Pastlad

Teismelisena olin ma väga vaene. Uutest riietest ja jalanõudest võisin ainult unistada. Ja unistasingi. Unistasin, et ühel päeval olen ma piisavalt rikas, et ma ei pea kingapoes kõige odavamaid jalatseid soetades samal ajal jalas olnuid prügikasti viskama, sest nood olid juba igatepidi läbi ja läbi.

Noh, mõned unistused elus täituvad. Ja seda, et ma ostaks uued jalatsid vaid seetõttu, et parasjagu jalas olnud kohe koost lagunevad, pole tõesti juba aastaid juhtunud. Vahel need pastlad lagunevad küll, aga enamasti on mul kodus varuvariant siiski võtta.

Paraku juhtub aegajalt ikkagi nii, et ma kingapoest jalatseid ostes küsin müüjalt punastades, et kas ma vanad papud võin nende prügikasti visata. Sest lapsed.



Ei, asi pole isegi rahas. Kuigi natuke vist ikkagi on. Aga pigem selles, et ma ei tea. Võimalik, et see on nüüd halva ema definitsioon, aga ma tõesti ei käi uurimas oma laste jalatseid, et kas need ikka korras on. Ma eeldan, et olen oma kutte kasvatanud nii, et kui neil miskit vaja on, siis nad tulevad ja ütlevad mulle seda. Aga noh, unistada ju võib. Sügisel kirjutasin sellest, kuidas mul number kaks haledalt vahele jäi oma kirsadega, mida vaid tahtejõud koos hoidis. Käisime siis keset ööd temaga Prismas uusi jalavarje ostmas. Võtsime tookord kohe kaks paari, et ikka oleks. Kolmanda poisiga käisime kevadel. Sama lugu, tennised, mis ma kusagilt olin kümnekaga kätte saanud, osutusid nii suureks hitiks, et nendega käidi terve talv. Lõpuks olid tallad läbi, kangas puru ja noh, ilusad polnud nad juba ammu. Ja kutt ei ole nõus uusi ka ostma! No tere hommikust, eks ole! Millegagi ma teda ähvardasin ja lõpuks ta minuga kingapoodi tuli, kus ma ka kohe ettenägeliku emana kaks paari koosasid lunastasin ja palusin müüjal, et ta need vanad utiliseeriks, sest oht oli, et kui ma need veel koju kaasa toon, siis kantakse neid edasi. Ja nüüd, kolm kuud hiljem võin ma deklareerida, et nendest kahest paarist teist, pole poiss kordagi suve jooksul kandnud. Istuvad esikus karbis. Aga noh, kui esimesed hinge heidavad ja jalg vahepeal kasvanud pole, ehk kannatab siis neid teisi ka varba otsa ajada.

Kolmapäeva õhtul laekus esmasündinu töölt, kell näitas juba kaheksat, ja hüüab esikust, et kle, ma lõin hommikul varba vastu kivi ja vaata mis juhtus. Hoiab siis katkise ninaotsaga jalanõud mu nina all ja muigab. Ütles, et peaks minema kingi ostma, sest homme ju ka tööle vaja minna. Need, mis tal varuks olid, neil tuli juba mõni aeg tagasi tald lahti ja see "kingaliim" millega ma seda viga püüdsin parandada, oli üks mõttetu raharaisk, ei liiminud ta kedagi, ainult sõrmed liimis kokku, aga kingad jäid ikka kõik katkiseks. No ma ei tea kuidas teil on seal kus te elate, aga meil Mustamäel lähevad kaubanduskeskused kaheksast juba kinni ja ainult toidupoed on lahti. Mis tähenda, et tuli jälle minna Prismasse papusid ostma 🙄. Nagu, lihtsalt jube!

Tagasi tulles, uutes ketsides, keksis kutt, et kui ta üks kord täiskasvanuks saab, siis hakkab endale kahesaja euroseid jalavarje ostma, et need kümme aastat vastu peaks. Noh, kui ma nüüd päris aus olen, siis ega vist väga vahet pole kui palju jalatsite eest välja käia. Nii nagu kuluvad ja väsivad need kahekümne eurosed, nii amortiseeruvad ka kahesajased. Paar korda, kui olen Ecco jalatseid ostnud, on need tõesti kestnud. Aga... ega see mulle ka väga ei meeldinud. Sest noh, siis hakkad mõtlema, et mis ma uusi ikka ostan, kui vanad veel kõlbavad, kuigi tegelikult on vanadest juba kopp ees ja tahaks midagi uut ning ilusat. Seega, ma ei teagi.

Igatahes, kogu see lugu on väga piinlik, et ma ikka veel pean samade probleemidega vaevlema, millega kakskümmend aastat tagasi.

Kommentaarid