Nädalavahetusel vaatasin ära Netflixi dokumentaalsarja "Tell me who I am". Lugu kahest vennast. Üks neist kaotab pärast mootrrattaõnnetust oma mälu ja teine hakkab venna mälu ümber kirjutama. Väga valus seriaal.
Mõtlesin, et me oleme õega nii üksteise mälestusi ümber kirjutanud. Kuigi meil on ligi seitsmeaastane vanusevahe, siis ometi mõningaid mälestusi me jagame. Ütlen üsna otse, et tänu õele on minu lapsepõlvemälestused viimastel aastatel palju helgemaks muutunud. Sel ajal kui ma üksi nende mälestustega olin, siis olid need väga sünged ja masendavad. Aga vesteldes õega, nähes tema vaatevinklist samu olukordi, inimesi ja asju, on mälestused muutnud nüansirikkamaks ja soojemaks.
Sarnane mõte jooksis ka seriaalist läbi. Jah, kui võtta puht must-valgena, siis kas tõesti on ühel õigus teise käest röövida minevik? Ei, ei ole. Aga kui see minevik, mis võeti, asendati paremaga, isegi kui see polnud tõsi? Kas see pole leevendav asjaolu? Kui paljud meist, kellel on mõni lapsepõlvetrauma pidevalt hinges kaasas, hea meelega selle unustaks? Isegi kui seda ei saa olematuks teha? Lihtsalt ei mäletaks? Mina küll loobuks niimõnestki valusast mälestusest. Ja vaadates kahte venda, kes on sama vanad, aga üks on pidanud elama oma minevikudeemonitega ning teist on sellest säästetud - viimane nägi tunduvalt noorem välja, sest teda ei rõhu sama valu.
Lisaks veel see detail, et rääkides mälukaotanud vennale lugusid toredast lapsepõlvest, kinkis teine ka endale parema lapsepõlve. Inimeste mälu ju töötab nii, et me ei mäleta reaalseid minevikusündmusi, me mäletame seda, mida me viimati teatud sündmusest mõtlesime. Näen seda enda pealt väga selgelt. Pean ju päevikut. Kui vahel võtan lahti paariaasta taguse sissekande, siis see mis seal seisab on tegelik sündmus ja kui ma seda kõrvutan tänase mälestusega sellest, siis sageli oleks tegemist justkui kahe täiseti erineva olukorraga. Kõigest paari aastaga on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Mida siis veel rääkida paarikümneaasta taguste sündmuste kohta?
Seriaal pani mind veel mõtlema ka õdede-vendade vahelise erilisele sidemele. Öeldakse, et õed-vennad on meile palju lähedasemad, kui keegi teine. DNAs on kattuvaid alleele kõige rohkem. Vahel kui mu enda jõnglased üksteist kiruvad, et miks see ja too ikka nii loll vend on, siis ma alati lohutan neid, et mõni aasta veel ja siis seesama lollakas vend on ainus, kes suudab aru saada lugudest nende ekstsentrilisest ja napakast emast. Ja see on hindamatu väärtus.
*Põhjaliku ja spoileritest kubiseva ülevaate antud saatest kirjutas Katrin Pauts "Kroonikas".
Mõtlesin, et me oleme õega nii üksteise mälestusi ümber kirjutanud. Kuigi meil on ligi seitsmeaastane vanusevahe, siis ometi mõningaid mälestusi me jagame. Ütlen üsna otse, et tänu õele on minu lapsepõlvemälestused viimastel aastatel palju helgemaks muutunud. Sel ajal kui ma üksi nende mälestustega olin, siis olid need väga sünged ja masendavad. Aga vesteldes õega, nähes tema vaatevinklist samu olukordi, inimesi ja asju, on mälestused muutnud nüansirikkamaks ja soojemaks.
Sarnane mõte jooksis ka seriaalist läbi. Jah, kui võtta puht must-valgena, siis kas tõesti on ühel õigus teise käest röövida minevik? Ei, ei ole. Aga kui see minevik, mis võeti, asendati paremaga, isegi kui see polnud tõsi? Kas see pole leevendav asjaolu? Kui paljud meist, kellel on mõni lapsepõlvetrauma pidevalt hinges kaasas, hea meelega selle unustaks? Isegi kui seda ei saa olematuks teha? Lihtsalt ei mäletaks? Mina küll loobuks niimõnestki valusast mälestusest. Ja vaadates kahte venda, kes on sama vanad, aga üks on pidanud elama oma minevikudeemonitega ning teist on sellest säästetud - viimane nägi tunduvalt noorem välja, sest teda ei rõhu sama valu.
Lisaks veel see detail, et rääkides mälukaotanud vennale lugusid toredast lapsepõlvest, kinkis teine ka endale parema lapsepõlve. Inimeste mälu ju töötab nii, et me ei mäleta reaalseid minevikusündmusi, me mäletame seda, mida me viimati teatud sündmusest mõtlesime. Näen seda enda pealt väga selgelt. Pean ju päevikut. Kui vahel võtan lahti paariaasta taguse sissekande, siis see mis seal seisab on tegelik sündmus ja kui ma seda kõrvutan tänase mälestusega sellest, siis sageli oleks tegemist justkui kahe täiseti erineva olukorraga. Kõigest paari aastaga on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Mida siis veel rääkida paarikümneaasta taguste sündmuste kohta?
Seriaal pani mind veel mõtlema ka õdede-vendade vahelise erilisele sidemele. Öeldakse, et õed-vennad on meile palju lähedasemad, kui keegi teine. DNAs on kattuvaid alleele kõige rohkem. Vahel kui mu enda jõnglased üksteist kiruvad, et miks see ja too ikka nii loll vend on, siis ma alati lohutan neid, et mõni aasta veel ja siis seesama lollakas vend on ainus, kes suudab aru saada lugudest nende ekstsentrilisest ja napakast emast. Ja see on hindamatu väärtus.
*Põhjaliku ja spoileritest kubiseva ülevaate antud saatest kirjutas Katrin Pauts "Kroonikas".
Kommentaarid
Postita kommentaar