Reede hommik ja sõbrannalt tuleb sõnum: "Ma ei saa aru, mis sellel mehel viga on? Saad aru, ta ütles, et mul on ilus kleit!"
"Eem, noh, normaalne ju, peabki ütlema, et on ilus kleit. Mis selles nii ebanormaalset on?"
"Ei no jah, sina oled muidugi harjunud, et sulle pidevalt hästi öeldakse, aga teistele, kes pole sellised kaunitarid, meile ei öelda kogu aeg selliseid asju!"
Jah, ma tunnistan, kuigi see pole väga ilus, aga tegelikult mulle tõesti öeldakse päris tihti kenasti. Kiidetakse välimust. Tuttavad, võõrad, mehed ja naised. Kui mulle hästi öeldakse, siis ma viisakalt tänan. Kuigi alati meenub filmist "Mean Girls" see koht, kus üks tüdruk ütleb teisele, et sa oled ilus ja teine tänab, ning siis esimene vastab, et vau, sa arvad päriselt, et oled ilus või?
Niisiis alati on tegelikult ju võimalus, et kui keegi midagi näiliselt meeldivat ütleb, siis ta tegelikult oli sarkastiline. Noh, hiljuti näiteks kirjutas üks mulle, et tunneb must puudust. Kuigi ma vastasin talle, et mina temast samuti, siis hinges on ikka väike kahtlus, et äkki ta iroonitses ja ma nii haledalt läksin liimile.
Aga enamasti ma siiski nii ei mõtle. Võtangi lahkelt kogu au vastu ja hoian seda südames.
Ja ega ma ise ka kitsi pole. Kui on vähegi midagi positiivset öelda, siis ma ütlen ka. Näiteks kui kellelgi on ilusad trenniriided, siis ma ütlen. Või kui ta teeb hästi kükke. Või tal on ilus habe… Lapsi ka kiidan. Kärbes üks päev heitis ette, et ma iga päev ütlen talle, et ta on tubli. Ma siis vastasin, et ma pole ju süüdi, et ta on. Kui talle ei meeldi, et ma ta tublidust ülistan, siis ärgu olgu nii tubli.
Ja siin see nõks vast peidus ongi. Et sa saad seda, mida endast annad. Oled teistega sõbralik ja meeldiv, ning saad seda ka vastu. Oled komplimentidega ihne, siis ei jagata ka seda sulle. Mitte, et ma nüüd vihjaks, et eelmainitud sõbranna komplimentidega tagasi hoiaks, teda vist ajas hoopis segadusse, et see oli meesterahvas, kes kleidi ilu märkas.
Siin toon välja Psychologytoday.com soovitused kuidas teha komplimente nii, et neist jääks hea tunne nii ütlejale kui vastuvõtjale:
1. Ole tähelepanelik. Kompliment on olukorra või isikuga seotud kiitus.
2. Kõige olulisem on siirus. Sa pead eelkõige ise uskuma, mida ütled.
3. Ole helde. Tegu ei pea olema Nobeli preemiaga või missitiitliga, ka väikesed asjad on olulised ja just sinu head sõnad võivad mõjuda võlurohuna.
4. Ära paku kiitusega üle. Komplimendiks piisab ka "Nii tore sind näha!" või "Rõõm sinust jälle kuulda!"
5. Naeratus on "paketi" oluline osa. Komplimendi mõte kaob, kui oled ise mossis või tusase näoga.
6. Harjutamine teeb meistriks. Kompliment on omamoodi isiksuse-treening: sa pead oskama seda nii öelda kui ka vastu võtta.
7. Komplimendist võidavad mõlemad. Ilusad sõnad on kingitus nii ütlejale kui ka saajale.
"Eem, noh, normaalne ju, peabki ütlema, et on ilus kleit. Mis selles nii ebanormaalset on?"
"Ei no jah, sina oled muidugi harjunud, et sulle pidevalt hästi öeldakse, aga teistele, kes pole sellised kaunitarid, meile ei öelda kogu aeg selliseid asju!"
Jah, ma tunnistan, kuigi see pole väga ilus, aga tegelikult mulle tõesti öeldakse päris tihti kenasti. Kiidetakse välimust. Tuttavad, võõrad, mehed ja naised. Kui mulle hästi öeldakse, siis ma viisakalt tänan. Kuigi alati meenub filmist "Mean Girls" see koht, kus üks tüdruk ütleb teisele, et sa oled ilus ja teine tänab, ning siis esimene vastab, et vau, sa arvad päriselt, et oled ilus või?
Niisiis alati on tegelikult ju võimalus, et kui keegi midagi näiliselt meeldivat ütleb, siis ta tegelikult oli sarkastiline. Noh, hiljuti näiteks kirjutas üks mulle, et tunneb must puudust. Kuigi ma vastasin talle, et mina temast samuti, siis hinges on ikka väike kahtlus, et äkki ta iroonitses ja ma nii haledalt läksin liimile.
Aga enamasti ma siiski nii ei mõtle. Võtangi lahkelt kogu au vastu ja hoian seda südames.
Ja ega ma ise ka kitsi pole. Kui on vähegi midagi positiivset öelda, siis ma ütlen ka. Näiteks kui kellelgi on ilusad trenniriided, siis ma ütlen. Või kui ta teeb hästi kükke. Või tal on ilus habe… Lapsi ka kiidan. Kärbes üks päev heitis ette, et ma iga päev ütlen talle, et ta on tubli. Ma siis vastasin, et ma pole ju süüdi, et ta on. Kui talle ei meeldi, et ma ta tublidust ülistan, siis ärgu olgu nii tubli.
Ja siin see nõks vast peidus ongi. Et sa saad seda, mida endast annad. Oled teistega sõbralik ja meeldiv, ning saad seda ka vastu. Oled komplimentidega ihne, siis ei jagata ka seda sulle. Mitte, et ma nüüd vihjaks, et eelmainitud sõbranna komplimentidega tagasi hoiaks, teda vist ajas hoopis segadusse, et see oli meesterahvas, kes kleidi ilu märkas.
Siin toon välja Psychologytoday.com soovitused kuidas teha komplimente nii, et neist jääks hea tunne nii ütlejale kui vastuvõtjale:
1. Ole tähelepanelik. Kompliment on olukorra või isikuga seotud kiitus.
2. Kõige olulisem on siirus. Sa pead eelkõige ise uskuma, mida ütled.
3. Ole helde. Tegu ei pea olema Nobeli preemiaga või missitiitliga, ka väikesed asjad on olulised ja just sinu head sõnad võivad mõjuda võlurohuna.
4. Ära paku kiitusega üle. Komplimendiks piisab ka "Nii tore sind näha!" või "Rõõm sinust jälle kuulda!"
5. Naeratus on "paketi" oluline osa. Komplimendi mõte kaob, kui oled ise mossis või tusase näoga.
6. Harjutamine teeb meistriks. Kompliment on omamoodi isiksuse-treening: sa pead oskama seda nii öelda kui ka vastu võtta.
7. Komplimendist võidavad mõlemad. Ilusad sõnad on kingitus nii ütlejale kui ka saajale.
Kommentaarid
Postita kommentaar