Eelmisel nädalal teatas meie ettevõtte koristaja, et tema nüüd lõpetab. Aitab küll. Vanus juba selline, et võiks pensioni nautida.
Noh, sellega on nii ja naa. Kuna ma oma puhtusestandarditega olen veidi kohtlane, siis eks mul oli ikka ütlemist ka tema meetodite kohta. Kuigi ma alati koristajaid ei süüdista, vaid pigem ettevõtteid, kes teenust vahendavad. Nad ei paku ju korralikku väljaõpet. Ise justkui teavad küll, et milliseid võtteid ja vahendeid tuleb kasutada, aga millegipärast töötaja käib ikka märja aukliku sokiga tolmu pühkimas. Teisest küljest harjud ju inimesega ära. Ja kes ütleb, et see uus, kes tuleb, etem on?
Tuli uus. Mitte tingimata noorem. Ei noh, sõbralik naine. Naeratab kõvasti. Ei taha otseselt pahasti öelda... aga vist armastab jooki panna... nägu on selline, noh, loppis… Aga olgu, onju, meil kõigil olgu omad hobid. Juba jõudis mulle pool elulugu hinge pealt ärapuistada. Ei no tõesti, ma hakkan varsti arveid väljastama psühholoogiteenuste eest. Proua rääkis mulle, et ta pole elu sees kunagi koristajana töötanud. Ega see mind väga ei üllatanud, arvestades, et ta aknapesulapiga, märjaga mõistagi, kappidelt tolmu pühkis… Et ta enne kaubanduses töötas ja nüüd otsustas koristajana õnne proovida. Küsib minult, et kust ta koristama peaks. Ma võiks ju muidu öelda, aga siis ta enne kümmet õhtul koju ei jõuaks. Vaatab ruumis ringi ja tõdeb, et nii puhas on, täna vist ei peagi koristama… Eem…
Ma ei taha olla bitch. Siiralt. Aga nagu, kas see peaks nüüd nagu minu töö olema? Uut koristajat koolitada? Ma maksame teenuse eest. Kui ma tahaks ise koristajale väljaõpet pakkuda, siis me loobuks ju vahendajast ja võtaks otse ühe inimese. Isegi olen seda võimalust mõned korrad ülemusele serveerinud, sest ma pidevalt ägan kvaliteedi üle. Tema arvab, et siis võtame endale liiga suure lisatöö. Noh, kuna lisatöö on mulle nagunii juba vägivaldselt peale surutud, siis võiks ju sellest maksimumi võtta, ma leian.
Mina ei tea mida teha ka. Tädi väriseb juba niigi, kui ma talle kõigi oma tingimuste ja õpetussõnadega peale lendan, siis jookseb ta äkki üldse minema. Annaks aega, inimene harjub, siis vaikselt suunata kuhu vaja? Ja ikka tekib küsimus, et miks see minu töö on ühtäkki? Meil on üle kümne aasta teenusepakkujaga koostöö. Nad teavad, või vähemalt peaksid teadma, mida me ootame, meil lausa lepingus must-valgel kirjas. Miks nad oma inimesi ei koolita? Kaevata objektihaldurile ka nagu ei tahaks. Tundub nõme.
Lisaks veel see aspekt, et aga äkki on kõik tegelikult korras ja asi pole üldse koristamises või koristajas, vaid minu maniakaalsetes standardites? Peaks mõne oma lastest siia tööle sokutama, need olen ma viimase 10+ aasta jooksul suutnud juba väljakoolitada.
Aga jah, tegelikult on mul prouast kahju ka. Pole üldse lihtne selles vanuses hakata hoopis uut asja elus ajama. Ise ka mõtlen vahel õudusega, et mis siis kui Lõunamaa Pealik müübki lõpuks äri maha ja see pood siin pannakse kinni. Noh, resümee on mul iseenesest kena. Aga vanus enam mitte nii väga. Endast ma liiga palju ei arva, ja worst come to worst, olen valmis ka klienditeenindajaks või koristajaks minema. Eks ta egole löök oleks, aga noh, elus on tähtsamaid asju kui ego.
Noh, sellega on nii ja naa. Kuna ma oma puhtusestandarditega olen veidi kohtlane, siis eks mul oli ikka ütlemist ka tema meetodite kohta. Kuigi ma alati koristajaid ei süüdista, vaid pigem ettevõtteid, kes teenust vahendavad. Nad ei paku ju korralikku väljaõpet. Ise justkui teavad küll, et milliseid võtteid ja vahendeid tuleb kasutada, aga millegipärast töötaja käib ikka märja aukliku sokiga tolmu pühkimas. Teisest küljest harjud ju inimesega ära. Ja kes ütleb, et see uus, kes tuleb, etem on?
Tuli uus. Mitte tingimata noorem. Ei noh, sõbralik naine. Naeratab kõvasti. Ei taha otseselt pahasti öelda... aga vist armastab jooki panna... nägu on selline, noh, loppis… Aga olgu, onju, meil kõigil olgu omad hobid. Juba jõudis mulle pool elulugu hinge pealt ärapuistada. Ei no tõesti, ma hakkan varsti arveid väljastama psühholoogiteenuste eest. Proua rääkis mulle, et ta pole elu sees kunagi koristajana töötanud. Ega see mind väga ei üllatanud, arvestades, et ta aknapesulapiga, märjaga mõistagi, kappidelt tolmu pühkis… Et ta enne kaubanduses töötas ja nüüd otsustas koristajana õnne proovida. Küsib minult, et kust ta koristama peaks. Ma võiks ju muidu öelda, aga siis ta enne kümmet õhtul koju ei jõuaks. Vaatab ruumis ringi ja tõdeb, et nii puhas on, täna vist ei peagi koristama… Eem…
Ma ei taha olla bitch. Siiralt. Aga nagu, kas see peaks nüüd nagu minu töö olema? Uut koristajat koolitada? Ma maksame teenuse eest. Kui ma tahaks ise koristajale väljaõpet pakkuda, siis me loobuks ju vahendajast ja võtaks otse ühe inimese. Isegi olen seda võimalust mõned korrad ülemusele serveerinud, sest ma pidevalt ägan kvaliteedi üle. Tema arvab, et siis võtame endale liiga suure lisatöö. Noh, kuna lisatöö on mulle nagunii juba vägivaldselt peale surutud, siis võiks ju sellest maksimumi võtta, ma leian.
Mina ei tea mida teha ka. Tädi väriseb juba niigi, kui ma talle kõigi oma tingimuste ja õpetussõnadega peale lendan, siis jookseb ta äkki üldse minema. Annaks aega, inimene harjub, siis vaikselt suunata kuhu vaja? Ja ikka tekib küsimus, et miks see minu töö on ühtäkki? Meil on üle kümne aasta teenusepakkujaga koostöö. Nad teavad, või vähemalt peaksid teadma, mida me ootame, meil lausa lepingus must-valgel kirjas. Miks nad oma inimesi ei koolita? Kaevata objektihaldurile ka nagu ei tahaks. Tundub nõme.
Lisaks veel see aspekt, et aga äkki on kõik tegelikult korras ja asi pole üldse koristamises või koristajas, vaid minu maniakaalsetes standardites? Peaks mõne oma lastest siia tööle sokutama, need olen ma viimase 10+ aasta jooksul suutnud juba väljakoolitada.
Aga jah, tegelikult on mul prouast kahju ka. Pole üldse lihtne selles vanuses hakata hoopis uut asja elus ajama. Ise ka mõtlen vahel õudusega, et mis siis kui Lõunamaa Pealik müübki lõpuks äri maha ja see pood siin pannakse kinni. Noh, resümee on mul iseenesest kena. Aga vanus enam mitte nii väga. Endast ma liiga palju ei arva, ja worst come to worst, olen valmis ka klienditeenindajaks või koristajaks minema. Eks ta egole löök oleks, aga noh, elus on tähtsamaid asju kui ego.
''Endast ma liiga palju ei arva, ja worst come to worst, olen valmis ka klienditeenindajaks või koristajaks minema.''
VastaKustutaJust-just, ega nendest kahest hullemat väga ei olegi. ;) Inimestega peab küll suhtlema vist 90% ametite puhul, aga need on ikka kõige hullemad.
Inimestega suhtlemine mulle väga meeldib, see pole kunagi probleem olnud. Pigem pean ma silmas seda, et antud ametite puhul ei vasta panus tasule, mida selle eest makstakse. Ükskõik kui "tubli" klienditeenindaja ma ka poleks või kui hea suhtleja, ma ei hakkaks kunagi saama Eesti keskmist palka selle eest. Sama käib ka koristaja ameti kohta. Olen mõlemat ametit pidanud ja tean millest räägin. Paraku on hetkel minu väljaminekud sellevõrra kõrged, et ma ei saa endale lubada neid ameteid. Minu mõte selle lause taga oli see, et juhul kui peaksin jääma töötuks, siis ma pole üks neist kes jääks koju istuma ja ootama täiuslikku ettepanekut, vaid kääriksin käised üles ja roniksin kraavidesse, peaasi on see, et leib on laual, see kas seal ka vorst peal või mis paksusega viil, see on juba luksuse/ego küsimus.
KustutaAga no siin ongi sulle ju äriidee! Kuna sa tead täpselt kuidas peaks koristama siis alusta ise teenuse pakkumist, koolita korralikud koristajad ja siis pole vaja muretseda kui tööandja oma äri maha müüb. Tôsiselt!
VastaKustutaMeil siin oli ka üks lapse ema, kes käis eramajades koristamas aga nüüd on tal rida teisi naisi koristama palgatud ja äri ôitseb.
Tead mis, see on tegelikult päris hea idee! Päris tõsiselt :). Mõtle kui palju blogimaterjali ma sealt saaks :D.
KustutaIssand, muidugi!
KustutaLisaväärtus!
Ja siis tuleb juba raamat ja kuulsus!
"Koristaja päevikud!" :)
Ma teadsin, et see blogi mu ükskord rikkaks teeb! :D :D :D
Kustuta