Kui olin sõbrannale saatnud lühikese kokkuvõtte sellest, kuidas mu rüütlid kukkusid mind võõraste meeste eest kaitsma, siis reageeris tema minu jaoks täiesti ootamatult ja rangelt. Ütles, et ma valesti käitusin. Poleks pidanud midagi ütlema või ütlema midagi muud, igatahes - valesti.
Püüdsin küll sõbrannat natuke lohutada ja selgitada, et asi polnud üldse nii, et ma oleks oma "peikat" poegadele nina alla hõõrunud, võrrelnud teda nende isaga või neilt kurameerimiseks nõusolekut küsinud. Nimelt neil on tobe komme kõiki mu sõnumeid üle mu õla lugeda ja kuna ma ka selle õnnetu pildiga neile "vahele jäin", siis sellest sündis ka vestlus.
Aga niru tunne jäi sisse küll. Kuidagi vastik.
Sest kuidas sellises olukorras siis õigesti talitada? Olgu, fain, ütleme et meil kiindumusobjektiga üsna tagasihoidlik see suhtlus ja pole teadagi kummas suunas ta areneb, kui üldse, aga ütleme et areneb selles suunas kuhu ma loodan. Kui mu lapsed hakkavad minu võibolla potentsiaalse tulevase kallima kohta provotseerivaid, alandavaid ja õelaid märkusi pilduma, siis kuidas ma peaksin reageerima? Tegelikult ma arvan, et siinkohal pole isegi oluline, kas mul antud suhtest areneb midagi või mitte. Sest kui ma hetkel olen veel kahevahel ja kõhklev, kas siis on neil okei teise inimese kohta nõmedaid remarke köhida ja siis kaks kuud hiljem, kui me koos elame, siis enam ühekorraga pole?
Mainimist väärib ka see, et see pole üldse esmakordne ega ainulaadne juhtum. Ka varasemalt on olnud olukordi, kus mulle hakkab keegi meeldima ja pojad külvavad ta üle pahatahtlike ning mahategevate kommentaaridega.
Ma saan aru, et nende jaoks on isa kallis ja omamoodi püha. Üldse ei vaidle sellele vastu, minu meelest just hea, et nii. Pole ma ka ise kordagi oma uusi "mehi" hakanud nende isaga võrdlema. Öelnud, et oh, see ikka palju mehem mees kui teie paps! Mul ei tuleks pähegi selline asi või võrdlus! Ma ei tegelegi ju neile uue issi valimisega. Neil on isa olemas. Minul meest aga pole. Loomulikult on minu jaoks oluline, et mu tulevane saaks läbi ka mu lastega. Isegi siis kui osad neist enam sama katuse all ei ela. Ja arvestades mehi, kes on üldse jõudnud sinna faasi, et neid lastele tutvustada tuleks, siis on nad viimane kui üks olnud sellised, kes jumaldavad mu lapsi vähemalt sama palju kui mina, kui mitte rohkem. Seega, käsi südamel, ma tunnen et olen antud halvas olukorras teinud oma parima, et poegade tundeid säästa.
Mõistagi ei saa eeldada lastelt täiskasvanulikku suhtumist. Ei aita ka loogiliselt arutamine, et "aga teie isa jättis ju mind teise pärast maha, mitte mina ei jooksnud saba rõngas teise mehe kaissu". Võiks mõelda, et ah, nad alles sellevõrra väiksed ja küll nad kasvades leebuvad ning oma "nõusoleku" annavad. Aga ei. Ma olen kuulnud küll lugusid, kuidas isegi täiskasvanud lapsed karmilt kritiseerivad oma vanemat, kes pärast aastatepikkust üksiolekut otsustab taas abieluranda sõuda. Ja noh, vaadates kõrvalt enda omi, siis karta on, et need on mul samasugused.
Ja nüüd ma mõtlen, et kust läheb piir hea lapsevanema ja iseka lapsevanema vahel? Et kui minu lapsed juba eos, ilma võimalust andmatagi, panevad igale väljavalitule veto peale, siis kas ma peaksingi siis elu lõpuni üksikuks jääma ja mitte oma lastele traumat põhjustama? Või ajama rinna kummi ja ütlema, et ma olen täiskasvanud inimene, kes on ka isikliku õnne ära teeninud ega pea oma lastele tegelikult aru andma? Ja millal siis on õige aeg oma silmarõõmust lastele rääkida? Kas siis kui kohvrid pakitud ja paberid saksi viidud?
Ja nagu ma ütlesin, siis minu meelest ka täiesti napakas selliste asjadega üldse oma pead vaevata, arvestades, et me alles ise kompame piire ja pole kindlad, mis asi see meie vahel on ja kas üldse on.
Püüdsin küll sõbrannat natuke lohutada ja selgitada, et asi polnud üldse nii, et ma oleks oma "peikat" poegadele nina alla hõõrunud, võrrelnud teda nende isaga või neilt kurameerimiseks nõusolekut küsinud. Nimelt neil on tobe komme kõiki mu sõnumeid üle mu õla lugeda ja kuna ma ka selle õnnetu pildiga neile "vahele jäin", siis sellest sündis ka vestlus.
Aga niru tunne jäi sisse küll. Kuidagi vastik.
Sest kuidas sellises olukorras siis õigesti talitada? Olgu, fain, ütleme et meil kiindumusobjektiga üsna tagasihoidlik see suhtlus ja pole teadagi kummas suunas ta areneb, kui üldse, aga ütleme et areneb selles suunas kuhu ma loodan. Kui mu lapsed hakkavad minu võibolla potentsiaalse tulevase kallima kohta provotseerivaid, alandavaid ja õelaid märkusi pilduma, siis kuidas ma peaksin reageerima? Tegelikult ma arvan, et siinkohal pole isegi oluline, kas mul antud suhtest areneb midagi või mitte. Sest kui ma hetkel olen veel kahevahel ja kõhklev, kas siis on neil okei teise inimese kohta nõmedaid remarke köhida ja siis kaks kuud hiljem, kui me koos elame, siis enam ühekorraga pole?
Mainimist väärib ka see, et see pole üldse esmakordne ega ainulaadne juhtum. Ka varasemalt on olnud olukordi, kus mulle hakkab keegi meeldima ja pojad külvavad ta üle pahatahtlike ning mahategevate kommentaaridega.
Ma saan aru, et nende jaoks on isa kallis ja omamoodi püha. Üldse ei vaidle sellele vastu, minu meelest just hea, et nii. Pole ma ka ise kordagi oma uusi "mehi" hakanud nende isaga võrdlema. Öelnud, et oh, see ikka palju mehem mees kui teie paps! Mul ei tuleks pähegi selline asi või võrdlus! Ma ei tegelegi ju neile uue issi valimisega. Neil on isa olemas. Minul meest aga pole. Loomulikult on minu jaoks oluline, et mu tulevane saaks läbi ka mu lastega. Isegi siis kui osad neist enam sama katuse all ei ela. Ja arvestades mehi, kes on üldse jõudnud sinna faasi, et neid lastele tutvustada tuleks, siis on nad viimane kui üks olnud sellised, kes jumaldavad mu lapsi vähemalt sama palju kui mina, kui mitte rohkem. Seega, käsi südamel, ma tunnen et olen antud halvas olukorras teinud oma parima, et poegade tundeid säästa.
Mõistagi ei saa eeldada lastelt täiskasvanulikku suhtumist. Ei aita ka loogiliselt arutamine, et "aga teie isa jättis ju mind teise pärast maha, mitte mina ei jooksnud saba rõngas teise mehe kaissu". Võiks mõelda, et ah, nad alles sellevõrra väiksed ja küll nad kasvades leebuvad ning oma "nõusoleku" annavad. Aga ei. Ma olen kuulnud küll lugusid, kuidas isegi täiskasvanud lapsed karmilt kritiseerivad oma vanemat, kes pärast aastatepikkust üksiolekut otsustab taas abieluranda sõuda. Ja noh, vaadates kõrvalt enda omi, siis karta on, et need on mul samasugused.
Ja nüüd ma mõtlen, et kust läheb piir hea lapsevanema ja iseka lapsevanema vahel? Et kui minu lapsed juba eos, ilma võimalust andmatagi, panevad igale väljavalitule veto peale, siis kas ma peaksingi siis elu lõpuni üksikuks jääma ja mitte oma lastele traumat põhjustama? Või ajama rinna kummi ja ütlema, et ma olen täiskasvanud inimene, kes on ka isikliku õnne ära teeninud ega pea oma lastele tegelikult aru andma? Ja millal siis on õige aeg oma silmarõõmust lastele rääkida? Kas siis kui kohvrid pakitud ja paberid saksi viidud?
Ja nagu ma ütlesin, siis minu meelest ka täiesti napakas selliste asjadega üldse oma pead vaevata, arvestades, et me alles ise kompame piire ja pole kindlad, mis asi see meie vahel on ja kas üldse on.
Kommentaarid
Postita kommentaar