Libistasin pilgu üle uudiste ja jäi pilk peatuma Märt Avandi kaunile ülestunnistusele, et ta oleks kõhklemata andnud elu oma lapse eest, et too saaks elada. Lapsevanemana ma teatud tasandil isegi mõistan seda. Lapsekaotus… noh, ma ei taha isegi mõelda sellele.
Vaatasin hiljuti ka üht vana filmi Netflixist, "Seven Pounds". Üldiselt IMDBs on tal kõrged punktid, aga mulle väga ei istunud. Kuidagi pikk ja melanhoolne oli, ei meeldinud väga. Iva oli selles, et üks mees elas üle autoavarii, milles hukkus tema naine ja vist veel mõned inimesed. Pärast avariid, milles ta süüdi oli, otsis ta üles seitse inimest, kes vajasid abi. Kas finants, emotsionaalset või meditsiinilist. Ja siis ta sisuliselt ohverdas end nende eest, et neil oleks parem. Ma saan aru, et mõte selle taga võib olla väga üllas. Aga mida peavad tundma need inimesed, kes selle abi vastu pidid võtma?
Mõelgem korraks, mis tunne on elada terve elu teadmisega, et keegi on end meie nimel ohvriks toonud? See on tohutult koormav! Mina küll sellist vastutust enda peale võtta ei sooviks. Juba sellest piisab, kui mõtlen oma vanematele ja ohvritele mida nemad on toonud mind kasvatades. Õnneks on mul vanematega selles osas vedanud, et nad pole oma ohvreid mulle kunagi nina alla hõõrunud. Aga olen kuulnud, et on ka selliseid vanemaid, kes sisuliselt terve elu räägivad oma lastele, kuidas neil jäid õpingud laste pärast pooleli, kuidas nad ei saanud reisidel ega kontserditel käia, kuidas nad pidid ebameeldiva inimesega koos elama jne. Milleks selliseid ohvreid tuua? Et endal oleks pärast hea ja siis lüpsta tähelepanu kuni aegade lõpuni? Kas see pisut isekas pole?
Ma ei räägi siin olukorrast, kus vanem annab oma neeru või mõne muu organi, mille järgi tal parasjagu endal hirmus suurt vajadust pole. Ma räägin elu ohverdamisest.
Sest kui ma mõtlen sellele, et keegi on oma elu mu eest andnud, siis sellega kaasneb tohutu vastutus. Ma ei saa oma elu elada enam niisama, nii nagu mulle endale meeldib. Vaid ma kaalun iga otsust selles valguses, et kas see teine inimene, kes mu eest suri oleks selle otsuse heaks kiitnud või hukka mõistnud. Ja las ma räägin teile, mis stress sellega kaasneb!
Niisiis ma arvan, et elagu ikka igaüks ise oma elu ja teiste eest toodud ohvrid olgu ikka pigem tagasihoidlikud.
Vaatasin hiljuti ka üht vana filmi Netflixist, "Seven Pounds". Üldiselt IMDBs on tal kõrged punktid, aga mulle väga ei istunud. Kuidagi pikk ja melanhoolne oli, ei meeldinud väga. Iva oli selles, et üks mees elas üle autoavarii, milles hukkus tema naine ja vist veel mõned inimesed. Pärast avariid, milles ta süüdi oli, otsis ta üles seitse inimest, kes vajasid abi. Kas finants, emotsionaalset või meditsiinilist. Ja siis ta sisuliselt ohverdas end nende eest, et neil oleks parem. Ma saan aru, et mõte selle taga võib olla väga üllas. Aga mida peavad tundma need inimesed, kes selle abi vastu pidid võtma?
Mõelgem korraks, mis tunne on elada terve elu teadmisega, et keegi on end meie nimel ohvriks toonud? See on tohutult koormav! Mina küll sellist vastutust enda peale võtta ei sooviks. Juba sellest piisab, kui mõtlen oma vanematele ja ohvritele mida nemad on toonud mind kasvatades. Õnneks on mul vanematega selles osas vedanud, et nad pole oma ohvreid mulle kunagi nina alla hõõrunud. Aga olen kuulnud, et on ka selliseid vanemaid, kes sisuliselt terve elu räägivad oma lastele, kuidas neil jäid õpingud laste pärast pooleli, kuidas nad ei saanud reisidel ega kontserditel käia, kuidas nad pidid ebameeldiva inimesega koos elama jne. Milleks selliseid ohvreid tuua? Et endal oleks pärast hea ja siis lüpsta tähelepanu kuni aegade lõpuni? Kas see pisut isekas pole?
Ma ei räägi siin olukorrast, kus vanem annab oma neeru või mõne muu organi, mille järgi tal parasjagu endal hirmus suurt vajadust pole. Ma räägin elu ohverdamisest.
Sest kui ma mõtlen sellele, et keegi on oma elu mu eest andnud, siis sellega kaasneb tohutu vastutus. Ma ei saa oma elu elada enam niisama, nii nagu mulle endale meeldib. Vaid ma kaalun iga otsust selles valguses, et kas see teine inimene, kes mu eest suri oleks selle otsuse heaks kiitnud või hukka mõistnud. Ja las ma räägin teile, mis stress sellega kaasneb!
Niisiis ma arvan, et elagu ikka igaüks ise oma elu ja teiste eest toodud ohvrid olgu ikka pigem tagasihoidlikud.
Kommentaarid
Postita kommentaar