Eneseabist

Käisin laupäeval raamatukogus. Eneseabiraamatut laenutamas. Kuigi mul spetsiifiline kogemus puudub, siis ma täpselt ei tea, aga mulle tundub, et see on umbes sama hirmus kui raamatukogust "Maajat" laenutada. Kuna seda konkreetset raamatut, mida ma lugeda soovisin, riiulilt ei leidnud, siis tuli raamatukoguhoidjalt küsida, et kas neil on või kust ma saaks. Võibolla ma kujutan seda endale ette, aga see haletsev pilk mis minu pealt üle käis… uhh! Nüüd ma saan aru küll, miks meil eneseabi raamatuid nii palju müüakse. Sest osta neid on vähem ebamugav kui laenutada. Osta saan ma nii, et ei pea ühegi müüjaga tõtt vaatama, tellin netist, tuuakse teos pruunis pakkepaberis pakiautomaati ja keegi ei pea teadma, mis deemonitega ma parasjagu võitlen. Aga miks mul peaks olema häbi oma viga tunnistada? Esimene samm paranemise poole ongi ju tunnistamine, et ma vajan abi. Me irvitame küll joodikute üle või kirume narkomaane, aga kui seesama sõltlane läheks raamatukokku abi otsima, siis tuleks ta sealt tagurpidi tulema, kuna hoidjatädi libistas haletsev-hukkamõistva pilgu üle tema. Lihtsam on jääda oma haigusega üksi kui abi leida. Aga sõltuvus või psüühilised probleemid on samasugune haigus nagu neerupuudlikkus või diabeet.

Sai pikk sissejuhatus…

Aga raamat mida lugesin oli Robin Norwoodi "Naised, kes armastavad liiga palju". Isegi natuke imestasin, et see raamat juba varem minuni polnud jõudnud. Olin seda aegajalt raamatupoodides käes küll hoidnud, aga koju ta minuga kaasa ei tulnud. Nüüdki eelistasin temaga enne tutvuda, kui ostma kiirustasin. Paljude eneseabiraamatutega on see häda, et nad ei paku tegelikult mingit abi. Loed ja alguses tundub kõik hea ja õige, aga sel hetkel kui peaks jõudma koht, et kui sa oled oma probleemi tuvastanud, saad aru probleemi tagamaadest, ja tahaks nüüd jõuda selle tervenemisprotsessi juurde, siis raamat lõppeb. Mingit tegelikku lahendust ei pakuta.

Ka seda raamatut ma lugesin umbes poole peale, kui mul tekkis nendest halelugudest juba väike iiveldus. Jätsin selles kohas lugemise pooleli ja hüppasin umbes sada lehte edasi peatükini "Tee tervenemisele". Ma pole mitte kunagi sellist trikki teinud. Alati hambad ristis loen raamatut algusest lõpuni või siis jätan lihtsalt pooleli. Aga ma otsustasin, et kuna ma juba näen seda suunda ja jagan iva, siis ühe ja sama loo nämmutamine ei aita mind kuidagi. Ja väga õigesti tegin. Minu probleem polnud ju selles, et ma endale probleemi ei tunnistaks või ei mõistaks põhjuseid selle tekkeks. Kõike seda ma juba teadsin niigi peast. Mul oli vaja seda järgmist sammu. Ja kui raamat mulle seda ei paku, siis pole mul mõtet oma aega selle peale raisata.

Mis mind mõnevõrra hämmastas, oli asjaolu, et kuigi ma raamatus kenasti ennast ära tundsin, õigemini ennast circa kümme-viisteist aastat tagasi, siis nägin ma ka teekonda, mille olin intuitiivselt enese parandamiseks ette võtnud. Punktid, mis tuleks enda tervenemiseks läbi teha, olid mul suurelt jaolt läbitud kuidagi iseenesest. Mõned asjad olid küll tegemata ja eks ma nüüd edaspidi teadlikult tegelen nendega, aga kümnest sammust kaheksa olen ma juba astunud, mis on minu meelest päris hea. Kuna päris terveks ma ilmselt selles elus ei saagi, siis pole lugu, et osa asju peab aina üha ja uuesti läbi tegema, aga see ongi üsna normaalne. Suur asi on juba see, et olles teadlik neist käitumismustritest, on neid lihtsam tuvastada ja neist hoiduda. Muuseas käib tervenemise juurde ka oma kogemuse jagamine. Ja mis see mu blogi muud on, kui oma loo jutustamine. Kui ma ühel päeval enam ei kirjuta, siis teate, et ma sain päriselt terveks.

Ma tahaks öelda, et soovitan seda raamatut kõigile naistele. Ja meestele. Aga ma ei ütle seda. Ka raamatu autor ütleb eessõnas, et see pole lihtne raamat ja võib sünnitada emotsioone: eitust, viha, ärritust. Kui seda tunda, siis järelikult pole veel saabunud aeg seda lugeda. Mulle meeldib mõelda, et ju see ongi põhjus, miks see raamat varem minuni ei jõudnud. Ma polnud selleks veel küps.