Kuna kiusamise teema on mõnevõrra ikka veel õhus, siis vist veel võib selles tuules purjetada.
Üks tuttav, kuuldes sellest loost, küsis mult, et aga miks kiusati? Justkui oleks kiusamine hea põhjuse olemasolul õigustatav. Fakt on see, et kui tahta, siis põhjuse kiusamiseks leiab alati. Kiusatakse neid, kes on tublid ja eeskujulikud, niisamuti neid, kes veidi aeglasemad. Kiusatakse kõhnu ja toekamaid. Kiusatakse lohakaid ja pedante. Kiusatakse sportlikke ja tuupureid. Kiusatakse tüdrukuid ja poisse. Kiusatakse rahvusest olenemata. Igaühest võib saada kiusatav. Kunagi arvasin ma ise ka, et on teatud tüüp, nõrgad, keda kiusatakse. See on müüt. Lihtsalt osad õpivad selle kiusamisega toime tulema, teised mitte.
Kiusamisest ei saa üle, see jätab jälje. Olen mõelnud, et miks ma kohati nii tundlik olen, isegi üleliia. Kuigi see kõlab napakalt, aga mul tekib siiani (olen täna 38,5 aastane) külm higi seljale, kui ma näen tänaval noortekampa või kui pean haridusasutusse oma jala tõstma. Põhikoolis kiusati mind kõvasti. Ilmselt olin siis nõrk. Kiusati rahvuse pärast, figuuri tõttu, et ma polnud matemaatikas tugev, hiljem usu pärast. Kui nüüd mõni küsib, et miks Sillamäel on õpetajad ja direktriss "ette võetud" juhtunu pärast, siis mina saan aru küll. Nii mõnigi õpetaja oli väga hästi teadlik sellest, et mind kiusati ja ma võiks isegi väita, et innustas seda.
Näiteks oli kuuendas klassis periood (võis ka seitsmes olla, täpselt ei mäleta), kus klassivennad mind õpikutega lagipähe lõid. Tunni ajal. Õpetaja nähes. Eks see sakutamine ja asjade käest kiskumine ning koridoris nendega jalka mängimine jätkus ka vahetunni ajal. Ja see kestis nädalaid. Kuni ma ühel hetkel murdusin. Hakkasin nutma, võtsin oma asjad, need mis õnnestus poistelt kätte saada, ja suundusin väljapääsu poole, et koju minna. Uksel tuli mulle vastu üks selle kooli õpetaja, kes meie klassile küll tunde ei andnud, aga nähes mind keset koolipäeva ja ilmselgelt endast väljas olevana koolist lahkumas, peatas ja päris, et mis juhtus ja kuhu ma lähen. Rääkisingi siis talle. See oli esimene täiskasvanu, kes asjast teada sai. Jah, klassijuhataja ka aegajalt küsis, et mis viga on, aga ma ei kaevanud kunagi. Isegi mitte hirmust, et kius hoogustub. Ma ei teagi miks. Arvasin, et see on miski millega pean ise hakkama saama. Ammugi ei rääkinud ma toimuvast oma vanematega. Kartsin, et isa teeb skandaali või öeldakse mulle, et olengi ise süüdi. Igatahes, see oli täiesti suvaline inimene, kes sekkus. Ja ta tõesti sekkus. Ta võttis mind endaga kaasa ja me läksime koos klassi. Aineõpetaja koos tüdrukutega ootasid koridoris, kui õpetaja rääkis minu ja klassivendadega. Ühest rääkimisest piisas. Ükski klassivend ei tõstnud mu vastu enam iial kätt. Kes pahandas ja mulle "kaebamist" ette heitis oli matemaatikaõpetaja. Inimene, kelle silme all kius igapäevaselt toimus ja kes oleks tegelikult pidanud sekkuma, mitte üks täiesti suvaline pedagoog.
Sarnase loo võin rääkida ka Kärbsest. Ma ei tea kuivõrd teda kiusatud on, aga tean, et "põhjust" oleks. Ta on vaieldamatult üks nõrgemaid õpilasi oma klassis. Nõrk mitmel moel. Nõrk emakeeles, matemaatikas ja kindlasti ka sotsiaalsel tasandil. Iga kiusaja unistuste sihtmärk. Ja ometi pole ta kordagi väitnud, et keegi oleks talle halvasti öelnud, või talle liiga teinud. Klassijuhataja on eos igasuguse kiusu välistanud. Ja ma olen veendunud, et see on nõudnud temalt otsustavust ning kindlameelset ja sihipärast tegevust, märkamist ja reageerimist. Ma tunnistan ausalt, ma kardan pisut järgnevat kooliaastat, kuna Kärbse klassijuhataja vahetub ja mul pole halli aimugi, millise inimese otsa ta satub. Pisut lohutust pakub teadmine, et üldiselt on kool kokkuhoidev ja kiusamist ei tolereerita.
Aga muidu, ma ei teagi kuidas oma last kaitsta, nii et sellest tolku ka oleks. Kas minu laps julgeks oma murega minu juurde tulla, või mõtleks ta samamoodi nagu mina omal ajal, et ongi ise süüdi ja see on miski millega ta peab ise toime tulema? Ja isegi kui ta tuleb, kas ma usun teda? Kas ma oskan õigesti reageerida? Kas ma suudan lohutada ja julgustust pakkuda?
Loomulikult võib mõelda, et igale asjale ei olegi mõtet reageerida. Et solvumine on solvuja probleem, mitte solvaja. Ja üldse, kust läheb piir kiusamise ja "aususe" või sõbraliku norimise vahel? Kas ainuke kriteerium ongi see, et isik tunneb end kisatuna? Või on midagi veel?
Veel üks jama, mis kaasneb kiusamisega, on see, et see levib ning nakkab. Ma tundsin seda enda peal. Jah, põhikoolis kiusati mind. Keskkoolis olin juba ise see, kes kiusas. Mitte küll füüsiliselt, aga olin õel. Sama näen oma poiste pealt. Varem kogetud alandus ja häbi valatakse mujal välja, et kogeda üleolekut ning tunda end vähemalt korraks veidike paremini. Surnud ring. Kiusavatest lastest kasvavad omakorda kiusavad täiskasvanud, ja lõpuks kisavate laste lapsevanemad. Lapsevanemana saan ma sellest suurepäraselt aru. Ükskõik kui vana ma pole, või kui enesekindel või tugev, ma ei unusta väärtusetusetunnet, mis kaasnes kiusamisega. Ma teen kõik selleks, et minu lapsed seda ei kogeks. Emana valin ma iga kell selle, et mu laps on kiusaja kui kiusatav. Ma ei taha nii tunda ega mõelda, aga nii on. Teades seda kõike õpetan ma oma lastele empaatiat. Õpetan panema end teise inimese olukorda. Mõtlema, et mida tunneb too ja kuidas ma soovin, et mu kaaslased käituksid, ning ise siis selle järgi toimida. Seda kui edukas minu kasvatusmeetod on, seda on hetkel keeruline öelda. Vanemad pojad on aegajalt rääkinud lugusid klassikaaslastest keda kiusatakse. Kas nad ise kiusus osalevad, seda ma ei tea, enda juttude järgi on nad passiivsed kõrvalseisjad.
Nädalavahetusel käisime perega metsas järve ääres. Seal kõrval oli ka mänguväljak, kus poisid veidi turnisid ning kiikusid. Ühel hetkel tuli sinna veel üks laps, istus Kärbse kõrvale ja hakkas samuti kiikuma. Ilus priske poisslaps oli. Kindlasti noorem kui Kärbes. Kiikusid seal koos, kuni näen, et kutt hakkab poja kiigenööri kiskuma. Kuna Kärbse kiikumisekiirus oli küllalt suur, siis oleks see asi võinud ka vastikult lõppeda. Palusin noormehel lõpetada. Palusin kolm korda, enne kui ta lõpetas. Viimane kord olin juba päris kurja häälega. Mõni minut hiljem, kui Kärbes oli kiikumise lõpetanud ja edasi liikunud, läks tema asemel kiikuma üks teine laps. Priske poiss hakkas ka tema kiigenööri kiskuma. Too kutt ei jätnud vastust andmata ja nii kukkuski kiusaja lõpuks kiigelt ja hakkas hirmsa häälega nutma. Ütleme et ma olen õel, aga instant karma, my friends. Selle peale lendas kohale ka poisi mamma ja kukkus oma tiburullikest lohutama ja sundis lükkajat vabandama, mida too kohe ka tegi. Iseenesest oli lükkamine vale, aga teisest küljest, ilmselgelt sõnad selle poisi puhul ei toiminud. Ja tema pilgust, millega ta minu keelamisele reageeris, oli näha, et see ei olnud tema esimene interaktsioon. Ja samas, ema silmis oli ohvriks see, kes kõige valjemini nuttis.
Keeruline on see teema, nüansirikas.
Üks tuttav, kuuldes sellest loost, küsis mult, et aga miks kiusati? Justkui oleks kiusamine hea põhjuse olemasolul õigustatav. Fakt on see, et kui tahta, siis põhjuse kiusamiseks leiab alati. Kiusatakse neid, kes on tublid ja eeskujulikud, niisamuti neid, kes veidi aeglasemad. Kiusatakse kõhnu ja toekamaid. Kiusatakse lohakaid ja pedante. Kiusatakse sportlikke ja tuupureid. Kiusatakse tüdrukuid ja poisse. Kiusatakse rahvusest olenemata. Igaühest võib saada kiusatav. Kunagi arvasin ma ise ka, et on teatud tüüp, nõrgad, keda kiusatakse. See on müüt. Lihtsalt osad õpivad selle kiusamisega toime tulema, teised mitte.
Kiusamisest ei saa üle, see jätab jälje. Olen mõelnud, et miks ma kohati nii tundlik olen, isegi üleliia. Kuigi see kõlab napakalt, aga mul tekib siiani (olen täna 38,5 aastane) külm higi seljale, kui ma näen tänaval noortekampa või kui pean haridusasutusse oma jala tõstma. Põhikoolis kiusati mind kõvasti. Ilmselt olin siis nõrk. Kiusati rahvuse pärast, figuuri tõttu, et ma polnud matemaatikas tugev, hiljem usu pärast. Kui nüüd mõni küsib, et miks Sillamäel on õpetajad ja direktriss "ette võetud" juhtunu pärast, siis mina saan aru küll. Nii mõnigi õpetaja oli väga hästi teadlik sellest, et mind kiusati ja ma võiks isegi väita, et innustas seda.
Näiteks oli kuuendas klassis periood (võis ka seitsmes olla, täpselt ei mäleta), kus klassivennad mind õpikutega lagipähe lõid. Tunni ajal. Õpetaja nähes. Eks see sakutamine ja asjade käest kiskumine ning koridoris nendega jalka mängimine jätkus ka vahetunni ajal. Ja see kestis nädalaid. Kuni ma ühel hetkel murdusin. Hakkasin nutma, võtsin oma asjad, need mis õnnestus poistelt kätte saada, ja suundusin väljapääsu poole, et koju minna. Uksel tuli mulle vastu üks selle kooli õpetaja, kes meie klassile küll tunde ei andnud, aga nähes mind keset koolipäeva ja ilmselgelt endast väljas olevana koolist lahkumas, peatas ja päris, et mis juhtus ja kuhu ma lähen. Rääkisingi siis talle. See oli esimene täiskasvanu, kes asjast teada sai. Jah, klassijuhataja ka aegajalt küsis, et mis viga on, aga ma ei kaevanud kunagi. Isegi mitte hirmust, et kius hoogustub. Ma ei teagi miks. Arvasin, et see on miski millega pean ise hakkama saama. Ammugi ei rääkinud ma toimuvast oma vanematega. Kartsin, et isa teeb skandaali või öeldakse mulle, et olengi ise süüdi. Igatahes, see oli täiesti suvaline inimene, kes sekkus. Ja ta tõesti sekkus. Ta võttis mind endaga kaasa ja me läksime koos klassi. Aineõpetaja koos tüdrukutega ootasid koridoris, kui õpetaja rääkis minu ja klassivendadega. Ühest rääkimisest piisas. Ükski klassivend ei tõstnud mu vastu enam iial kätt. Kes pahandas ja mulle "kaebamist" ette heitis oli matemaatikaõpetaja. Inimene, kelle silme all kius igapäevaselt toimus ja kes oleks tegelikult pidanud sekkuma, mitte üks täiesti suvaline pedagoog.
Sarnase loo võin rääkida ka Kärbsest. Ma ei tea kuivõrd teda kiusatud on, aga tean, et "põhjust" oleks. Ta on vaieldamatult üks nõrgemaid õpilasi oma klassis. Nõrk mitmel moel. Nõrk emakeeles, matemaatikas ja kindlasti ka sotsiaalsel tasandil. Iga kiusaja unistuste sihtmärk. Ja ometi pole ta kordagi väitnud, et keegi oleks talle halvasti öelnud, või talle liiga teinud. Klassijuhataja on eos igasuguse kiusu välistanud. Ja ma olen veendunud, et see on nõudnud temalt otsustavust ning kindlameelset ja sihipärast tegevust, märkamist ja reageerimist. Ma tunnistan ausalt, ma kardan pisut järgnevat kooliaastat, kuna Kärbse klassijuhataja vahetub ja mul pole halli aimugi, millise inimese otsa ta satub. Pisut lohutust pakub teadmine, et üldiselt on kool kokkuhoidev ja kiusamist ei tolereerita.
Aga muidu, ma ei teagi kuidas oma last kaitsta, nii et sellest tolku ka oleks. Kas minu laps julgeks oma murega minu juurde tulla, või mõtleks ta samamoodi nagu mina omal ajal, et ongi ise süüdi ja see on miski millega ta peab ise toime tulema? Ja isegi kui ta tuleb, kas ma usun teda? Kas ma oskan õigesti reageerida? Kas ma suudan lohutada ja julgustust pakkuda?
Loomulikult võib mõelda, et igale asjale ei olegi mõtet reageerida. Et solvumine on solvuja probleem, mitte solvaja. Ja üldse, kust läheb piir kiusamise ja "aususe" või sõbraliku norimise vahel? Kas ainuke kriteerium ongi see, et isik tunneb end kisatuna? Või on midagi veel?
Veel üks jama, mis kaasneb kiusamisega, on see, et see levib ning nakkab. Ma tundsin seda enda peal. Jah, põhikoolis kiusati mind. Keskkoolis olin juba ise see, kes kiusas. Mitte küll füüsiliselt, aga olin õel. Sama näen oma poiste pealt. Varem kogetud alandus ja häbi valatakse mujal välja, et kogeda üleolekut ning tunda end vähemalt korraks veidike paremini. Surnud ring. Kiusavatest lastest kasvavad omakorda kiusavad täiskasvanud, ja lõpuks kisavate laste lapsevanemad. Lapsevanemana saan ma sellest suurepäraselt aru. Ükskõik kui vana ma pole, või kui enesekindel või tugev, ma ei unusta väärtusetusetunnet, mis kaasnes kiusamisega. Ma teen kõik selleks, et minu lapsed seda ei kogeks. Emana valin ma iga kell selle, et mu laps on kiusaja kui kiusatav. Ma ei taha nii tunda ega mõelda, aga nii on. Teades seda kõike õpetan ma oma lastele empaatiat. Õpetan panema end teise inimese olukorda. Mõtlema, et mida tunneb too ja kuidas ma soovin, et mu kaaslased käituksid, ning ise siis selle järgi toimida. Seda kui edukas minu kasvatusmeetod on, seda on hetkel keeruline öelda. Vanemad pojad on aegajalt rääkinud lugusid klassikaaslastest keda kiusatakse. Kas nad ise kiusus osalevad, seda ma ei tea, enda juttude järgi on nad passiivsed kõrvalseisjad.
Nädalavahetusel käisime perega metsas järve ääres. Seal kõrval oli ka mänguväljak, kus poisid veidi turnisid ning kiikusid. Ühel hetkel tuli sinna veel üks laps, istus Kärbse kõrvale ja hakkas samuti kiikuma. Ilus priske poisslaps oli. Kindlasti noorem kui Kärbes. Kiikusid seal koos, kuni näen, et kutt hakkab poja kiigenööri kiskuma. Kuna Kärbse kiikumisekiirus oli küllalt suur, siis oleks see asi võinud ka vastikult lõppeda. Palusin noormehel lõpetada. Palusin kolm korda, enne kui ta lõpetas. Viimane kord olin juba päris kurja häälega. Mõni minut hiljem, kui Kärbes oli kiikumise lõpetanud ja edasi liikunud, läks tema asemel kiikuma üks teine laps. Priske poiss hakkas ka tema kiigenööri kiskuma. Too kutt ei jätnud vastust andmata ja nii kukkuski kiusaja lõpuks kiigelt ja hakkas hirmsa häälega nutma. Ütleme et ma olen õel, aga instant karma, my friends. Selle peale lendas kohale ka poisi mamma ja kukkus oma tiburullikest lohutama ja sundis lükkajat vabandama, mida too kohe ka tegi. Iseenesest oli lükkamine vale, aga teisest küljest, ilmselgelt sõnad selle poisi puhul ei toiminud. Ja tema pilgust, millega ta minu keelamisele reageeris, oli näha, et see ei olnud tema esimene interaktsioon. Ja samas, ema silmis oli ohvriks see, kes kõige valjemini nuttis.
Keeruline on see teema, nüansirikas.
Kommentaarid
Postita kommentaar