Arhiivist
Nagu ma kirjutasin, siis raamat "Käitu nagu daam, mõtle nagu mees" tuletas mulle valusalt meelde (vähemalt ühe tuhandest) põhjuse, miks ma juba kuus aastat igal õhtul tühja voodisse poen, kaaslaseks ainult suur karvane padi, kuhu oma üksinduse ja meeleheite nuukseid summutada. See on kõik selle meie ihaldatud võrdsuse kõrvalprodukt - iseseisvus. Me saame hakkama. Kõigega. Üksinda. Me ei vaja kedagi. Tahame küll, aga ei vaja. Sest vajadus on nõrkus. Haavatavus. Ja me ei julge olla haavatavad, nõrgad, abivajajad. Sest see pole cool.
See on nagu suur vaskmadu, kes sööb iseenda saba. Lõputu saaga. Ühest küljest on tugevus in. Power-naised, fitness-printsessid, emad-kangelannad. Me käime selg sirge, nina püsti ja naeratus huulil. Olenemata sellest kui raske meil on. Ja nimelt, mida raskem on, seda rohkem pingutame et olla iseseisvad ja tugevad. Ja kogu selle tugevuse juures minetame osa oma naiselikkusest.
Meenutan sageli oma emapoolset vanaema, seda Hiiumaa oma. Ta oli tugev, iseseisev naine. Kuidas ma teda kartsin, vahel vihkasin, aga kõige rohkem ikkagi imetlesin ja armastasin. Meest tal polnud. Oli kosilasi, kes talle kolm last kinkisid. Aga meest mitte. Ja ega ta tahtnudki. Ise ütles nii. Ei tea kas ta valetas meile või endale? Või oli see võimalik, et tal tõesti säherdune soov täielikult puudus? Kõigega sai ta ise hakkama. Lehmad lüpstud, lambad pöetud, kartulid võetud ja lapsed kasvatatud. Millest endal oid või jõud üle ei käinud, selle meelitas kas viinapudeli või rullikeeratud rubladega välja. Tugev, iseseisev naine. Üksik. Lõpuni.
Ja nüüd olen mina, oma vanaema needuse edasikandja - tugev, iseseisev ja üksik. Ainult, et erinevalt oma memmest, mina oma saatusega rahul ei ole ja leppida ei soovi.
Raamatu järgi peaks naine imetlema meest, isegi kui naine on temast üle. Kiitma teda tavapäraste asjade eest. Asjade eest, millega ise suurepäraselt või vähemalt mehest paremini toime tuleb. See pidi oleme õnneliku ja pika kooselu võti. Ja ma usun, et just nii ongi. Lihtsalt mina ei suuda ennast sundida teesklema. Olen proovinud. Kõlan endale ka õõnsa ja võltsina. Korra veel võin seda teha, aga kuid, aastaid, aastakümneid? Öäkk!
Iga kohatud mees vaimustab mind aina vähem. Olenemata mehe ametist, palganumbrist või oskustest ei ole see minu jaoks imetlusväärne. Ma pole enam 18aastane, et Eesti keskmine palk jalust nõrgaks võtaks. Amet on amet, ole siis lihttööline või riigiametnik. Oskused, need on omandatavad. Ka pärdiku võib viiplema õpetada ja karu rattaga sõitma. Kui miski mind liigutab, siis mehe aju. Mees peab olema tark. Targem kui mina (mis pole ju teab mis eriline väljakutse). Ja ta peab oma tarkuse juures olema lahke* ning alandlik. Sest mis on tarkus ilma alandlikkuseta? Õelus ja sotsiopaatia.
Ja siin tulebki välja minu puudujääk. Iga mees tahab, et teda imetletaks. Mina jälle ei suuda imetleda keskpärasust. Ja isegi mitte keskpärasust. Ma ei suuda imetleda ka suurepärasust, kui sellel puuduvad minu jaoks olulised nüansid. Ja nii ma pööritangi silmi. Või õhkan kellegi järele, kes on küll väljapaistev, aga mitte imetlusväärne, vaid võrdne. Aga kui on võrdne…. Ütlen ausalt, ennast ma ei imetle. Ma ei ärka hommikul tund aega varem, et peegliga monolooge pidada, keerutada ja üleõla piiluda, kuidas ma iga nurga alt välja paistan. Mina olen enda jaoks tavaline. Keskpärane, või isegi alla selle. Ja mees peab olema üle. Minust üle, igas mõttes. Et ma saaks imetleda, austada, väärtustada.
Nii, et jah, vedelen omaenda kodus, omaenda sõprade poolt kleebitud tapeeti vaadates, omaenda kätega kokkupandud voodis, omaenda õmmeldud voodilinade vahel, taamal iseenda laste raamitud näod jälgimas minu põhjatut, piiritut, lootusetut üksindust. Uhkus vist on selle nimi. Olen jah uhke, et saan üksi hakkama ja ilmselt see ongi takistuseks. Kuvand, mille olen loonud, on mulle armsam, kui võimalik lihast ja luust kallim linade vahel.
*Ma otsin juba aastaid vastet inglise keelsele sõnale kind. Kõige lähem vaste on lahke. Kuna "lahke" tähendab eesti keeles ka heldekäelisust, siis ma pigem ei kasutaks siin seda sõna, vaid sõna kind - sõna mis kannab endas soojust, usaldusväärsust, empaatiat ja armastusväärsust. No jah, ja samas ka heldekäelisust.
Nagu ma kirjutasin, siis raamat "Käitu nagu daam, mõtle nagu mees" tuletas mulle valusalt meelde (vähemalt ühe tuhandest) põhjuse, miks ma juba kuus aastat igal õhtul tühja voodisse poen, kaaslaseks ainult suur karvane padi, kuhu oma üksinduse ja meeleheite nuukseid summutada. See on kõik selle meie ihaldatud võrdsuse kõrvalprodukt - iseseisvus. Me saame hakkama. Kõigega. Üksinda. Me ei vaja kedagi. Tahame küll, aga ei vaja. Sest vajadus on nõrkus. Haavatavus. Ja me ei julge olla haavatavad, nõrgad, abivajajad. Sest see pole cool.
See on nagu suur vaskmadu, kes sööb iseenda saba. Lõputu saaga. Ühest küljest on tugevus in. Power-naised, fitness-printsessid, emad-kangelannad. Me käime selg sirge, nina püsti ja naeratus huulil. Olenemata sellest kui raske meil on. Ja nimelt, mida raskem on, seda rohkem pingutame et olla iseseisvad ja tugevad. Ja kogu selle tugevuse juures minetame osa oma naiselikkusest.
Meenutan sageli oma emapoolset vanaema, seda Hiiumaa oma. Ta oli tugev, iseseisev naine. Kuidas ma teda kartsin, vahel vihkasin, aga kõige rohkem ikkagi imetlesin ja armastasin. Meest tal polnud. Oli kosilasi, kes talle kolm last kinkisid. Aga meest mitte. Ja ega ta tahtnudki. Ise ütles nii. Ei tea kas ta valetas meile või endale? Või oli see võimalik, et tal tõesti säherdune soov täielikult puudus? Kõigega sai ta ise hakkama. Lehmad lüpstud, lambad pöetud, kartulid võetud ja lapsed kasvatatud. Millest endal oid või jõud üle ei käinud, selle meelitas kas viinapudeli või rullikeeratud rubladega välja. Tugev, iseseisev naine. Üksik. Lõpuni.
Ja nüüd olen mina, oma vanaema needuse edasikandja - tugev, iseseisev ja üksik. Ainult, et erinevalt oma memmest, mina oma saatusega rahul ei ole ja leppida ei soovi.
Raamatu järgi peaks naine imetlema meest, isegi kui naine on temast üle. Kiitma teda tavapäraste asjade eest. Asjade eest, millega ise suurepäraselt või vähemalt mehest paremini toime tuleb. See pidi oleme õnneliku ja pika kooselu võti. Ja ma usun, et just nii ongi. Lihtsalt mina ei suuda ennast sundida teesklema. Olen proovinud. Kõlan endale ka õõnsa ja võltsina. Korra veel võin seda teha, aga kuid, aastaid, aastakümneid? Öäkk!
Iga kohatud mees vaimustab mind aina vähem. Olenemata mehe ametist, palganumbrist või oskustest ei ole see minu jaoks imetlusväärne. Ma pole enam 18aastane, et Eesti keskmine palk jalust nõrgaks võtaks. Amet on amet, ole siis lihttööline või riigiametnik. Oskused, need on omandatavad. Ka pärdiku võib viiplema õpetada ja karu rattaga sõitma. Kui miski mind liigutab, siis mehe aju. Mees peab olema tark. Targem kui mina (mis pole ju teab mis eriline väljakutse). Ja ta peab oma tarkuse juures olema lahke* ning alandlik. Sest mis on tarkus ilma alandlikkuseta? Õelus ja sotsiopaatia.
Ja siin tulebki välja minu puudujääk. Iga mees tahab, et teda imetletaks. Mina jälle ei suuda imetleda keskpärasust. Ja isegi mitte keskpärasust. Ma ei suuda imetleda ka suurepärasust, kui sellel puuduvad minu jaoks olulised nüansid. Ja nii ma pööritangi silmi. Või õhkan kellegi järele, kes on küll väljapaistev, aga mitte imetlusväärne, vaid võrdne. Aga kui on võrdne…. Ütlen ausalt, ennast ma ei imetle. Ma ei ärka hommikul tund aega varem, et peegliga monolooge pidada, keerutada ja üleõla piiluda, kuidas ma iga nurga alt välja paistan. Mina olen enda jaoks tavaline. Keskpärane, või isegi alla selle. Ja mees peab olema üle. Minust üle, igas mõttes. Et ma saaks imetleda, austada, väärtustada.
Nii, et jah, vedelen omaenda kodus, omaenda sõprade poolt kleebitud tapeeti vaadates, omaenda kätega kokkupandud voodis, omaenda õmmeldud voodilinade vahel, taamal iseenda laste raamitud näod jälgimas minu põhjatut, piiritut, lootusetut üksindust. Uhkus vist on selle nimi. Olen jah uhke, et saan üksi hakkama ja ilmselt see ongi takistuseks. Kuvand, mille olen loonud, on mulle armsam, kui võimalik lihast ja luust kallim linade vahel.
*Ma otsin juba aastaid vastet inglise keelsele sõnale kind. Kõige lähem vaste on lahke. Kuna "lahke" tähendab eesti keeles ka heldekäelisust, siis ma pigem ei kasutaks siin seda sõna, vaid sõna kind - sõna mis kannab endas soojust, usaldusväärsust, empaatiat ja armastusväärsust. No jah, ja samas ka heldekäelisust.
Kommentaarid
Postita kommentaar