Üks õhtu hakkasin ma mõtlema, sellest kui väga ma kardan oktoobrit.
Eelmisel aastal võttis oktoober mu endaga peaaegu kaasa.
Ja ega ta varemgi kuigi leebe pole mu vastu olnud.
Nii hullu oktoobrit mul siiski varem pole olnud.
Kuigi asi polnud ju niivõrd oktoobris kui muudes asjades.
Sündmuste kokkulangemises, mis sattusid aasta kümnendasse kuusse.
Hirmus on see, kuidas enda purunenud lootused,
depressioon möödunu pärast ja ärevus homse ees,
kogu maailma kokku jooksutavad.
Kuidas me ikka nii nõrgad oleme?
Nii haavatavad,
nii mõjutavad.
Ja mitte väliselt, vaid just seesmiselt.
Ise, oma kahe käega lammutame oma eneseteadvust.
Endale püstitatud fantaasiate luhtumisel, laseme end defineerida.
Väliselt on kõik hästi.
Ilus kodu, tervis, pere, lapsed, sõbrad, töö, hobid.
Ja hinges elab uss, kes väänab end südame ümber, kägistab seda vaikselt ja halastamatult.
Me teame ju küll, et vastumürk ussile on meie enese kätes,
aga ikkagi loodame, et keegi tuleb ja päästab meid.
Tapab ussi ja teeb meist kuninganna.
Kardan oktoobrit.
Siis mu sisemine uss jälle ärkab.
Hakkab mind lämmatama - seesmiselt. Ja keegi ei saa mind aidata.
Poen kapipõhja ja varjan end rippuvate seelikute ning kardiganide all.
Loodan, et mu sisemine uss mind sealt üles ei leia.
Hingan sisse villaste auklike sokkide ja koitõrjepallide lavendlilist lõhna.
Kuhu sa ikka enese eest end peita oskad?
Kommentaarid
Postita kommentaar