Lugesin Triinu postitust sellest, kuidas ta emana näeb ette olukordi, mis lõppevad suuremat või väiksemat laadi katastroofiga, aga hoiab suu kinni ja pärast katastroofi toimumist targutab, et ta nägi ette, ja selle asemel, et kommenteerida postitust, kirjutan enda isikliku postituse. Sest mina, mina esiteks ei suuda jääda vait ja teiseks, teiseks sain ma hiljuti kogemata kinnitust sellele, et see võib olla blessing in disguise.
Nimelt nägin ma mõned nädalad tagasi Delfi uudisvoos pealkirja, et "Õiendavate emade lapsed on edukamad". Tunnistan, ma edasi ei viitsinud lugeda. Ilmselt seetõttu, et seal kõrval oli mingi palja torsoga lõhkilöödud ninaga sportlane, aga ega ma enamasti ei viitsigi neid artikleid avada ega lugeda. Pealkiri ütles minu jaoks puändi ära, mis ma ikka seda pikka heietamist loen? Parem vaatan ilusat treenitud keha, või mis?
Sest, noh, ei pea just tuumateadlane olema, et näha seost õiendamise ja edukuse vahel. Inimene on loomult laisk. Kui te mind ei usu, siis lugege uuesti eelmist lõiku. Ja seda ütlen ma enda kohta, kes ma üldiselt ennast laisaks ei pea. Seega, kui keegi sul kupjana kukil ei istu, siis ei viitsi pooled inimesed lillegi liigutada. Osatakse teha nägu, et ollakse hästi hõivatud ja tähtsad, tegelikult istutakse päev otsa sotsiaalmeedias ja laotakse pasjanssi. Näiteks oli meil hiljuti töö juures olukord, kus ülemus otsustas võtta vaba päeva. Ma siis soovitasin talle, et ärgu töötajatele öelgu, sest muidu need ei tee terve päev midagi. Ülemus naeris ja vangutas pead - ebanormaalne. Aga samas, mis sa teed, kui sul on ettevõttes kaks tüüpi, kes on pärit sügavalt nõukaajast ja tööd tehtigi täpselt nii vähe kui võimalik ja ainult brigadiri valvsa pilgu all? Laskudki sellele tasemele. Sest selle sisemise motivatsiooniga on meil kõigil ju halvasti. Elukogenumana on see lootus, et siis on leitud asjad, mis panevad silma särama ja südame põksuma, aga lastel seda enamasti veel pole. Ja siis ongi vanemad, kes tagant utsitavad. Õiendavad, noh. Et pese ikka hambad ära ja söö tervislikult ja mine vara magama ja õpi korralikult.
Õiendamine ja manitsemine on üsna ebameeldiv tegevus muidu. Seda, et keegi puht sportlikust hasardist õiendaks, või paha pärast, selliseid tüüpe ma väga ei tunne. Ikka on nii, et selleks, et tulevikus oleks parem, lihtsam, lõbusam, selleks tuleb veidi õiendada. Ja kuna kellelegi ei meeldi, et temaga pidevalt õiendatakse, siis võetaksegi need jalad kõhu alt välja ja tehakse vajalikud liigutused. Ja siis aja jooksul on lootust, et õiendamise vältimiseks hakatakse teatud liigutusi tegema juba enne, kui õiendaja kohale tuleb ja õiendama kukub.
Loomulikult tuleks õiendamist hoida tasakaalus kiitusega. Kiitus on oluline just siis, kui ilma õiendamiseta on mõni liigutus ära tehtud. Panna seda tähele ja tunnustada. Siis on võrdlusmoment, et kui mõnus on kiitus võrreldes õiendamisega.
Niisiis, ärge mõelge, et "ma kodurahu nimel ei õienda". Õiendage terviseks!
Nimelt nägin ma mõned nädalad tagasi Delfi uudisvoos pealkirja, et "Õiendavate emade lapsed on edukamad". Tunnistan, ma edasi ei viitsinud lugeda. Ilmselt seetõttu, et seal kõrval oli mingi palja torsoga lõhkilöödud ninaga sportlane, aga ega ma enamasti ei viitsigi neid artikleid avada ega lugeda. Pealkiri ütles minu jaoks puändi ära, mis ma ikka seda pikka heietamist loen? Parem vaatan ilusat treenitud keha, või mis?
Sest, noh, ei pea just tuumateadlane olema, et näha seost õiendamise ja edukuse vahel. Inimene on loomult laisk. Kui te mind ei usu, siis lugege uuesti eelmist lõiku. Ja seda ütlen ma enda kohta, kes ma üldiselt ennast laisaks ei pea. Seega, kui keegi sul kupjana kukil ei istu, siis ei viitsi pooled inimesed lillegi liigutada. Osatakse teha nägu, et ollakse hästi hõivatud ja tähtsad, tegelikult istutakse päev otsa sotsiaalmeedias ja laotakse pasjanssi. Näiteks oli meil hiljuti töö juures olukord, kus ülemus otsustas võtta vaba päeva. Ma siis soovitasin talle, et ärgu töötajatele öelgu, sest muidu need ei tee terve päev midagi. Ülemus naeris ja vangutas pead - ebanormaalne. Aga samas, mis sa teed, kui sul on ettevõttes kaks tüüpi, kes on pärit sügavalt nõukaajast ja tööd tehtigi täpselt nii vähe kui võimalik ja ainult brigadiri valvsa pilgu all? Laskudki sellele tasemele. Sest selle sisemise motivatsiooniga on meil kõigil ju halvasti. Elukogenumana on see lootus, et siis on leitud asjad, mis panevad silma särama ja südame põksuma, aga lastel seda enamasti veel pole. Ja siis ongi vanemad, kes tagant utsitavad. Õiendavad, noh. Et pese ikka hambad ära ja söö tervislikult ja mine vara magama ja õpi korralikult.
Õiendamine ja manitsemine on üsna ebameeldiv tegevus muidu. Seda, et keegi puht sportlikust hasardist õiendaks, või paha pärast, selliseid tüüpe ma väga ei tunne. Ikka on nii, et selleks, et tulevikus oleks parem, lihtsam, lõbusam, selleks tuleb veidi õiendada. Ja kuna kellelegi ei meeldi, et temaga pidevalt õiendatakse, siis võetaksegi need jalad kõhu alt välja ja tehakse vajalikud liigutused. Ja siis aja jooksul on lootust, et õiendamise vältimiseks hakatakse teatud liigutusi tegema juba enne, kui õiendaja kohale tuleb ja õiendama kukub.
Loomulikult tuleks õiendamist hoida tasakaalus kiitusega. Kiitus on oluline just siis, kui ilma õiendamiseta on mõni liigutus ära tehtud. Panna seda tähele ja tunnustada. Siis on võrdlusmoment, et kui mõnus on kiitus võrreldes õiendamisega.
Niisiis, ärge mõelge, et "ma kodurahu nimel ei õienda". Õiendage terviseks!
Kommentaarid
Postita kommentaar