mõtteid; üksainus sõna on meile terve lugu; näeme iga meie tundmuse tuuma läbi kolmekordse kesta. Kurb on meile naljakas, naljakas kurb, üldiselt aga, tõtt öelda, me oleme kaunis ükskõiksed kõige suhtes peale iseenese. Niisiis, tunnete ja mõtete vahetust meie vahel olla ei saa: me teame teineteisest kõik, mida tahame teada, ja rohkem me teada ei taha; jääb üle üksainus abinõu: jutustada uudiseid.""
"Ma tõesti ei tea, mispärast ta mind nii armastab! Seda enam, et ta on ainus naine, kes mind on täielikult mõistnud, kõigi mu väikeste nõrkuste ja halbade kirgedega.... Kas pahe on tõesti nii veetlev?..."
"Pole midagi paradoksaalsemat kui naise mõistus: naisi on raske veenda milleski, neid tuleb viia niikaugele, et nad veenaksid end ise; tõendusviis, millega nad hävitavad oma eelarvamusi, on väga iseäralik; et selgeks õppida nende dialektikat, on tarvis oma mõistuses kummutada kõik koolis õpitud loogikareeglid."
Mihhail Lermontov
Eesti Riiklik Kirjastus 1953
Tõlkija: Väino Linask
172 lk
Goodreads punktid: 4,11
Minu punktid: 4
Pildikesed noore mehe elust. Sellest kuidas ta vallutab südameid ja need siis hülgab, öeldes, et vallutatu tõlgendas vallutatust valesti. Igavuse peletamiseks röövib noormees neitsi ja paneb ta endasse armuma. Ja tõdeb, et ikka igav on. Näeb kõrvalt pettureid petmas ja varastamas, mille peale kehitab õlgu ja lisab, et niikaua, kuni minu asju ei näpita, pole minu asi sekkuda. Seab endale eesmärgiks võita tähelepanu, mitte seetõttu, et ta tähelepanu sooviks või seda vajaks, vaid kuna keegi teine soovib ning vajab seda. Ja siis jällegi, kehitades õlgu sõnab, et valesti mõistsite mind, mu sõber.
Ammu pole minu kätte sattunud vene autoreid. Mäletamist mööda on vähemalt klassikutel komme igas loos mingi moraalne õpetussõna lugeja hinge jätta. Kirjeldatakse lugu küll justkui muuseas, aga see kuidas autor tegelikult oma loodud karakteristesse suhtub, ei jää kellelegi mõistatuseks. Ja just seda enam mida rohkem jutustaja üritab luua muljet kui erapooletust vaatlejast.
Lugu ise on originaalis ilmunud 1840. Selles kontekstis on mõistetav, miks looja oma loodut sakutab ja tuuseldab ning irooniliselt teda kangelaseks tituleerib. Praegu, kaks sajandit hiljem on see lihtsalt üks tore lugu, aga usun, et paljudele jääb ta kaugeks. Neid, keda loo peakangelane kurvastaks on vähe. Ta käitub nagu suurem osa ühiskonnast - isekalt, kalgilt ja hoolimatult. Otseselt liiga ta ju kellelegi ei tee, mis siin siis ikka nii väga ahhetada? Võiks isegi öelda, et enda meelest on ta küllaltki ausameelne ja väärikas. Kui meil on praegu kangelasteks keemiaõpetajatest narkolabori pidajad, mõrtsukatest koduperenaised ja sarimõrvaritest kriminalistid, siis andke andeks, aga veidi mõtlematu ja nartssissistlik noormees ei tohiks nüüd küll kedagi kuidagi solvata. Tuues Petšorini meie aega, siis ta ongi kangelane, ilma irooniata.
Tõlge oli veidi, noh, konarlik. Ainult, et ma ei ole kindel, kas see mitte taotluslik polnud, et jääks ikkagi mõnusalt slaavihõnguline emotsioon. Või kui palju rõhku tõlke kvaliteedile üldse pandi nõukaajal?
***
"Me peaaegu alati andestame seda, mida me mõistame."
***
"Tunnistan, et mul on tugev eelarvamus kõigi pimedate, kõõritajate, kurtide, tummade, jalutute, käetute, küürakate ja muude sääraste suhtes. Olen tähele pannud, et alati on olemas mingi imelik suhe inimese välimuse ja tema hinge vahel: otsekui ihliikme kaotusega kaotaks ka hing mingisuguse tunde."
***
""Pange tähele, armas doktor," ütlesin ma, "et ilma lollideta oleks maailmas väga igav... Vaadake, meie kaks oleme kaks tarka inimest; me teame juba ette, et iga asja üle võib lõpmatuseni vaielda, ja sellepärast me ei vaidle; me teame peaaegu kõiki teineteise salajasi mõtteid; üksainus sõna on meile terve lugu; näeme iga meie tundmuse tuuma läbi kolmekordse kesta. Kurb on meile naljakas, naljakas kurb, üldiselt aga, tõtt öelda, me oleme kaunis ükskõiksed kõige suhtes peale iseenese. Niisiis, tunnete ja mõtete vahetust meie vahel olla ei saa: me teame teineteisest kõik, mida tahame teada, ja rohkem me teada ei taha; jääb üle üksainus abinõu: jutustada uudiseid.""
***
"Ma tõesti ei tea, mispärast ta mind nii armastab! Seda enam, et ta on ainus naine, kes mind on täielikult mõistnud, kõigi mu väikeste nõrkuste ja halbade kirgedega.... Kas pahe on tõesti nii veetlev?..."
***
"Pole midagi paradoksaalsemat kui naise mõistus: naisi on raske veenda milleski, neid tuleb viia niikaugele, et nad veenaksid end ise; tõendusviis, millega nad hävitavad oma eelarvamusi, on väga iseäralik; et selgeks õppida nende dialektikat, on tarvis oma mõistuses kummutada kõik koolis õpitud loogikareeglid."
Kommentaarid
Postita kommentaar