Emaarmastusest

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest kuidas ma ühe pojaga õppimise pärast karvupidi kokku läksin. Asi lõppes sellega, et ma viskasin poja kodunt välja. Tõe huvides mainin, et asi polnud ainult selles, et ma tema valikut heaks ei kiitnud, vaid oli ka muid asju, asju millega ma ei tahtnud leppida. Ja nii see juhtus. Ütlesin, et minu kannatus on otsas ja ma ei näe, et meil oleks edaspidi võimalik ühises leibkonnas edasi eksisteerida. Seega, kuna tal on juhuslikult ka teine lapsevanem olemas, siis teen ettepaneku tal selle teise vanema juurde kolida.

Ei ole lihtne sellist otsust langetada. Seda võin ma öelda.

Ma näen asja nii, et laps elab minu katuse all, kus tal on vaikimisi kohustus alluda minu seatud reeglitele. Reeglid on kõigi pereliikmete kaitseks. Kui üks indiviid pidevalt, teadlikult ja tahtlikult neid ettekirjutusi eirab, siis ta kaotab oma õiguse selles majutusasutuses viibimiseks. Mina omal ajal ei olnud päri oma vanemate sätestatud reeglitega ja kolisin välja. Ma ei eeldanud, et võin nende juures edasi elada ja teha nagu ise otsustan. Tahtsin elada oma reeglite järgi - pidin lahkuma. Niisiis ei saa ma väita, et nõuan oma lapselt midagi, mida ise pole kogenud.

Minu juures elamine on privileeg. Ma pakun omalt poolt väga head boonusprogrammi neile, kes peavad kinni reeglitest. Ja selleks, et ka edaspidi oma lojaalseid rentnike poputada, pean ma muiduleivasööjad ja huligaanid rendipinnalt likvideerima.

Kas see tähendab, et ma oma last ei armasta? Minu meelest see just näitab minu armastust oma lapse vastu. Ma tahan talle parimat. Oma elukogemusele tuginedes arvan ma, et tean, mis talle parim on. Tema omakorda leiab, et minu nõuded on ebamõistlikud, piiravad ja temale valed. Seega, tegelikult mul pole valikut, kuidas antud situatsioonis toimida.

See ei tähenda, et ma temast lahti ütlen, või et ma ei soovi temaga aega veeta. See tähendab lihtsalt, et kuna minu kasvatusmeetodid talle ei sobi, siis võib ta elada koos isikuga kelle meetodid talle vastuvõetavamad on. Külas võib ta ikka käia ja vabal ajal seltsida. Aga mis puutub tema ülalpidamisse, siis selle vastutuse andsin ma vähemalt ajutiselt üle. Ega ta rõõmsalt ei läinud. Esiteks plõksis vastu küll, et he-he, eks ole, aga ta ilmselt arvestas, et isa pole nõus. Kui isa siiski nõustus, siis läks asi veel hullemaks. Viimased kaks nädalat enne väljakolimist käis jubedam Mahtra sõda. Lõpuks ta siiski läks, haaras oma madratsi kaenlasse, tennised pihku jättis võtmed kummutile ja lõi jalaga ukse kinni. Järgmisel päeva saatis sõnumi, et kas ma talle aluspesu võiksin viia. Muidugi viisin, ega ma siis kade pole.

Tutvusringkond läks kogu selle olukorra peale täielikult endast välja. Selline tunne, nagu ma oleks lapse metsa huntide juurde saatnud, mitte tema enda lihase isa juurde. Vaadati väga hukkamõistvalt. Ei hakka ju ka kõigile seletama, et mis selle otsuse tagamaad on, ja et see ei sündinud üleöö mingi emotsiooni ajel. Ja üldse, ma olen seitse aastat ihuüksinda pidanud tegelema nelja inimese kasvatamisega, ometi oli neid, kes need inimesed valmis meisterdasid pisut rohkem, miks siis ainult ühelt eeldatakse vastutuse täiskoormust ja teine on juba sellepärast "nii hea isa" et ta aegajalt veidi papiga panustab?

Poissi ikka igatsen. Samas on mõned asjad ka muutunud. Esiteks on kodu palju puhtam. Teiseks kulub raha palju vähem. Kolmandaks on mu ülejäänud kolm poega maailma kõige tublimad pojad ever, sest nüüd nad juba teavad, et ähvardus "kui ei meeldi, koli isa juurde" ei ole mõni tühipaljas sõnakõlks.