Ma ei taha üldse öelda, et ma nüüd olen ka lõpuks suureks kasvanud, aga sel aastal olen ma teinud nii mõndagi sellist, mille kohta poleks seda endalt oodatagi osanud. Näiteks käisin massaažis. Ja raamatukogus. Isegi päevitamas käisin kaks korda. Küll hästi natuke ja täies riides, aga noh, käisin, eks ole. Ja nüüd siis tegin midagi, mida ma oma lugejale lubasin juba oktoobris. Aga loomulikult hakkasin ma pärast seda mõtlema, ja kui kõik muu kõrvale jätta, siis minu supervõime on raudselt ülemõtlemine. Ühesõnaga, ma ei küsinud palka juurde. Lugu sellest kuidas ma võtsin palga küsimiseks hoogu on kirjas siin.
Aga noh, nagu ma olen ka varem öelnud, et minuga vahel ongi nii, et ma hästi pikalt mölisen mingist asjast ja näiliselt ei juhtu mõhkugi, ning siis ühe korraga hopsti!, võtan kätte ja teen lihtsalt ära ning pärast ise ka imestan, et miks ma nii kaua molutasin. Ja nüüd juhtus ka põhimõtteliselt nii.
Veidi tõukas taga õde, kes ise just sama tembuga hakkama sai. Vend, kes tuletas meelde, et see ei ole mu ainuke võimalus leiba lauale hankida ja viimase tõuke andis Suur Pealik ise, kui mind oma lollide juttudega välja vihastas. No ja siis ma kirjutasingi, pika ilusa kirja, sellest kuidas ma olen juba pea kolm aastat tööd teinud ja paljud asjad on vahepeal muutunud, muuhulgas ettevõtte kasum, THI ja minu panus ning vastutus. Ainuke asi, mis on aga kahe silma vahele jäänud on minu palk. Veel mainisin seda, et siiani olen suurest lugupidamisest oma tööandja vastu kõrvale lükanud kõik teised tööpakkumised, aga kuna viimase kolme aasta jooksul on minu väljaminekud ka kasvanud, siis enam ma seda luksust endale lubada ei saa. Ja nüüd ongi kätte jõudnud hetk, kus tuleb rääkida elevandist toas. Et kas ma saan praeguses kohas palka juurde või lähevad meie teed lahku.
Tunnistan, ma teen seda kõike antud hetkel jõupositsioonilt. Nimelt see tütarlaps, keda ma siiani asendanud olen, andis juunis lahkumisavalduse ja eks ma olen ennast osanud asendamatuks ka siin teha. Kui mitte päriselt asendamatuks, sest keegi pole, aga raskesti asendatavaks igal juhul.
Palka küsisin juurde 20%. Sain 16. Arvestades, et ma oleksin olnud rahul ka kümnega, siis loen selle ikkagi võiduks.
Aga noh, nagu ma olen ka varem öelnud, et minuga vahel ongi nii, et ma hästi pikalt mölisen mingist asjast ja näiliselt ei juhtu mõhkugi, ning siis ühe korraga hopsti!, võtan kätte ja teen lihtsalt ära ning pärast ise ka imestan, et miks ma nii kaua molutasin. Ja nüüd juhtus ka põhimõtteliselt nii.
Veidi tõukas taga õde, kes ise just sama tembuga hakkama sai. Vend, kes tuletas meelde, et see ei ole mu ainuke võimalus leiba lauale hankida ja viimase tõuke andis Suur Pealik ise, kui mind oma lollide juttudega välja vihastas. No ja siis ma kirjutasingi, pika ilusa kirja, sellest kuidas ma olen juba pea kolm aastat tööd teinud ja paljud asjad on vahepeal muutunud, muuhulgas ettevõtte kasum, THI ja minu panus ning vastutus. Ainuke asi, mis on aga kahe silma vahele jäänud on minu palk. Veel mainisin seda, et siiani olen suurest lugupidamisest oma tööandja vastu kõrvale lükanud kõik teised tööpakkumised, aga kuna viimase kolme aasta jooksul on minu väljaminekud ka kasvanud, siis enam ma seda luksust endale lubada ei saa. Ja nüüd ongi kätte jõudnud hetk, kus tuleb rääkida elevandist toas. Et kas ma saan praeguses kohas palka juurde või lähevad meie teed lahku.
Tunnistan, ma teen seda kõike antud hetkel jõupositsioonilt. Nimelt see tütarlaps, keda ma siiani asendanud olen, andis juunis lahkumisavalduse ja eks ma olen ennast osanud asendamatuks ka siin teha. Kui mitte päriselt asendamatuks, sest keegi pole, aga raskesti asendatavaks igal juhul.
Palka küsisin juurde 20%. Sain 16. Arvestades, et ma oleksin olnud rahul ka kümnega, siis loen selle ikkagi võiduks.
Kommentaarid
Postita kommentaar