Sünnituslugudest ja sõjatraumadest

Mõni aeg tagasi jooksis meediast läbi ühe mehe arvamus, et naised, kes sunnivad oma mehi sünnitusele kaasa tulema on julmurid ja et ükski normaalne mees ei suuda pärast seda naist enam ihalevalt vaadata jne. Ma tookord ei hakanud sellele üldse tähelepanu pöörama, sest ega see mingi uus seisukoht ju pole tegelikult. Juba nendel iidsetel aegadel, kui minu võsukesed ilmavalgust nägid, oli kindlalt kaks leeri. Aga see teema kerkis ühes teises kontekstis taas üles ja mõtlesin, et tahan ka kaasa rääkida.

Minu lapsed sündisid kõik nii, et mees oli kõrval. Nii palju kui mina seda aega mäletan, siis ei roninud ta kunagi sinna jalgevahele uurima, et kas pea juba paistab. Ma võin muidugi eksida, ja ehk ta piiluski, aga minu mälestustes oli ta minu kõrval ja temale avanev vaatepilt oli sama, mida minagi nägin - kauneid maniküürituid varbaküüsi ja põlvede kohale tõmmatud steriilset lina. Ainult meditsiinipersonal toimetas seal ja ei kutsunud nad kedagi uudistama. Aga tõesti, ma võin eksida - eks see mis kõik toimus on praeguseks ka juba teatud uttu jõudnud vajuda.

Mis on oluline, ma arvan, on see, et sünnitusele kaasatulemine oli alati mehe enda valik. Ei väänanud ma tema kätt. Eks ma loomulikult tahtsin, et ta tuleks, sest ikkagi ju julgem, kui sul on lähedane inimene kaasas. Kas see tingimata mees peab olema, see jäägu iga inimese enda otsustada. Aga mina olin sel ajal just oma kaasaga kõige lähedasem ega kujutanud ette, et mu kätt hoiab näiteks mu ema või sõbranna. Aga usun, et kui mees tunneks selles osas tugevat vastumeelsust, siis ajaks ka sõbranna käsi ja tugi asja ära, peaasi et üksi ei peaks olema.

Kuna ma olin olnud piisavalt loll ja lugenud lugusid meestest, kes pärast sünnitust ei julgenud oma naist isegi suudelda enam, siis kartsin ma ka seda, et kuidas meil selle intiimsusega pärast sünnitust olema hakkab. No kuna esimene sünnitus oli suhteliselt karm, millega kaasnesid ka õmblused, millest ma kolm nädalat taastusin, siis eks see loomulikult mõjutas. Mitte, et mehel oleks vastik või rõve olnud, vaid mul oli valus ning ebamugav. Ja ega nad tegelikult ei soovita ka kohe sugueluga alustada, kuna see piirkond on sisuliselt lahtine haav ja infektsioonidele ääretult vastuvõtlik. Seega, pärast esimest last me ikka mõni aeg ootasime. Neljandaga - see võib nüüd jälle olla minu elava fantaasia teene, minu meelest me juba perepalatis ajasime seal asju…

Käsi südamel, kui mu mees nüüd mingit Oscari-väärilist etteastet ei sooritanud, siis mina absoluutselt ei tajunud pärast ühtegi sünnitust, et mehe suhtumine minuga olemisse oleks kuidagimoodi erinenud sellest ajast kui ma veel sünnitanud polnud.

Üks teine asi, mis on ka mõneti antud küsimusega seotud, on mehed, kes sunnivad oma naisi valima keisrilõiget, kuna pärast sünnitust on naised pisut…  avaramad. Ma tunnistan taas, et ka see on olnud üks minu salajane hirm, et kuidas mul on üldse võimalik mehele naudingut pakkuda, kui ma olen neli neljakilost arbuusi oma hoohaast välja surunud. Sellega on seotud kaks nüanssi. Esiteks - poosid. Jõhkralt palju sõltub sellest, millises asendis asju ajada… Teiseks - üks mu tuttav, nelja lapse isa (kõik ühe naisega), ütles nii kenasti, et tihkus on veidi ülehinnatud aksessuaar, kuna eesmärk pole ju võimalikult kiiresti lõppu jõuda, vaid tegevust nautida. Seks pole pits viina, mille sa kiiresti sisse kummutad ja soolakurki peale haukad, vaid see on mõnus punane vein, mida sa klaasis keerutad, aroomi sisse hingad ja mitu tundi järjest naudid…

Nii et, minu soovitus teile, olge targemad kui mina ja ärge lugege igasuguseid rumalaid lugusid, mida ossid on kirja pannud. Leidke oma lastele normaalsed isad ja on kõik õnnelikud.

P.S. Kas kellelegi veel tundub, et sellest on mingi seksiblogi saamas?