Ema saatis mulle meeleheitliku sõnumi, öeldes, et tema õde ja tolle pere kõik koos rõõmsalt loevad mu blogi ja siis irvitavad meie üle. Et tema pole nimelt teatud asju edasi rääkinud, kuna ei soovi sellist alandust tädi poolt. Ei, noh, mis ma oskan öelda. Mul on ainult hea meel, et ma inimeste meelt suudan lahutada. Ise ma täpselt aru ei saa, mille üle siin niiväga irvitada on, aga ju ma siis olen selle koha pealt veidi lihtsake. Ema ise mu blogi ei loe. Ja parem ongi.
Üldiselt on nii, et ega ma ju ei kontrolli seda, kes siin lugemas käivad. Ammugi seda, mida nad siit välja soovivad lugeda. Aga sellest olen ma juba nii palju kirjutanud, et enam ei viitsi. Emale vastasin ma ka, et viimati kui ma passi vaatasin, siis jäi mulle mulje, et ma täitsa täiskasvanud inimene juba ja mulle tundub, et oma blogis võin ma kirjutada täpselt seda, mida heaks arvan. No ja kirjutangi enda elust. Kuna ma juhuslikult huntide seas üles pole kasvanud ja praegu ka üksikul saarel ei resideeru, siis parkaku on nii, et minu elus mängivad suurt rolli ka teised inimesed. Muuhulgas ka sugulased.
Mul on kahju, kui osadele ei meeldi asjad, millest ma kirjutan. Nad tunnevad, et see kuidagi riivab neid. Et milleks musta pesu avalikult pesta. Neil on tuline õigus nii tunda. Samamoodi nagu minul on õigus oma elust kirjutada nii nagu mina seda tunnetanud olen. Mõistan, et osad teemad ongi valusad ja ehk oleks viisakam neid isekeskis arutada. Sellega on nii, et ega me siis omavahel ka neid asju arutatud ei saa. Keegi solvub, hakkab nutma, prõmmib ustega ja lõpuks on hinges veel suurem äng. Ja on meil siis nii must see pesu, et seda üldse ei kannata avalikkuse ette tuua või? Midagi nii erilist pole ju juhtunud. Tavaline teine Eesti, kogu oma eheduses. Meil on isegi hästi läinud ja mingeid orgiaid, intseste, mõrvu, rahapesu, narkoäri või muud taolist pole olnud. Mida siin üldse tõmmelda? Ja kõik need hirmsad ja räpased saladused, millest ma julgen kirjutada, need olid siis tegelikult kõigi eest hästi varjatud enne mu blogi või? Lubage naerda!
See, et sugulased tagaselja käivad blogi lugemas, isekeskis seda arutavad ja naeruvääristavad, noh, see on muidugi teisel tasemel madal. Aga ega ma sealt Lõuna-Eestist paremat käitumist oodata ka ei oskaks. Kui ma oleksin südamest õel inimene, siis võiks ju ka nende musta pesu siin ilmarahvale laiali laotada ja reaktsiooni oodata. Aga noh, jõuab selle kiire asjaga…
Viimastel nädalatel olen ma jupikaupa oma elulugu kirja pannud. Nii nagu Karl Ove Knausgård seda tegi. Kuna mul rahaliselt veits piiratud see võimalus, siis sugulaste eest Rootsi ma vast põgeneda ei saa, kuigi kiusatus on. Ise vaatan, et polegi see elu nii hull olnud. Aga seda kuidas teised seda loevad, noh, selle eest ma pead anda ei tea. Nad said "Minu Hiiumaa" peale ka hirmsasti vihaseks, kuigi ma siiani päris täpselt aru ei saa, et mis neid häiris. Ja kirjutades endast, kas mul tuleb üldse arvestada nende teistega? Kui ma kirjutan asjadest nii nagu need olid või vähemalt nii nagu mina neid mäletan. Kas ma peaksin ennast nende mälestuste või tunnete pärast halvasti tundma? Kas mul on selleks moraalne kohustus?
Toon näite. Ärge nüüd keegi palun arvake, et see põhineb meie suguseltsile, aga eks selliseid lugusid aegajalt avalikkuse ette ikka lekib. Ütleme, et väikest tüdrukut kasutab ära tema vanaisa. Teavad sellest nii vanaema, ema, isa kui mõni lähikondlane veel. Asjale pannakse piir ja korrakaitse organiteni see ei jõua. Hiljem, kui tüdruk on saanud täiskasvanuks, otsustab tema selle teema avalikkuse ette tuua. Kas ta peaks end seetõttu halvasti tundma, et otsib endale õigust ja karistust inimesele, kes tema elu rikkus? Isegi kui sellest saavad riivatud ka need teised sugulased, kes omal ajal ei osanud tüdrukut kaitsta ega talle turvalisust tagada?
Nagu mainisin, minu lugu pole kaugeltki nii värvikas, aga põhimõte on sama. Kui te, kallid sugulased, toimuvat kõrvalt nägite ja ei sekkunud, siis olete ise sama palju süüdi kui see kes liiga tegi. See, et teile nüüd ei meeldi vanade teemade tõstatamine, noh, mis ma oskan öelda, sucks for you!
Üldiselt on nii, et ega ma ju ei kontrolli seda, kes siin lugemas käivad. Ammugi seda, mida nad siit välja soovivad lugeda. Aga sellest olen ma juba nii palju kirjutanud, et enam ei viitsi. Emale vastasin ma ka, et viimati kui ma passi vaatasin, siis jäi mulle mulje, et ma täitsa täiskasvanud inimene juba ja mulle tundub, et oma blogis võin ma kirjutada täpselt seda, mida heaks arvan. No ja kirjutangi enda elust. Kuna ma juhuslikult huntide seas üles pole kasvanud ja praegu ka üksikul saarel ei resideeru, siis parkaku on nii, et minu elus mängivad suurt rolli ka teised inimesed. Muuhulgas ka sugulased.
 |
| Nagu näete, ma olen terve elu rebel onud. Siin vast nii nelja-viiene. |
Mul on kahju, kui osadele ei meeldi asjad, millest ma kirjutan. Nad tunnevad, et see kuidagi riivab neid. Et milleks musta pesu avalikult pesta. Neil on tuline õigus nii tunda. Samamoodi nagu minul on õigus oma elust kirjutada nii nagu mina seda tunnetanud olen. Mõistan, et osad teemad ongi valusad ja ehk oleks viisakam neid isekeskis arutada. Sellega on nii, et ega me siis omavahel ka neid asju arutatud ei saa. Keegi solvub, hakkab nutma, prõmmib ustega ja lõpuks on hinges veel suurem äng. Ja on meil siis nii must see pesu, et seda üldse ei kannata avalikkuse ette tuua või? Midagi nii erilist pole ju juhtunud. Tavaline teine Eesti, kogu oma eheduses. Meil on isegi hästi läinud ja mingeid orgiaid, intseste, mõrvu, rahapesu, narkoäri või muud taolist pole olnud. Mida siin üldse tõmmelda? Ja kõik need hirmsad ja räpased saladused, millest ma julgen kirjutada, need olid siis tegelikult kõigi eest hästi varjatud enne mu blogi või? Lubage naerda!
See, et sugulased tagaselja käivad blogi lugemas, isekeskis seda arutavad ja naeruvääristavad, noh, see on muidugi teisel tasemel madal. Aga ega ma sealt Lõuna-Eestist paremat käitumist oodata ka ei oskaks. Kui ma oleksin südamest õel inimene, siis võiks ju ka nende musta pesu siin ilmarahvale laiali laotada ja reaktsiooni oodata. Aga noh, jõuab selle kiire asjaga…
Viimastel nädalatel olen ma jupikaupa oma elulugu kirja pannud. Nii nagu Karl Ove Knausgård seda tegi. Kuna mul rahaliselt veits piiratud see võimalus, siis sugulaste eest Rootsi ma vast põgeneda ei saa, kuigi kiusatus on. Ise vaatan, et polegi see elu nii hull olnud. Aga seda kuidas teised seda loevad, noh, selle eest ma pead anda ei tea. Nad said "Minu Hiiumaa" peale ka hirmsasti vihaseks, kuigi ma siiani päris täpselt aru ei saa, et mis neid häiris. Ja kirjutades endast, kas mul tuleb üldse arvestada nende teistega? Kui ma kirjutan asjadest nii nagu need olid või vähemalt nii nagu mina neid mäletan. Kas ma peaksin ennast nende mälestuste või tunnete pärast halvasti tundma? Kas mul on selleks moraalne kohustus?
Toon näite. Ärge nüüd keegi palun arvake, et see põhineb meie suguseltsile, aga eks selliseid lugusid aegajalt avalikkuse ette ikka lekib. Ütleme, et väikest tüdrukut kasutab ära tema vanaisa. Teavad sellest nii vanaema, ema, isa kui mõni lähikondlane veel. Asjale pannakse piir ja korrakaitse organiteni see ei jõua. Hiljem, kui tüdruk on saanud täiskasvanuks, otsustab tema selle teema avalikkuse ette tuua. Kas ta peaks end seetõttu halvasti tundma, et otsib endale õigust ja karistust inimesele, kes tema elu rikkus? Isegi kui sellest saavad riivatud ka need teised sugulased, kes omal ajal ei osanud tüdrukut kaitsta ega talle turvalisust tagada?
Nagu mainisin, minu lugu pole kaugeltki nii värvikas, aga põhimõte on sama. Kui te, kallid sugulased, toimuvat kõrvalt nägite ja ei sekkunud, siis olete ise sama palju süüdi kui see kes liiga tegi. See, et teile nüüd ei meeldi vanade teemade tõstatamine, noh, mis ma oskan öelda, sucks for you!
Kommentaarid
Postita kommentaar