Mul töö juures kõik jookseb ja sujub, mis on endaga kaasa toonud vana häda - mul on jõhkralt IGAV! Ja kui mul on igav, siis ma tegelen lollustega. Noh, loen näiteks Perekooli foorumit või muid artikleid, mida ma muidu ei loeks. Mõtlen praegu, et peaks vist endale arvutisse Elisa raamatu tõmbama, saaks vähemalt raamatuidki lugeda. Igatahes, jõudsin mina siis nii kaugele, et lugesin juba suurest tüdimusest isegi sellist ajakirja nagu "Pere ja Kodu". Ärge küsige. Kunagi tellisin ka seda, aga siis olid mul lapsed väiksed ja teemad kõnetasid. Nüüd scrollisin teemasid ja jäi silma pealkiri "Miks mehed nii teevad?" Artikkel oli kirjutatud naise poolt, kes kaebas, et mees ei soovi ühtegi lapsega seotud otsust langetada ja suunab kõik naisele. Selle artikli lõpus oli isa seisukoha link, millele ma ka loomulikult klikkisin. Seal siis üks isa räägib enda ja teiste kaaskannatajate vaatenurgast, kuidas nad sooviksid küll lapsega asju teha ning otsuseid, aga kui nad püüavad, siis naine õpetab, õiendab ja kritiseerib. Ja nii leiavadki mehed, et parem on üldse mitte teha, kui pidevat näägutamist taluda.
Üldiselt ma saan mõlemast osapoolest väga kenasti aru. Ja kuigi mul enam neid asju päevakorras pole, siis kogemus on olemas. Esiteks alustame sellest, et emal ongi suurem vastutus lapse eest. Too ju kasvab tema sees. Juba raseduse ajal hakkab naine arvestama tema sees kasvava eluga. Kui laps sünnib, siis ka esimesed kuud on just ema see, kellelt imik rohkem ootab. Jah, isa saab vannitada ja mähkmeid vahetada, ning süles hoida, aga kui ema rinnaga toidab, siis paratamatult veedab ema lapsega rohkem aega. Hiljem, kui laps juba suurem, siis on seda tekkinud sidet raske katkestada. Emal on raske. Minul oli iga lapsega see kõige esimene lahusolek emotsionaalselt väga raske. Jubedad süümepiinad ja hirm, et mis kõik juhtuda võib, kui mind kõrval pole.
Siinkohal ma toonitan, et mees tegeles kõigi poistega üsna palju. Kuna tal oli aastaid kodukontor, siis vahetas ta vähemalt 30% mähkmetest ja ka vannitamisi tuli ette. Magamamineku rituaal oli vist isegi protsentuaalselt tema kasuks. Mainin ära, et eks ma ka õiendasin tema kallal, kui minu meelest valed riided selga said pandud või kui minu meelest üht või teist asja valesti tehti. Kuigi, mis valesti? Lihtsalt teisiti kui mina oleks teinud.
Ja teate mis ma ütlen, kuigi see kõlab eneseõigustusena, aga selles, miks emad kogu seda lastekasvatusvärki nii tõsiselt võtavad, on tegelikult süüdi ühiskond. Vaadake, isa võib lapsele valet pidi kombeka selga panna, liiga õhukese sügismütsi pähe või unustada käpikud kätte suruda, ja arvate, et mõni memm läheb talle seda ütlema? Mkm! Helistavad emale ja teatavad, et kuule, sa ikka vaatasid ka kuidas sa oma lapse linna peale välja lasid? Nagu selle peale ei tuldagi, et isa ise otsis kapist riided ja rõivastas. Ja isegi kui see mõte neil peast läbi lipsab, siis peavad nad ikkagi ema vastutavaks, et miks ta siis lasi. Isa ees lipitsetakse, et "Hissand kui tubli issi, aga ema on täielik lohe!"
Ja see ei lõppe imikueaga. Võin rääkida hetkeseisust. Nagu te teate, siis poeg number kaks kolis kuu aega tagasi isa juurde. Ma saan siiani iganädalaseid telefonikõnesid teemal, et kas ma tean kuidas mu lapsel läheb. Kas ta ikka süüa saab, koolis käib ja puhtaid riideid jagub? Ta saab mõne kuu pärast 17, elab oma isaga. Ja ikkagi peetakse mind tema füüsilise ning vaimse heaolu eest vastutavaks. Kui ma vastu ütlen, et eks isa hoolitseb, siis selle peale vangutakse pead ja öeldakse, et no jah, aga sa pead ikkagi silma peal hoidma. Kas te saate aru ka kui napakas see on?
Võibolla see ühel päeval muutub. Siis kui peale kasvab põlvkond, kes on juba harjunud, et isad on ka kasvatajad ning hooldajad, mitte lihtsalt geenidoonorid või lipsuga rahakott. Aga praegu ma tõstan küll oma nähtamatu mütsi kõigi nende auks, kes on ühiskonnas valitsevast soolisest diskrimineerimisest üle. Emade auks, kes lasevad isadel lapsi "valesti" vannitada ja mähkida, isade auks, kes jätkuvalt üritavad lastega tegeleda, kuigi neile pidevalt meede tuletatakse kui valesti nad kõike teevad. Te olete kangelased!
Üldiselt ma saan mõlemast osapoolest väga kenasti aru. Ja kuigi mul enam neid asju päevakorras pole, siis kogemus on olemas. Esiteks alustame sellest, et emal ongi suurem vastutus lapse eest. Too ju kasvab tema sees. Juba raseduse ajal hakkab naine arvestama tema sees kasvava eluga. Kui laps sünnib, siis ka esimesed kuud on just ema see, kellelt imik rohkem ootab. Jah, isa saab vannitada ja mähkmeid vahetada, ning süles hoida, aga kui ema rinnaga toidab, siis paratamatult veedab ema lapsega rohkem aega. Hiljem, kui laps juba suurem, siis on seda tekkinud sidet raske katkestada. Emal on raske. Minul oli iga lapsega see kõige esimene lahusolek emotsionaalselt väga raske. Jubedad süümepiinad ja hirm, et mis kõik juhtuda võib, kui mind kõrval pole.
Siinkohal ma toonitan, et mees tegeles kõigi poistega üsna palju. Kuna tal oli aastaid kodukontor, siis vahetas ta vähemalt 30% mähkmetest ja ka vannitamisi tuli ette. Magamamineku rituaal oli vist isegi protsentuaalselt tema kasuks. Mainin ära, et eks ma ka õiendasin tema kallal, kui minu meelest valed riided selga said pandud või kui minu meelest üht või teist asja valesti tehti. Kuigi, mis valesti? Lihtsalt teisiti kui mina oleks teinud.
Ja teate mis ma ütlen, kuigi see kõlab eneseõigustusena, aga selles, miks emad kogu seda lastekasvatusvärki nii tõsiselt võtavad, on tegelikult süüdi ühiskond. Vaadake, isa võib lapsele valet pidi kombeka selga panna, liiga õhukese sügismütsi pähe või unustada käpikud kätte suruda, ja arvate, et mõni memm läheb talle seda ütlema? Mkm! Helistavad emale ja teatavad, et kuule, sa ikka vaatasid ka kuidas sa oma lapse linna peale välja lasid? Nagu selle peale ei tuldagi, et isa ise otsis kapist riided ja rõivastas. Ja isegi kui see mõte neil peast läbi lipsab, siis peavad nad ikkagi ema vastutavaks, et miks ta siis lasi. Isa ees lipitsetakse, et "Hissand kui tubli issi, aga ema on täielik lohe!"
Ja see ei lõppe imikueaga. Võin rääkida hetkeseisust. Nagu te teate, siis poeg number kaks kolis kuu aega tagasi isa juurde. Ma saan siiani iganädalaseid telefonikõnesid teemal, et kas ma tean kuidas mu lapsel läheb. Kas ta ikka süüa saab, koolis käib ja puhtaid riideid jagub? Ta saab mõne kuu pärast 17, elab oma isaga. Ja ikkagi peetakse mind tema füüsilise ning vaimse heaolu eest vastutavaks. Kui ma vastu ütlen, et eks isa hoolitseb, siis selle peale vangutakse pead ja öeldakse, et no jah, aga sa pead ikkagi silma peal hoidma. Kas te saate aru ka kui napakas see on?
Võibolla see ühel päeval muutub. Siis kui peale kasvab põlvkond, kes on juba harjunud, et isad on ka kasvatajad ning hooldajad, mitte lihtsalt geenidoonorid või lipsuga rahakott. Aga praegu ma tõstan küll oma nähtamatu mütsi kõigi nende auks, kes on ühiskonnas valitsevast soolisest diskrimineerimisest üle. Emade auks, kes lasevad isadel lapsi "valesti" vannitada ja mähkida, isade auks, kes jätkuvalt üritavad lastega tegeleda, kuigi neile pidevalt meede tuletatakse kui valesti nad kõike teevad. Te olete kangelased!
Sain aru, et kergitasid ka minu auks mütsi :)! Kuigi ma mõistan, et endiselt on veel palju naisi me ühiskonnas, kes seda ei mõista ja lintšiks mu kohemaid :) Ma olen neile teemadele hirmus palju mõelnud ja annaks taevas ja elu mulle piisavalt aega need mõtted ka kord paberile panna, ma näen, et selle järele on vajadus.
VastaKustutaPüüa leida aega, see teema on tõesti vajalik. Tulevase vanaemana olen juba ette tänulik :)
Kustuta