"Minu auhinnad"
Maarja Kangro
Kirjastus Nähtamatu Ahv, 2018
333 lk
Goodreads punktid: 3,86
Minu punktid: 4
"Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusevajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi." Nii kõlab teose tutvustus raamatu tagakaanelt.
Vastuoluline oli see raamat minu jaoks. Ühest küljest meeldis, sest kirjutab hästi, no dah, eks ole! Tundsin kuidas erudeeritus ja laiem sõnavara iga pööratud lehekülje järel mu sees kasvas. Teisalt "minu inimene" ta vähemalt selle teose põhjal ei tundunud. Parema sõna puudumise tõttu (tegelikult on parem sõna olemas küll, ma lihtsalt ei soovi seda siin kasutada, sest pole viisakas) ütleks, et liiga "kunstiinimene". See tema elustiil ja suhtumine, noh, häirisid. Eriti just see, et ah, mis ma võtsin ainult klaasikese veini, sest olin autoga. Kogu aeg. Iga kord. Noh, kallis inimene, sa ju tead, et seal üritusel nagunii alkoholi pakutakse, ise tead ühtegi haritlaste seltskonda, iseäranis just need "loomeinimesed", kus grupina kogunetakse ja kangemat kraami ei serveeritaks? Mida sa iga kord tuima järjekindlusega sinna oma autoga ronid, aru ma ei taipa?
Raamatu kulgemisest jäi vähemalt mulle mulje, et mida rohkem ja suuremaid/ väärtuslikemaid/ kõnekaimaid/ mainekaimaid auhindu neiu saama hakkas, seda kiiremini nende väärtus ja rõõm nendest tema jaoks taandus. Kuuendat auhinda saades oli tal juba suhtumine, et "ime et ma nii kaua seda ootama pidin, ammu oli aeg". Mingil määral häiris see, et saadav mammona hulk oli tähtsam, kui auhinnaga kaasnev tuntus. Üldse oli minu jaoks liiga palju rahajuttu. Palju maksis part, palju klaasike veini - miks sa mäletad neid asju? Aga noh, inimesed mäletavadki erinevaid asju.
Raamatu teises osas arutleb Kangro auhindadest üldiselt. Et kellele antakse, kui palju, mille alusel. Seda lugedes mõtlesin ma et kui mõõtmatult mõttetu see on. See, mis auhinna keegi saab, ei ole üldse seotud teose headusega, või sellega, kas see annab kultuurile midagi juurde. Saavad need, kes teavad õigeid inimesi, on õiges kohas ja magavad õigete linade vahel. Lisaks, arvestades meeletut autasustamise hulka, näib et kõik saavad auhinna, mis sisuliselt tähendab sama, et keegi ei saa seda. You are so special, just like everybody else. Mitte, et selle info teadmine nüüd mu maailma raputaks, eks ma sain sellele eelnevale teabele lihtsalt kinnitust juurde. Ma olen sageli mõelnud, et mis mul viga on, et raamatud millel ilutseb uhke autasustamisest teavitav kleeps, jätavad mind külmaks ja ma ei suuda neid isegi lõpuni lugeda? Ütleme nii et, nüüd ma ei muretse enam. Seda enam panen ma rõhku nende soovitustele, kelle maitse pole kallutatud. Mis toob mind taas teema juurde, et miks ometi Mae blogi kinni pani. (Muuseas, Mae, et Sa teaksid, siis Sinu tagaotsimispostitus on juba kaks kuud mul kõige loetum postitus. Inimesed tunnevad Sust puudust.) Aga ei, õnneks ma avastasin, et ta kirjutab mõnusalt ka Goodreadsi arvustusi ja see pakub murtud meelele lohutust.
Maarja Kangro
Kirjastus Nähtamatu Ahv, 2018
333 lk
Goodreads punktid: 3,86
Minu punktid: 4
"Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusevajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi." Nii kõlab teose tutvustus raamatu tagakaanelt.
Vastuoluline oli see raamat minu jaoks. Ühest küljest meeldis, sest kirjutab hästi, no dah, eks ole! Tundsin kuidas erudeeritus ja laiem sõnavara iga pööratud lehekülje järel mu sees kasvas. Teisalt "minu inimene" ta vähemalt selle teose põhjal ei tundunud. Parema sõna puudumise tõttu (tegelikult on parem sõna olemas küll, ma lihtsalt ei soovi seda siin kasutada, sest pole viisakas) ütleks, et liiga "kunstiinimene". See tema elustiil ja suhtumine, noh, häirisid. Eriti just see, et ah, mis ma võtsin ainult klaasikese veini, sest olin autoga. Kogu aeg. Iga kord. Noh, kallis inimene, sa ju tead, et seal üritusel nagunii alkoholi pakutakse, ise tead ühtegi haritlaste seltskonda, iseäranis just need "loomeinimesed", kus grupina kogunetakse ja kangemat kraami ei serveeritaks? Mida sa iga kord tuima järjekindlusega sinna oma autoga ronid, aru ma ei taipa?
Raamatu kulgemisest jäi vähemalt mulle mulje, et mida rohkem ja suuremaid/ väärtuslikemaid/ kõnekaimaid/ mainekaimaid auhindu neiu saama hakkas, seda kiiremini nende väärtus ja rõõm nendest tema jaoks taandus. Kuuendat auhinda saades oli tal juba suhtumine, et "ime et ma nii kaua seda ootama pidin, ammu oli aeg". Mingil määral häiris see, et saadav mammona hulk oli tähtsam, kui auhinnaga kaasnev tuntus. Üldse oli minu jaoks liiga palju rahajuttu. Palju maksis part, palju klaasike veini - miks sa mäletad neid asju? Aga noh, inimesed mäletavadki erinevaid asju.
Raamatu teises osas arutleb Kangro auhindadest üldiselt. Et kellele antakse, kui palju, mille alusel. Seda lugedes mõtlesin ma et kui mõõtmatult mõttetu see on. See, mis auhinna keegi saab, ei ole üldse seotud teose headusega, või sellega, kas see annab kultuurile midagi juurde. Saavad need, kes teavad õigeid inimesi, on õiges kohas ja magavad õigete linade vahel. Lisaks, arvestades meeletut autasustamise hulka, näib et kõik saavad auhinna, mis sisuliselt tähendab sama, et keegi ei saa seda. You are so special, just like everybody else. Mitte, et selle info teadmine nüüd mu maailma raputaks, eks ma sain sellele eelnevale teabele lihtsalt kinnitust juurde. Ma olen sageli mõelnud, et mis mul viga on, et raamatud millel ilutseb uhke autasustamisest teavitav kleeps, jätavad mind külmaks ja ma ei suuda neid isegi lõpuni lugeda? Ütleme nii et, nüüd ma ei muretse enam. Seda enam panen ma rõhku nende soovitustele, kelle maitse pole kallutatud. Mis toob mind taas teema juurde, et miks ometi Mae blogi kinni pani. (Muuseas, Mae, et Sa teaksid, siis Sinu tagaotsimispostitus on juba kaks kuud mul kõige loetum postitus. Inimesed tunnevad Sust puudust.) Aga ei, õnneks ma avastasin, et ta kirjutab mõnusalt ka Goodreadsi arvustusi ja see pakub murtud meelele lohutust.
Kommentaarid
Postita kommentaar