Käisin mina ka kinos "Ükssarvikut" vaatamas. Mulle väga meeldis. Tõesti. Selline hea lahe film oli. Lõpuosas veidi hakkas venima, aga seda tajusin ainult korraks. Üldine mulje oli väga hea. Sain korralikult naerda ("He's an Uber driver, he just doesn't know it jet.") Ja see juba on midagi. Tavaliselt ma heal juhul haletsusest veidi muigan.
Ma arvan, et see teema kõnetab enamikku eestlasi. Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes poleks tänasel päeval üht või teistpidi mõne start-upiga seotud või seotud olnud. Mul on üks väga lähedane sõbranna, kes töötab programmeerijana, oma poeg õpib IT-d. Ja üsna sageli käib tutvusringkonnas läbi teema, et keegi lõi äpi või mõtleb, et selline äpp peaks olemas olema. Minu meelest sigalahe, et ideid on ja on ka piisavalt nuppu ning algatust, et asi teoks teha.
Ma ei tea, kas see oli teadlik valik, või kokkusattumus, või kujutan mina seda endale ette, aga "Ükssarviku" idee luua isesõitvad jalgrattad, noh, mulle meenutas see möödunud suve suurt moehullust, mis mind autojuhina aegajalt küll surmani vihastas - nimelt need elektrilised tõukerattad. Ei noh, idee on ju suurepärane iseenesest. Geniaalne lausa. Taavi ka just humoorikalt kirjeldas oma kogemust tõukekaga linna peal vuhisemisest, ja nii on ta ju suurepärane liiklemisvahend. Keskkonnasäästlik ja puha. Aga mina sain küll mitu minisüdarit sel suvel, kui mulle ootamatult mõni tõukerattaga liikuv subjekt ülekäigurajale tohutu kiirusega ligines. Kui jalakäija tuleb, siis seda sa juba eemalt näed. Rattureid ka. Aga tõukerattaga liiklejad ilmuvad justkui eikuskilt ja ega ma ju ka mõni sensitiiv pole, et aru saada mis tal peas toimub ja kas ta nüüd võtab hoo maha või kas tal on üldse plaanis sõiduteed ületada. Igatahes, väga hirmus!
Ei noh, ma saan aru, et jalakäijatel ning ratturitel on üldse arusaam, et kõik autojuhid on lubadega sotsiopaadid, kes ainult peale passivad, et mõni süüta teekäija alla ajada, poriga täis pritsida või mõnda muud moodi staatust demonstreerida. Ma saladuskatte all võin tunnistada, et tegelikult see nii ei ole. Me, autojuhid, oleme ka kõik tavalised inimesed ja enamik meist on vähemalt kuusteist aastat elust olnud samuti eelkõige jalakäijad. Jah, vahel ikka juhtub, et me sõidame liiga suure hooga läbi lombi, aga ausalt, meil on alati tükk aega ilgelt vastik tunne sees sellest. Me ei tee seda meelega. Kui me vähegi näeme seda lompi ja jõuame reageerida, siis me teeme seda. Luban. Sama kehtib ülekäigu rajal. Me tahame tegelikult peatuda ja teid üle lasta. Me väga sageli laseme teid teed ületada ka täiesti valest kohast. Isegi signaali ei anna alati. Aga sellised trikid, kus keegi ootamatult tee peale kargab, passib ülekäiguraja ees ja ise ka ei tea kas ta tahab minna üle tee või lihtsalt poseerib seal, hakkab käega vehkima, kui me pööret sooritades teed anname (seadus nimelt käsib teile teed anda, see pole meie kiiks), need on veidi ebalahedad. Keegi mingit äppi ei taha selle vältimiseks luua?
Ma arvan, et see teema kõnetab enamikku eestlasi. Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes poleks tänasel päeval üht või teistpidi mõne start-upiga seotud või seotud olnud. Mul on üks väga lähedane sõbranna, kes töötab programmeerijana, oma poeg õpib IT-d. Ja üsna sageli käib tutvusringkonnas läbi teema, et keegi lõi äpi või mõtleb, et selline äpp peaks olemas olema. Minu meelest sigalahe, et ideid on ja on ka piisavalt nuppu ning algatust, et asi teoks teha.
Ma ei tea, kas see oli teadlik valik, või kokkusattumus, või kujutan mina seda endale ette, aga "Ükssarviku" idee luua isesõitvad jalgrattad, noh, mulle meenutas see möödunud suve suurt moehullust, mis mind autojuhina aegajalt küll surmani vihastas - nimelt need elektrilised tõukerattad. Ei noh, idee on ju suurepärane iseenesest. Geniaalne lausa. Taavi ka just humoorikalt kirjeldas oma kogemust tõukekaga linna peal vuhisemisest, ja nii on ta ju suurepärane liiklemisvahend. Keskkonnasäästlik ja puha. Aga mina sain küll mitu minisüdarit sel suvel, kui mulle ootamatult mõni tõukerattaga liikuv subjekt ülekäigurajale tohutu kiirusega ligines. Kui jalakäija tuleb, siis seda sa juba eemalt näed. Rattureid ka. Aga tõukerattaga liiklejad ilmuvad justkui eikuskilt ja ega ma ju ka mõni sensitiiv pole, et aru saada mis tal peas toimub ja kas ta nüüd võtab hoo maha või kas tal on üldse plaanis sõiduteed ületada. Igatahes, väga hirmus!
Ei noh, ma saan aru, et jalakäijatel ning ratturitel on üldse arusaam, et kõik autojuhid on lubadega sotsiopaadid, kes ainult peale passivad, et mõni süüta teekäija alla ajada, poriga täis pritsida või mõnda muud moodi staatust demonstreerida. Ma saladuskatte all võin tunnistada, et tegelikult see nii ei ole. Me, autojuhid, oleme ka kõik tavalised inimesed ja enamik meist on vähemalt kuusteist aastat elust olnud samuti eelkõige jalakäijad. Jah, vahel ikka juhtub, et me sõidame liiga suure hooga läbi lombi, aga ausalt, meil on alati tükk aega ilgelt vastik tunne sees sellest. Me ei tee seda meelega. Kui me vähegi näeme seda lompi ja jõuame reageerida, siis me teeme seda. Luban. Sama kehtib ülekäigu rajal. Me tahame tegelikult peatuda ja teid üle lasta. Me väga sageli laseme teid teed ületada ka täiesti valest kohast. Isegi signaali ei anna alati. Aga sellised trikid, kus keegi ootamatult tee peale kargab, passib ülekäiguraja ees ja ise ka ei tea kas ta tahab minna üle tee või lihtsalt poseerib seal, hakkab käega vehkima, kui me pööret sooritades teed anname (seadus nimelt käsib teile teed anda, see pole meie kiiks), need on veidi ebalahedad. Keegi mingit äppi ei taha selle vältimiseks luua?
Mul on seoses sõnaga "ükssarvik" tõrge. Ingliskeelses unicorn-is kõlab läbi unique. OK siis, arusaadav. Eesti keeles seda seost ei ole ja kohe mõtled, et mis ükssarvik? See Beagle'i oma või? See väike, poeetiline ja müstiline loomake peaks tähistama väga suure turukapitalisatsiooniga start-up-i?
VastaKustutaMis elektritõukerattaga (ilmselt ka jalgrattaga, kuid sellega ma pole linnas sõitnud) ülekäiguradade ületamisse puutub, siis see on alati üks mõistatus ja vastastikkune kompamine. Seaduse järgi autojuht ei pea teed andma, kui rattur on ratta seljas. Ma olen seepärast pea alati ülekäiguraja ees tõukerattalt ühe jalaga maha tulnud. Ja siis on see moment, kus püüad ära arvata, kas lähenev autojuht teab sellest, et nüüd ta peaks mulle teed andma. Kas ta pidurdab? Kas pean laskma tal täiesti seisma jääda või võin juba üle lipsata, säästes me mõlema aega? Ja kütust, sest pidurdamised raiskavad kütust. Kütuse raiskamisel saastub ka loodus rohkem. Kogemus näitab, et enamik autojuhte annab ülekäigurajal juba siis teed, kui ma alles tõukeratta seljas rajale lähenen ja pole veel jõudnud maha astudagi. Aga noh, seepärast ei saa eeldada, et kõik annavad.
Muide poriga täis pritsitud on vist lihtsam tõukerattal olles saada. Mul vähemalt õnnestus sel sügisel. Sõitsin kitsal kõnniteel, ühel pool autotee ja teisel pool maja sein. Auto sõitis hooga läbi porilombi ja ... Mul polnud kuhugi minna, samas autojuhil on ka ilmselt raskem arvestada kõnniteel kiirelt liikuva sõiduvahendiga kui aeglase jalakäijaga.
Kuna olen ka autojuht, saan mõlema poole vaatenurgast aru.
Mul sellist seost pole, mõtlen ainult müütilisest loomakesest :D. Sinu kommentaarid on nii vahvad juba selles osas, et ma pean minema ja googeldama, et aru saada mida Sa üldse ütlesid. Väga-väga lahe! Aitäh Sulle!
KustutaJah, ma tean ka seda seadust, et mul on kohustus teed anda ainult sellele ratturile, kes tuleb enne ülekäigurada ratta seljast maha. Aga noh, üldiselt ma siiski annan teed ka neile, kes ei tule, kuna ma üritan mitte mölakas olla. Samas ise ennast kirudes, et nii toimides aitan ma kaasa suhtumisele, et see on okei. Selline väike sisemine konflikt :). Teisest küljest ei suhtu ma tõukerattaga ringi liiklevatesse kodanikesse kui ratturitesse, vaid pigem kui jalakäijatesse. Nad tunduvad kaitsetumad, sest pole ei kiivreid ega muud turvavarustust. Vähemalt ma pole veel näinud, et keegi kannaks. Eks see nõuab harjumist, nii ühel kui teisel poolel. Iseenesest on nad ju vahvad. Kuigi tuulega ümberkukkununa on mul neist natuke nagu kahju, lamavad seal nagu reedeõhtul joogiga liialdanud pidulised :D
Pidin ka kommentaari lisamise ajal googeldama, ega ma peast kirjaniku nime ei mäletanud. :)
KustutaNeed tuulega ümber kukkunud ja maas lamavad tõukeratturid on jah üks igavene nuhtlus. Ei teagi kohe, kas astuda üle või aidata vaeseke püsti. :D
Jaa, mul on ka alati sisemine sundus nad püsti tõsta :D
KustutaMulle need tõuksid meeldivad, mees kohe väga tahtis suvel nendega koos sõitma minna ja kaalub isikliku elektrilise tõukeratta ostmist. Auto on muidugi olemas, aga nendega sõitmine on hea vaheldus. Kuigi olen nõus, et liikluses on keerulised olukorrad kerged tulema.
VastaKustutaOlen ka teiste kogemusest kuulnud, et nendega on lihtne ning mõnus. Vaatame, ehk tuleval suvel proovin ära :)
KustutaJalakäijana juba peaaegu et vihkan neid elektrilisi tõukerattaid või siis pigem nendega sõitjaid. Kogu aeg on hirm alla jääda. Tõsiselt, mul hakkab juba foobia tekkima. Nii mitu korda olen peaaegu südari saanud, kui nad täiesti ootamatult selja tagant lähenevad ja mõne millimeetri kauguselt mööduvad. Ja olen ka autode poolt märjaks kastetud. See ei ole meeldiv. Lähed hommikul rõõmsalt loikude vahel laveerides bussi peale ja kui oled peaaegu pääsenud, siis leiab keegi "ull" ikka selle viimase pisikese loigu, millest läbi kihutada. Ausalt öeldes on mul alati kiusatus kivi aknasse visata, kui vaid oleks see kivi...
VastaKustutaVabandust, et nüüd nii emotsionaalseks muutusin. Ei midagi isiklikku. Jagasin lihtsalt enda kogemust.
Just tore ju, et emotsionaalseks muutusid :). Järelikult teema kõnetab ja selle üle on mul ainult hea meel :).
KustutaSeoses poriga pritsimisse, ilmselt Sa tead, aga tegelikult on juht kohustatud Sulle keemilisepuhastuse kompenseerima. Ainuke häda sellega on muidugi see, et kuna see juhtub alati nii ootamatult, siis ei jõua ju sõiduki registrimärki registreerida. Aga noh, põhimõtteliselt on see seaduse poolt nii sätestatud.