Laupäeval juhtusin teatrisse. Läks kuidagi nii, et koju sattus ülilühike liibuv kleit, käisin pesin juuksed ära, leidsin kapinurgast mustad sukad, auto tuli järgi ja noh, avastasingi ühekorraga, et ma jälle teatris.
Selle autosõiduga seoses - väga veider. Ühesõnaga, eesti mees oli, jutukas selline. Ats nimeks. Ajas ikka täieliku hülgemöla suust välja. No esiteks rääkis oma sõbrast. Et tal maailma kõikse parem sõber, kes sõidab Q6-ga ringi ja et õhtul lubas sõber talle välja teha, ning et naistel alati kukuvad püksikud jalast, kui see sõber oma Audi Venuse ette pargib. Aga et miskipärast sõbral endal ikkagi naist pole. Julgesin arvamust avaldada, et kui auto ja paks rahakott on ainukesed vahendid millega naiste tähelepanu võita, ega siis korralikud naised tõesti sellise mehega midagi tegemist teha ei taha. Ei, ei, ikka muud pidi ka sõbral olema. No näiteks selle auto, milles ma ka juhtumisi istusin, selle ka sõber olla ostnud. Et ikka nii hea sõber. "Nii hea sõber, ja siis ostis sulle Toyota?" Selle peale ehmatati natuke ära. Aga kiitis ikka edasi, et noh, siiski kuustuhat raha käidi selle eest välja ja auto kõik korralik ja nii. No ei hakanud ma ka rohkem norima, need Toyotaomanikud kõik nii hellakesed ju, nalja üldse ei mõista.
Siis rääkis mees veel ühe loo kuidas ta mõned aastad tagasi oli vastu hommikut ühe hirmilusa naise peale võtnud ja koju toimetanud. Neidis olla kaevanud, et tema tahaks veel pidu panna, aga kõik kohad juba kinni, et kas mitte Atsike ei sooviks ehk tööpäeva lukku lükata ja tulla tema poole veini lahjendama. No ja siis see mees rääkis mulle, kuidas tal ikka täiega vedas, et ilus noor naine, maksis arved, pakkus veini ja seda vanainimeste asja ja tema ei pidanud eriti midagi tegema. Sellepeale ei osanud ma enam midagi kosta. Fastik!
Ja läks kohe veel vastikumaks. Sõitsime parajasti ühest Bolt kullerist mööda, kui taksojuht räägib, et tema oli ka ükskord ühest sellisest süsimustast kullerist mööda sõitnud ja mõelnud, et jumal tänatud, et tema seda pitsat sööma ei pea, mis nõgi kohale toimetas. "Eem, sa ikka mõikad, et tema seda pitsat sulle ei valmistanud, ta toob ainult kohale?" "Ei no jaa, aga rõve ju ikkagi!" "No kui see sinu meelest rõve on, siis sa ilmselt ei taha teadagi, millised need inimesed on, kes selle pitsa ka valmis tegid." Ma ütlen sõbrad, õnneks olin ma natuke tõbine ja üldse mitte agressiivne, ja see ta päästis. Ma püüan nüüd mitte halada ja hädaldada, et õudus ikka, milliseid šovinistlikke rassiste linna peal ringi paarutab, sest ma olen endiselt enda kohta ebatavaliselt mitteagressiivne.
Igatahes, et siis teatrisse.
Tüki nimi "Kuritöö ja karistus". Vene teatri väikses saalis. Lugu oli tuttav. Lugesin seda tõesti küll juba ligi kakskümmend aastat tagasi, aga üsna kustumatu mulje on suutnud jätta. Millest mul jälle muidugi õudselt kahju oli, on see, et ma ikka üldse vene keelt ei oska. Esimesed kümme minutit ma ei kuulnud ka hästi, sest keegi tolakas oli oma sünkroontõlke nii valjuks keeranud, et kuulsin ainult ühe nasaalse häälega naisterahva ininat, justkui porikärbes tiirutaks mööda saali ringi. Aga õnneks sellega harjus lõpuks ära ja näitlejad hakkasid ka valjemini rääkima. Ja üldse, ega teatrit ei käida kuulamas, seda käiakse tunnetamas. Näiteks olid publiku hulgas ka paar inglisekeelt kõnelevat noormeest ja need ei saanud kolm tundi mõhkugi aru mis toips, and yet, there they were, istusid nagu miškad ja üldse ei haigutanud eriti.
Paar kohta olid täiesti hindamatu väärtusega. Esiteks see kui vaatamata mitmele meeldetuletusele, ühel taunil keset etendust telefon helisema hakkas. Siis näitlejad jätsid oma lause pooleli, vaatasid seda troppi, kuni ta oma telefoni kinni pani ja jätkasid siis, nagu see helin olekski olnud teatritüki osa. See oli see koht, kus ma oleks soovinud püsti tõusta, aplodeerima hakata ja valjult "Braavo! Belissimo!" hüüda, aga noh, ma ikkagi eestlane. Siiski, absoluutselt geniaalne hetk!
Teine koht, mis mul ka põlved pehmeks võttis oli siis, kui näitlejanna laua kattis ja esireaga otseselt suhtles. Nimelt istus esirida selle sama kaetud laua taga. Perenaine asetas kõigi ette pannkoogid ja ergutas neid sööma. Manitses, et nad lauahõbedat kaasa ei haaraks ja küsis siis kaasnäitlejalt, et kes kõik need inimesed on, et tema elus esimest korda näeb neid, istuvad ka veel vaikselt ja isegi viisakusest juttu ei tee. Ei no ausalt, see oli lihtsalt jõhkralt hea! Kuidas ta suutis seda kõike kivinäoga teha it's beside me! Vaimustav!
Lugu ennast pole vist ümberjutustada mõtet, kõik ju niigi teate, kuidas suurushullustuse käes vaevlev nolk enda lõbuks kaks vanaeite maha lööb, lihtsalt selleks et endale tõestada, et on üliminimene, kellele kuritööd on õiguseks. Ja seda siis kahetsedes, taipamata, et kahetsedes tunnistab nii endale kui kõigile teistele, et ta on siiski nii nagu kõik teised - tavalised inimesed, kellel pole siin elus suuremat eesmärki, kui olla ja elada ning sugu jätkata. Või nii sain vähemalt mina loost aru.
Selle autosõiduga seoses - väga veider. Ühesõnaga, eesti mees oli, jutukas selline. Ats nimeks. Ajas ikka täieliku hülgemöla suust välja. No esiteks rääkis oma sõbrast. Et tal maailma kõikse parem sõber, kes sõidab Q6-ga ringi ja et õhtul lubas sõber talle välja teha, ning et naistel alati kukuvad püksikud jalast, kui see sõber oma Audi Venuse ette pargib. Aga et miskipärast sõbral endal ikkagi naist pole. Julgesin arvamust avaldada, et kui auto ja paks rahakott on ainukesed vahendid millega naiste tähelepanu võita, ega siis korralikud naised tõesti sellise mehega midagi tegemist teha ei taha. Ei, ei, ikka muud pidi ka sõbral olema. No näiteks selle auto, milles ma ka juhtumisi istusin, selle ka sõber olla ostnud. Et ikka nii hea sõber. "Nii hea sõber, ja siis ostis sulle Toyota?" Selle peale ehmatati natuke ära. Aga kiitis ikka edasi, et noh, siiski kuustuhat raha käidi selle eest välja ja auto kõik korralik ja nii. No ei hakanud ma ka rohkem norima, need Toyotaomanikud kõik nii hellakesed ju, nalja üldse ei mõista.
Siis rääkis mees veel ühe loo kuidas ta mõned aastad tagasi oli vastu hommikut ühe hirmilusa naise peale võtnud ja koju toimetanud. Neidis olla kaevanud, et tema tahaks veel pidu panna, aga kõik kohad juba kinni, et kas mitte Atsike ei sooviks ehk tööpäeva lukku lükata ja tulla tema poole veini lahjendama. No ja siis see mees rääkis mulle, kuidas tal ikka täiega vedas, et ilus noor naine, maksis arved, pakkus veini ja seda vanainimeste asja ja tema ei pidanud eriti midagi tegema. Sellepeale ei osanud ma enam midagi kosta. Fastik!
Ja läks kohe veel vastikumaks. Sõitsime parajasti ühest Bolt kullerist mööda, kui taksojuht räägib, et tema oli ka ükskord ühest sellisest süsimustast kullerist mööda sõitnud ja mõelnud, et jumal tänatud, et tema seda pitsat sööma ei pea, mis nõgi kohale toimetas. "Eem, sa ikka mõikad, et tema seda pitsat sulle ei valmistanud, ta toob ainult kohale?" "Ei no jaa, aga rõve ju ikkagi!" "No kui see sinu meelest rõve on, siis sa ilmselt ei taha teadagi, millised need inimesed on, kes selle pitsa ka valmis tegid." Ma ütlen sõbrad, õnneks olin ma natuke tõbine ja üldse mitte agressiivne, ja see ta päästis. Ma püüan nüüd mitte halada ja hädaldada, et õudus ikka, milliseid šovinistlikke rassiste linna peal ringi paarutab, sest ma olen endiselt enda kohta ebatavaliselt mitteagressiivne.
Igatahes, et siis teatrisse.
Tüki nimi "Kuritöö ja karistus". Vene teatri väikses saalis. Lugu oli tuttav. Lugesin seda tõesti küll juba ligi kakskümmend aastat tagasi, aga üsna kustumatu mulje on suutnud jätta. Millest mul jälle muidugi õudselt kahju oli, on see, et ma ikka üldse vene keelt ei oska. Esimesed kümme minutit ma ei kuulnud ka hästi, sest keegi tolakas oli oma sünkroontõlke nii valjuks keeranud, et kuulsin ainult ühe nasaalse häälega naisterahva ininat, justkui porikärbes tiirutaks mööda saali ringi. Aga õnneks sellega harjus lõpuks ära ja näitlejad hakkasid ka valjemini rääkima. Ja üldse, ega teatrit ei käida kuulamas, seda käiakse tunnetamas. Näiteks olid publiku hulgas ka paar inglisekeelt kõnelevat noormeest ja need ei saanud kolm tundi mõhkugi aru mis toips, and yet, there they were, istusid nagu miškad ja üldse ei haigutanud eriti.
Paar kohta olid täiesti hindamatu väärtusega. Esiteks see kui vaatamata mitmele meeldetuletusele, ühel taunil keset etendust telefon helisema hakkas. Siis näitlejad jätsid oma lause pooleli, vaatasid seda troppi, kuni ta oma telefoni kinni pani ja jätkasid siis, nagu see helin olekski olnud teatritüki osa. See oli see koht, kus ma oleks soovinud püsti tõusta, aplodeerima hakata ja valjult "Braavo! Belissimo!" hüüda, aga noh, ma ikkagi eestlane. Siiski, absoluutselt geniaalne hetk!
Teine koht, mis mul ka põlved pehmeks võttis oli siis, kui näitlejanna laua kattis ja esireaga otseselt suhtles. Nimelt istus esirida selle sama kaetud laua taga. Perenaine asetas kõigi ette pannkoogid ja ergutas neid sööma. Manitses, et nad lauahõbedat kaasa ei haaraks ja küsis siis kaasnäitlejalt, et kes kõik need inimesed on, et tema elus esimest korda näeb neid, istuvad ka veel vaikselt ja isegi viisakusest juttu ei tee. Ei no ausalt, see oli lihtsalt jõhkralt hea! Kuidas ta suutis seda kõike kivinäoga teha it's beside me! Vaimustav!
Lugu ennast pole vist ümberjutustada mõtet, kõik ju niigi teate, kuidas suurushullustuse käes vaevlev nolk enda lõbuks kaks vanaeite maha lööb, lihtsalt selleks et endale tõestada, et on üliminimene, kellele kuritööd on õiguseks. Ja seda siis kahetsedes, taipamata, et kahetsedes tunnistab nii endale kui kõigile teistele, et ta on siiski nii nagu kõik teised - tavalised inimesed, kellel pole siin elus suuremat eesmärki, kui olla ja elada ning sugu jätkata. Või nii sain vähemalt mina loost aru.
Kommentaarid
Postita kommentaar