Jätkan oma õnnetut liikluspostituste järjejuttu.
Nagu ma viimases postituses mainisin, siis kuigi saatsin naabrimehele kenasti e-posti teel eeltäidetud liiklusõnnetuse teate blanketi ja ta mulle telefonitsi rõõmsalt väitis, et saab küll digitaalselt allkirjastada, siis ei järgnenud sellele ei kippu ega kõppu. Noh, paljugi mis. Äkki tal kiire? Või polnud nõus minu täidetud andmetega? Äkki ta ei saanud meili kätte ja mõtles, et viisakas inimene, ei hakka tülitama? Kust ma tean, mis ühe inimese peas toimub.
As luck would have it, siis trehvasime pühapäeva hommikul parklas. Mina tulin just autopesust ja tema sõitis, nagu hiljem selgus, juuksurisse. Peatasime sõidukid, rullisime aknad alla ja vahetasime infot. Esiteks küsis ta minu auto kohta, et mis sai. Noh, valgustasin siis. Kurvastas minuga. Uurisin, et kas ta ikka sai mu meili kätte. Olla saanud. Aga ei saavat dokumenti allkirjastada. Ei hakanud silmi pööritama. Õnneks mul töö juures on selliseid veel, kes ei oska, need on mind treeninud. Kuigi ma täpselt aru ei saa kuidas see käib, aga noh, tundub, et see on tehtav. Igatahes, hakkasime siis aegu klapitama, et kõike ikka vanamoodsalt teha, võtta paber ja pastakas, täita ja allkirjastada. Kord pole teda ja siis jälle mind. Tõsi, võttis seest korra jahedaks küll, kui noormees teadis täpselt, et kell kolm mind kodus pole, aga ma püüdsin sellele mitte väga keskenduda. Ju ma pole siis ainuke, kes köögiaknal külitab ja naabrite päevakava hallidesse ajurakkudesse söövitab.
Õhtul saime ikkagi kokku. Vaatasin ta uue soengu üle, aga ei maininud miskit. Arvab pärast veel, et ma külge löön või midagist. Kirjutasime tema auto kapoti peal dokumendile alla ja läksime sõpradena laiali. Või noh, mul jäi selline tunne. Sest naeratas. Üldse kuidagi väga ladnalt suhtus too tüüp kogu asjasse. Ise oleksin ilmselt rohkem endast väljas olnud.
Aga see polnud ju üldse mu postituse teema. E-riigist tahtsin rääkida. Et minu meelest on see ikkagi hiiglama vahva, et me saame suht kõik asjad kodunt väljumata ära ajada. Ja midagi erilist ei pea oskamagi selleks - vaja ID-kaarti ja lugemisoskust. Ja just nimelt, kuna see nii lihtne on, siis seda enam ei saa ma aru inimestest, kes väidavad et nad ei oska/ ei saa hakkama või neil pole võimalust. Mida see üldse tähendab, et pole võimalust? Et pole arvutit või? Või ID-kaardilugejat? Kehtivaid sertifikaate? Või mis asi see täpselt puudu on?
Tunnistan, üks kord elus olen ma selle ID-majanduse peale surmani vihastanud. Või õieti kaks korda. Üks kord olid mul sertifikaadid aegunud, aga ma ei suutnud seda infot kusagilt välja lugeda. No ja see asi ei lõppenud hästi. ID-kaardilugeja jaoks. Väga piinlik lugu…. väga. Teisel korral polnud aga üldse minu viga. See oli siis kui avastati mingi kiibi turvaleke või rike võimisiganes ja kõik pidid minema oma sertifikaate uuendama. Siis ma ka jaurasin mitu päeva enne, kui selgus, et midagi pole teha, minu võimed on piiratud ja seadsin sammud Migratsiooniameti poole. Järgmine kord, kui sama nali oli, jälle mingi jama, siis õnneks tehti neile, kes igapäevaselt ID-kaardiga toimetavad mingi special värk ja sai sertifikaate netis uuendada, teised sõbrad pidid taaskord Migratsiooniametnikke lahkeid nägusid vaatamas käima. Aga noh, arvestades kui palju ma olen jala ja ajavaeva kokku hoidnud, siis paar-kolm korda viieteist aasta jooksul sertifikaate uuendamas käia pole ka teab mis ülejõukäiv ettevõtmine. Vihaseks ajab see, et tavaliselt juhtuvad sellised asjad siis, kui pole üldse aega ega mahti ametnike uksi kulutamas käia.
Pärast seda, kui tekkis Smart-ID siis kasutan ID-kaarti põhiliselt vaid dokumentide allkirjastamiseks. Kunagi oli mul ka Mobiil-ID, aga seda ma ei kasutanud kordagi. Aga ülemus mul kasutab. Ja allkirjastab ka dokumente sellega, nii et võimalusi on ja mitte vähe. Ja siiski, ikkagi, kõige selle hõlpelu taustal, liiguvad meie seas ringi inimeselaadsed olendid, kes väidavad tõsimeeli, et nad ei tea kuidas ja nad ei saa hakkama. No jah, eks on võimalik ka nii oma elu E-riigis elada, aga milleks ise oma olemine keeruliseks teha? No ütleme, et ma teatud kontingendist saan isegi aru. Neist, kelle jaoks ametnikuga, pangatelleriga või perearstiga suhtlemine on ainuke inimkontakt, sest kedagi teist lihtsalt ei ole. Kes käivadki nimelt poes piima ja saia pätsamas, et siis turvamees nad kinni nabiks ja nendega pisut jutustaks. Aga vot nendest teistest, nendest mina aru ei saa. Et kas siis endal pole mingit huvi oma elu lihtsamaks teha või puhtalt enesearengu seisukohalt uus oskus omandada? Ja hea küll, teoreetiliselt ma saan aru, et on teatud inimesed kes hirmsasti pelgavad jätta endast maha digitaalset jalajälge, aga usutavasti on neid siiski tilluke protsent võrreldes teistega. Niisiis, ma siiralt ei mõista. Mitte üleolevalt, ega pahatahtlikult. Vaid puhtast südamest.
Või kuidas teiega on? Kas lüpsate hoolega meie E-lehma või eelistate lüpsikuga karjamaal käia? Ja kui nii, siis mis põhjustel olete loobunud E-riigi mõnudest?
Nagu ma viimases postituses mainisin, siis kuigi saatsin naabrimehele kenasti e-posti teel eeltäidetud liiklusõnnetuse teate blanketi ja ta mulle telefonitsi rõõmsalt väitis, et saab küll digitaalselt allkirjastada, siis ei järgnenud sellele ei kippu ega kõppu. Noh, paljugi mis. Äkki tal kiire? Või polnud nõus minu täidetud andmetega? Äkki ta ei saanud meili kätte ja mõtles, et viisakas inimene, ei hakka tülitama? Kust ma tean, mis ühe inimese peas toimub.
As luck would have it, siis trehvasime pühapäeva hommikul parklas. Mina tulin just autopesust ja tema sõitis, nagu hiljem selgus, juuksurisse. Peatasime sõidukid, rullisime aknad alla ja vahetasime infot. Esiteks küsis ta minu auto kohta, et mis sai. Noh, valgustasin siis. Kurvastas minuga. Uurisin, et kas ta ikka sai mu meili kätte. Olla saanud. Aga ei saavat dokumenti allkirjastada. Ei hakanud silmi pööritama. Õnneks mul töö juures on selliseid veel, kes ei oska, need on mind treeninud. Kuigi ma täpselt aru ei saa kuidas see käib, aga noh, tundub, et see on tehtav. Igatahes, hakkasime siis aegu klapitama, et kõike ikka vanamoodsalt teha, võtta paber ja pastakas, täita ja allkirjastada. Kord pole teda ja siis jälle mind. Tõsi, võttis seest korra jahedaks küll, kui noormees teadis täpselt, et kell kolm mind kodus pole, aga ma püüdsin sellele mitte väga keskenduda. Ju ma pole siis ainuke, kes köögiaknal külitab ja naabrite päevakava hallidesse ajurakkudesse söövitab.
 |
| Sellel pildil pole vähimatki seost loo kontekstiga. Lihtsalt meeldib mulle. |
Õhtul saime ikkagi kokku. Vaatasin ta uue soengu üle, aga ei maininud miskit. Arvab pärast veel, et ma külge löön või midagist. Kirjutasime tema auto kapoti peal dokumendile alla ja läksime sõpradena laiali. Või noh, mul jäi selline tunne. Sest naeratas. Üldse kuidagi väga ladnalt suhtus too tüüp kogu asjasse. Ise oleksin ilmselt rohkem endast väljas olnud.
Aga see polnud ju üldse mu postituse teema. E-riigist tahtsin rääkida. Et minu meelest on see ikkagi hiiglama vahva, et me saame suht kõik asjad kodunt väljumata ära ajada. Ja midagi erilist ei pea oskamagi selleks - vaja ID-kaarti ja lugemisoskust. Ja just nimelt, kuna see nii lihtne on, siis seda enam ei saa ma aru inimestest, kes väidavad et nad ei oska/ ei saa hakkama või neil pole võimalust. Mida see üldse tähendab, et pole võimalust? Et pole arvutit või? Või ID-kaardilugejat? Kehtivaid sertifikaate? Või mis asi see täpselt puudu on?
Tunnistan, üks kord elus olen ma selle ID-majanduse peale surmani vihastanud. Või õieti kaks korda. Üks kord olid mul sertifikaadid aegunud, aga ma ei suutnud seda infot kusagilt välja lugeda. No ja see asi ei lõppenud hästi. ID-kaardilugeja jaoks. Väga piinlik lugu…. väga. Teisel korral polnud aga üldse minu viga. See oli siis kui avastati mingi kiibi turvaleke või rike võimisiganes ja kõik pidid minema oma sertifikaate uuendama. Siis ma ka jaurasin mitu päeva enne, kui selgus, et midagi pole teha, minu võimed on piiratud ja seadsin sammud Migratsiooniameti poole. Järgmine kord, kui sama nali oli, jälle mingi jama, siis õnneks tehti neile, kes igapäevaselt ID-kaardiga toimetavad mingi special värk ja sai sertifikaate netis uuendada, teised sõbrad pidid taaskord Migratsiooniametnikke lahkeid nägusid vaatamas käima. Aga noh, arvestades kui palju ma olen jala ja ajavaeva kokku hoidnud, siis paar-kolm korda viieteist aasta jooksul sertifikaate uuendamas käia pole ka teab mis ülejõukäiv ettevõtmine. Vihaseks ajab see, et tavaliselt juhtuvad sellised asjad siis, kui pole üldse aega ega mahti ametnike uksi kulutamas käia.
Pärast seda, kui tekkis Smart-ID siis kasutan ID-kaarti põhiliselt vaid dokumentide allkirjastamiseks. Kunagi oli mul ka Mobiil-ID, aga seda ma ei kasutanud kordagi. Aga ülemus mul kasutab. Ja allkirjastab ka dokumente sellega, nii et võimalusi on ja mitte vähe. Ja siiski, ikkagi, kõige selle hõlpelu taustal, liiguvad meie seas ringi inimeselaadsed olendid, kes väidavad tõsimeeli, et nad ei tea kuidas ja nad ei saa hakkama. No jah, eks on võimalik ka nii oma elu E-riigis elada, aga milleks ise oma olemine keeruliseks teha? No ütleme, et ma teatud kontingendist saan isegi aru. Neist, kelle jaoks ametnikuga, pangatelleriga või perearstiga suhtlemine on ainuke inimkontakt, sest kedagi teist lihtsalt ei ole. Kes käivadki nimelt poes piima ja saia pätsamas, et siis turvamees nad kinni nabiks ja nendega pisut jutustaks. Aga vot nendest teistest, nendest mina aru ei saa. Et kas siis endal pole mingit huvi oma elu lihtsamaks teha või puhtalt enesearengu seisukohalt uus oskus omandada? Ja hea küll, teoreetiliselt ma saan aru, et on teatud inimesed kes hirmsasti pelgavad jätta endast maha digitaalset jalajälge, aga usutavasti on neid siiski tilluke protsent võrreldes teistega. Niisiis, ma siiralt ei mõista. Mitte üleolevalt, ega pahatahtlikult. Vaid puhtast südamest.
Või kuidas teiega on? Kas lüpsate hoolega meie E-lehma või eelistate lüpsikuga karjamaal käia? Ja kui nii, siis mis põhjustel olete loobunud E-riigi mõnudest?
Kommentaarid
Postita kommentaar