Ekspress kirjutas vahva artikli sellest, kuidas praegu on moodne paaridel ühiselt teada anda, et nende kooselu on otsa saanud (link). Noh, võiks ju mõelda, et nii tsiviliseeritud, nii kultuurne, nii täiskasvanulik on sõpradena laiali minna. Keegi ei oma ju kedagi ja kui on aeg edasi liikuda, siis parem on seda teha ilma draamata. Veel meeldib inimestele rääkida sellest, et kuidas lastele on tegelikult parem kasvada ühe vanemaga rahumeelses keskkonnas, kui kahe kraakleva vanemaga. Targutajad väidavad, et ükski laps sulle pärast selle eest tänulik ei ole, kui sa nende pärast abielu alles hoidsid ega lahutama ei tormanud.
Kunagi arvasin mina ka nii. Tahtsin ka moodne olla ja eksiga sõbraks jääda. Olles aga seda asja seedinud, mõtlen ma praegu teisiti.
Miks minnakse lahku? Noh, eeldusel, et kokku saadi ikka suure armastuse tõttu, mitte külmalt kaalutletud otsuse tagajärjel. Lahku minnakse siis kui "armastus sai otsa". No mida see tähendab? Tavaliselt seda, et armumine sai otsa ja rohkem enam pingutada ei soovita, sest lihtsam on leida uus inimene, kes südame kiiremini põksuma paneb. Armastus, see tõeline, see ei saa otsa saada. Selle saab tappa, aga loomulikku surma ta enamasti ei sure. Armastuse hävitamiseks on üks lollikindel meetod - reetmine. Ükskõik kas see on füüsiline, emotsionaalne või psühholoogiline. Kui on reetmine, siis enamasti armastus sureb. Mõni püüab seda armastust elus hoida, aga hiljem tõdeb, et tegelikult sel hetkel sai see otsa ja see mis järgnes oli lihtsalt halva mängu juures hea näo tegemine.
Aga miks üldse kallim reedetakse?
Alates seitsmekümnendatest oleme elanud ühiskonnas, kus kõige olulisem on EGO. Inimene ise. Ava ükskõik milline uudisteportaal, ajakiri, meediakanal ja juttu, et ennast tuleb armastada tuleb aknast ja uksest rohkem, kui seda suudab vastu võtta. Iseenesest ei vaidle ma vastu, et enesearmastus ja austus on oluline ja ennast ei peaks asjata pisendama ning alandama, aga see mis toimub praegu ühiskonnas, ei ole enam ammu terve enesearmastus. Ja sellised inimesed ei ole võimelised oma lastele tõeliseid väärtusi õpetama.
Tunnistan siin nüüd ausalt ja otse, et mu enda lahutus on mu psüühika täielikult sassi keeranud. Ma ei mõtle enam abielust kui millestki kestvast. Ma olen tõsimeeli otsustanud järgmist abielu sõlmides koostada abieluvara lepingu. Ma väidan küll, et see on minu poolt märgiks, et ma ei naitu mehe rahakoti pärast, aga tegelikult, ma ei kujutagi enam ette, et veedaksin oma allesjäänud elupäevad ühe inimesega. Minu suhtumine, väärtused ja mõtted on katki.
Ma mõtlen ühe oma tuttava suguvõsa peale. Kus ema jättis kolm last isaga ja lahkus teise mehe rüppe. Need kolm kasvasid ja nende peades käis klõps. Armastus ema vastu on tugev. Ema ei teeks ju oma lastele kunagi midagi pahatahtlikku. Ja noh, lõpuks kasvasid need lapsed kõik tublideks ja täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks. Hiljem, kui abielust oli tekkinud tüdimus ja sellest pakuti kerget väljapääsu, ei mõelnud ükski neist, et nad teevad midagi valesti, jättes maha oma pere ja lapsed ning alustades uut elu kellegi teisega. Nad mõtlesid, et "aga mul on ainult üks elu, kas ma siis ei väärigi õnne ja armastust? See naine/mees kellega ma noorena kokku sain, pole enam see inimene ja ta ei mõista ega rahulda mu vajadusi. Ma väärin paremat." Ja mindigi. Ning kasvas veel üks põlvkond, kes nägi seda pealt ja mõtles, et "no jah siis, mis siis ikka, kui nii võib siis järelikult võib ja midagi hullu see endaga kaasa ei too." Ja jättis ka see põlvkond maha oma esimesed naised ja esimesest abielust sündinud lapsed. Need lapsed on tänasel päeval teismelised, peagi noored inimesed, kes hakkavad ise pere looma. Ehk olen ma küüniline, aga neil pole lootustki normaalse pereelu loomiseks. Neil on saboteeritud DNA.
On väga nunnu, kuidas "teadlased" üritavad meile kinnitada, et lapsi ei mõjuta vanemate lahutus. See sobib moodsa ühiskonna väärtustega. Väärtusega, kus inimene on kõige olulisem ja ta peab eelkõige mõtlema endale, arvestamata sellega, kuidas tema otsused mõjutavad talle lähedasi inimesi. Lahutust kaaluv indiviid loeb "uuringuid", "statistikat", "teadlaste järeldusi", mis kõik kinnitavad talle, et ta võib teha mis ta tahab ja kui ta on isekas ning õnnelik, siis see mõjutab ka tema lapsi positiivses suunas. Fakt on see, et isegi täiskasvanud lapsi mõjutab nende vanemate lahkuminek. Olen ise kõrvalt näinud neljakümnendates aastates naisterahva depressiooni, mis järgnes sellele, et tema vanemad (kuuekümnendates) osutasid oma abielu lahutada ja uute kaaslaste juurde kolida. Aga see ei sobi ju meie ühiskonda, meie väärtustega, sest see annab märku, vihjab, et isekalt abielu lahutada toob kaasa negatiivsed ning pöördumatud kahjud järeltulevatele põlvedele. Tahetakse hirmsasti sõpradena lahku minna, et keegi ei peaks kannatama. Aga noh, ka selle kohta on teadlased väitnud, et ainult psühhopaadid soovivad iga hinna eest eksiga "sõbraks" jääda, et normaalne inimene, keda on reedetud ja kellele haiget tehtud, ei taha ühtegi oma eksi enam silmaotsaski näha, veel vähem temaga edasi semutseda.
Praegu oleme me jõudnud reaalsusesse, kus armastus ja abielu on midagi võõrast ning ulmelist, vaata et isegi sõimusõnad. Sest, keegi ei oma ju kedagi. Paber ei tähenda midagi. Milleks üldse end kooseluga koormata, kui seltsi pakub Netflix, süüa toob Wolt ja seksi saab Tinderist? Milleks ennast vaevata teise inimese kiiksudega ja nõudmistega? Ja lapsed, noh, maailm ongi ülerahvastatud!
Ma pole ekreiit. Ma ei poolda nende poliitilisi vaateid. Oma südames pean ma end liberaaliks. Aga see mis toimub, see pole normaalne. See ei saa olla terve ühiskond! On imal klišee, et suurim probleem tänapäeva ühiskonnaga on see, et kui vanasti armastati inimesi ja kasutati asju, siis nüüd armastatakse asju ja kasutatakse inimesi. Jah, imal ja leierdatud, aga nii tõsi.
Kunagi arvasin mina ka nii. Tahtsin ka moodne olla ja eksiga sõbraks jääda. Olles aga seda asja seedinud, mõtlen ma praegu teisiti.
Miks minnakse lahku? Noh, eeldusel, et kokku saadi ikka suure armastuse tõttu, mitte külmalt kaalutletud otsuse tagajärjel. Lahku minnakse siis kui "armastus sai otsa". No mida see tähendab? Tavaliselt seda, et armumine sai otsa ja rohkem enam pingutada ei soovita, sest lihtsam on leida uus inimene, kes südame kiiremini põksuma paneb. Armastus, see tõeline, see ei saa otsa saada. Selle saab tappa, aga loomulikku surma ta enamasti ei sure. Armastuse hävitamiseks on üks lollikindel meetod - reetmine. Ükskõik kas see on füüsiline, emotsionaalne või psühholoogiline. Kui on reetmine, siis enamasti armastus sureb. Mõni püüab seda armastust elus hoida, aga hiljem tõdeb, et tegelikult sel hetkel sai see otsa ja see mis järgnes oli lihtsalt halva mängu juures hea näo tegemine.
Aga miks üldse kallim reedetakse?
Alates seitsmekümnendatest oleme elanud ühiskonnas, kus kõige olulisem on EGO. Inimene ise. Ava ükskõik milline uudisteportaal, ajakiri, meediakanal ja juttu, et ennast tuleb armastada tuleb aknast ja uksest rohkem, kui seda suudab vastu võtta. Iseenesest ei vaidle ma vastu, et enesearmastus ja austus on oluline ja ennast ei peaks asjata pisendama ning alandama, aga see mis toimub praegu ühiskonnas, ei ole enam ammu terve enesearmastus. Ja sellised inimesed ei ole võimelised oma lastele tõeliseid väärtusi õpetama.
Tunnistan siin nüüd ausalt ja otse, et mu enda lahutus on mu psüühika täielikult sassi keeranud. Ma ei mõtle enam abielust kui millestki kestvast. Ma olen tõsimeeli otsustanud järgmist abielu sõlmides koostada abieluvara lepingu. Ma väidan küll, et see on minu poolt märgiks, et ma ei naitu mehe rahakoti pärast, aga tegelikult, ma ei kujutagi enam ette, et veedaksin oma allesjäänud elupäevad ühe inimesega. Minu suhtumine, väärtused ja mõtted on katki.
Ma mõtlen ühe oma tuttava suguvõsa peale. Kus ema jättis kolm last isaga ja lahkus teise mehe rüppe. Need kolm kasvasid ja nende peades käis klõps. Armastus ema vastu on tugev. Ema ei teeks ju oma lastele kunagi midagi pahatahtlikku. Ja noh, lõpuks kasvasid need lapsed kõik tublideks ja täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks. Hiljem, kui abielust oli tekkinud tüdimus ja sellest pakuti kerget väljapääsu, ei mõelnud ükski neist, et nad teevad midagi valesti, jättes maha oma pere ja lapsed ning alustades uut elu kellegi teisega. Nad mõtlesid, et "aga mul on ainult üks elu, kas ma siis ei väärigi õnne ja armastust? See naine/mees kellega ma noorena kokku sain, pole enam see inimene ja ta ei mõista ega rahulda mu vajadusi. Ma väärin paremat." Ja mindigi. Ning kasvas veel üks põlvkond, kes nägi seda pealt ja mõtles, et "no jah siis, mis siis ikka, kui nii võib siis järelikult võib ja midagi hullu see endaga kaasa ei too." Ja jättis ka see põlvkond maha oma esimesed naised ja esimesest abielust sündinud lapsed. Need lapsed on tänasel päeval teismelised, peagi noored inimesed, kes hakkavad ise pere looma. Ehk olen ma küüniline, aga neil pole lootustki normaalse pereelu loomiseks. Neil on saboteeritud DNA.
On väga nunnu, kuidas "teadlased" üritavad meile kinnitada, et lapsi ei mõjuta vanemate lahutus. See sobib moodsa ühiskonna väärtustega. Väärtusega, kus inimene on kõige olulisem ja ta peab eelkõige mõtlema endale, arvestamata sellega, kuidas tema otsused mõjutavad talle lähedasi inimesi. Lahutust kaaluv indiviid loeb "uuringuid", "statistikat", "teadlaste järeldusi", mis kõik kinnitavad talle, et ta võib teha mis ta tahab ja kui ta on isekas ning õnnelik, siis see mõjutab ka tema lapsi positiivses suunas. Fakt on see, et isegi täiskasvanud lapsi mõjutab nende vanemate lahkuminek. Olen ise kõrvalt näinud neljakümnendates aastates naisterahva depressiooni, mis järgnes sellele, et tema vanemad (kuuekümnendates) osutasid oma abielu lahutada ja uute kaaslaste juurde kolida. Aga see ei sobi ju meie ühiskonda, meie väärtustega, sest see annab märku, vihjab, et isekalt abielu lahutada toob kaasa negatiivsed ning pöördumatud kahjud järeltulevatele põlvedele. Tahetakse hirmsasti sõpradena lahku minna, et keegi ei peaks kannatama. Aga noh, ka selle kohta on teadlased väitnud, et ainult psühhopaadid soovivad iga hinna eest eksiga "sõbraks" jääda, et normaalne inimene, keda on reedetud ja kellele haiget tehtud, ei taha ühtegi oma eksi enam silmaotsaski näha, veel vähem temaga edasi semutseda.
Praegu oleme me jõudnud reaalsusesse, kus armastus ja abielu on midagi võõrast ning ulmelist, vaata et isegi sõimusõnad. Sest, keegi ei oma ju kedagi. Paber ei tähenda midagi. Milleks üldse end kooseluga koormata, kui seltsi pakub Netflix, süüa toob Wolt ja seksi saab Tinderist? Milleks ennast vaevata teise inimese kiiksudega ja nõudmistega? Ja lapsed, noh, maailm ongi ülerahvastatud!
Ma pole ekreiit. Ma ei poolda nende poliitilisi vaateid. Oma südames pean ma end liberaaliks. Aga see mis toimub, see pole normaalne. See ei saa olla terve ühiskond! On imal klišee, et suurim probleem tänapäeva ühiskonnaga on see, et kui vanasti armastati inimesi ja kasutati asju, siis nüüd armastatakse asju ja kasutatakse inimesi. Jah, imal ja leierdatud, aga nii tõsi.
Kommentaarid
Postita kommentaar