Kaal, nagu vanuski, on ainult number. Tegelikult ka. Ainult, et me kipume seda unustama. Või, scratch that - mina, mina kipun seda unustama.
Hiljuti lugesin mitme teise blogija postitust kaalust. Kõik minust pikemad, mitte et see üllatusena tuleks, ma olengi ebatavaliselt lühike inimene, aga kaal on neil kõigil kas minu omaga võrdne või isegi vähem. Ja noh, nad ikka põevad. Ütlen otse, minu jaoks on juba kõik, mis jääb alla 56 kilo, väga hea saavutus. Samas, kui mõni teine, kes on minust kümme või viisteist senti pikem halab selle numbri juures, et on liiga jäme, sorry, aga siis ma saan küll kompleksid. Sest, mida ma siis peaks üldse tegema või tundma?
Mind ennast kainestab mõte, et kui ma praegu juba olen suuruses 34, siis järelikult ikkagi kõik hästi. Sest alates 38 suurusest peetakse naisi keskmiseks. Onju? Tundub loogiline? Et isegi kui ma mingi ime läbi peaksin saama kaalu alla viiekümne kilo, siis riidesuurus ei saa väga muutuda, sest noh, väga palju väiksemaid numbreid enam ei õmmeldagi.
Niisiis, ma hullult tahaks praegu kirjutada, nagu ma tookord seoses oma grammatikaga kirjutasin, et ma nüüd teen oma parima ja ei hala alatasa sellel teemal, et õu maigaad kui paks ma olen. Mitte et ma tegelikult seda väga teinud oleksin, aga eks ta vist kumab ikka postitustest.
Tegelikult olen ma nüüd jõudnud hoopis sinna faasi, kus ma kaalun tõsiselt mõnd korrigeerivat protseduuri. Tea, kas see on ka teema millest ma blogis kirjutan, sest noh, pildimaterjali nagu ei paneks, aga vaatame, ma olen siin niigi kõigi ootusi ületanud oma avameelsete üllitistega, seega, kes teab.
Hiljuti lugesin mitme teise blogija postitust kaalust. Kõik minust pikemad, mitte et see üllatusena tuleks, ma olengi ebatavaliselt lühike inimene, aga kaal on neil kõigil kas minu omaga võrdne või isegi vähem. Ja noh, nad ikka põevad. Ütlen otse, minu jaoks on juba kõik, mis jääb alla 56 kilo, väga hea saavutus. Samas, kui mõni teine, kes on minust kümme või viisteist senti pikem halab selle numbri juures, et on liiga jäme, sorry, aga siis ma saan küll kompleksid. Sest, mida ma siis peaks üldse tegema või tundma?
Mind ennast kainestab mõte, et kui ma praegu juba olen suuruses 34, siis järelikult ikkagi kõik hästi. Sest alates 38 suurusest peetakse naisi keskmiseks. Onju? Tundub loogiline? Et isegi kui ma mingi ime läbi peaksin saama kaalu alla viiekümne kilo, siis riidesuurus ei saa väga muutuda, sest noh, väga palju väiksemaid numbreid enam ei õmmeldagi.
Niisiis, ma hullult tahaks praegu kirjutada, nagu ma tookord seoses oma grammatikaga kirjutasin, et ma nüüd teen oma parima ja ei hala alatasa sellel teemal, et õu maigaad kui paks ma olen. Mitte et ma tegelikult seda väga teinud oleksin, aga eks ta vist kumab ikka postitustest.
Tegelikult olen ma nüüd jõudnud hoopis sinna faasi, kus ma kaalun tõsiselt mõnd korrigeerivat protseduuri. Tea, kas see on ka teema millest ma blogis kirjutan, sest noh, pildimaterjali nagu ei paneks, aga vaatame, ma olen siin niigi kõigi ootusi ületanud oma avameelsete üllitistega, seega, kes teab.
Kommentaarid
Postita kommentaar