"Tere, Mari! Ole hea, räägi mulle endast."
"Minu nimi on Mari ja ma olen kirjanik/maaler/automehhaanik/torulukksepp/koristaja/algklasside õpetaja/jurist/treener/psühholoog/õmbleja/peaminister/uurija/ametnik/klienditeenindaja/trammijuht/
personalijuht/raamatupidaja/programmeerija/tootespetsialist/lehekandja/stomatoloog."
Ma olen sageli mõelnud, et kui meilt küsitakse, et kes me oleme, siis miks me ütleme vastuseks oma ametinimetuse? Isegi siis, kui me võiksime öelda absoluutselt mida iganes. Noh, näiteks, et ma olen unistaja või professionaalne kingapaelasiduja. Isegi pärast seda kui ollakse juba pensionile jäänud, räägitakse ikkagi uhkusega sellest, kellena professionaalne tööstaaž möödus. Me identifitseerime end töö kaudu. Mäletan, et kui ma olin koduperenaine ja vastasin, et ma kasvatan parasjagu lapsi, siis küsiti ikka, et ei, aga kes sa ameti järgi oled. Nagu emaks olemine polekski töö.
Ise me ka hindame teisi selle alusel, kellena nad töötavad. Kogesin seda eriti teravalt sel ajal, kui töötasin Solarise toidukaupluses kassapidajana. Olgu öeldud, et enne seda olin ma viimased kümme aastat lapsi kasvatanud, töötanud põgusalt koristaja, lehekandja ja tooteesitlejana. Ilma igasuguse irooniata rõhutan, et ma olin kohutavalt õnnelik, et mind üldse sellise väikse kogemusega kassa taha lasti. Ja ma ei näinud selles absoluutselt midagi häbiväärset, et teen ausat tööd, et oma peret elatada. Esimest korda hakkasin ma oma ametit häbenema pärast seda, kui Nipernaadi mult küsis, et miks minusugune inimene toidupoe kassas töötab. Esialgu ei saanud ma tõstatatud küsimusest arugi. Ega ta ju paha pärast nii pärinud. Ilmselt arvas, et mu potentsiaal läheb kapsaid ja kartuleid piiksutades raisku. Vist.
Oma sõpradele mind tutvustades, ei maininud ta kunagi seda kus ja kellena ma töötan. Vahel mõni tema sõpradest nagu uuris ja siis ta nii, irvitades selle üle, vastas, et kujuta endale ette kõige alandavamat tööd, mida üks inimene teha võiks. Ma ei võtnud seda hinge ega solvunud. Ülemäära õnnelik ma ka selle üle polnud, aga see ei läinud mulle korda. Ma ei lasknud sellel suhtumisel end kujundada. Teadsin, mida tegelikult nõuab klienditeenindaja töö ja et need tähtsad tviidpintsakus haritlased ei pruugi selle töökoormusega toimegi tulla. Eriliselt läbinägelikud nad ka polnud. Arvasid, et ma töötan mõnes udupeenes firmas personalijuhi või ürituste korraldajana. Ühele tüübile suutsin ennast koguni juristina maha müüa.
Sellest on nüüd veidi enam kui kuus aastat möödas. Ma töötan kenas puhtas kontoris, joon kohvi, koostan lepinguid, väljastan arveid ja olen väga busy and important. Väliselt. Nüüd ilmselt poleks Nipernaadil piinlik mind esitledes teistele öelda ka mu ametinimetust. Seespidiselt pole absoluutselt mingit vahet. Ei, valetan, on küll vahe. Praegu ma ei tunne, et oleksin oma palga välja teeninud. Mul on tunne, et ma teen siin nalja. Lollitan. Näen und. Ootan hetke, mil tullakse, koputatakse õlale ja öeldakse, et tead, kullake, aitab nüüd küll lollimängimisest ja hakkame lõpuks tööd ka tegema.
Ma tahaksin hirmsasti öelda, et ma olen sellest üle. Et mind absoluutselt ei huvita see, kellena keegi leiba teenib. Et oluline on inimene. Tema elukogemus. Tema silmaring. Tema mõtted ja vaated. Ma luban, et ma vähemalt alguses, tutvudes uue inimesega, püüangi nii suhtuda. Võtta teda puhta lehena ja lasta tal endal maalida sellele pilt, kuidas ta soovib, et teda nähtaks. Aga teatud situatsioonides olen ma ka ikkagi ainult inimene. Ja mind hakkab häirima. Häirima just teatud silmaringi piiratus. Jah, vahel harva on juhtunud, et mõni taksojuht, turvamees või ehitaja suudab rääkida põnevamaid lugusid kui lektor, prokurör või lavastaja. Enamasti on neil taksojuhtidel, ehitajatel ja kassapidajatel oma väike maailm ja kaks-kolm põnevat lugu, mis korduvad.
Ma tunnistan täiesti ausalt, kuigi mitte hea meelega, aga ma tõsiselt ka, ei suuda ette kujutada, et seoksin oma elu inimesega, kes teeb lihttööd ja omab põhiharidust. Enda kaitseks võin öelda, et ühe sellisega olen kord oma elu sidunud ja see hakkas ühel hetkel harmooniat ka solkima. Mitte kohe, sest mul oli oma mehega põnev. Tal oli tegelikult lai silmaring ja põnevad lood. Ja ometi, mingil hetkel tundsin mina, et kasvasin temast üle ja see hakkas häirima meid mõlemaid. Mind häiris see, et ta ei saanud aru millest ma räägin ja teda ei näinud see ka huvitavat. Temale jälle näis, et ma meelega, tema kiusteks, räägin asjadest, mille kohta tal teadmised puuduvad. Võimalik, et asi polnud üldse teadmistes või hariduses, vaid elujanus ja uudishimus elu vastu. Ja ambitsioonis. Olgu see mees milline tahes, aga ambitsiooni peab olema.
"Minu nimi on Mari ja ma olen kirjanik/maaler/automehhaanik/torulukksepp/koristaja/algklasside õpetaja/jurist/treener/psühholoog/õmbleja/peaminister/uurija/ametnik/klienditeenindaja/trammijuht/
personalijuht/raamatupidaja/programmeerija/tootespetsialist/lehekandja/stomatoloog."
Ma olen sageli mõelnud, et kui meilt küsitakse, et kes me oleme, siis miks me ütleme vastuseks oma ametinimetuse? Isegi siis, kui me võiksime öelda absoluutselt mida iganes. Noh, näiteks, et ma olen unistaja või professionaalne kingapaelasiduja. Isegi pärast seda kui ollakse juba pensionile jäänud, räägitakse ikkagi uhkusega sellest, kellena professionaalne tööstaaž möödus. Me identifitseerime end töö kaudu. Mäletan, et kui ma olin koduperenaine ja vastasin, et ma kasvatan parasjagu lapsi, siis küsiti ikka, et ei, aga kes sa ameti järgi oled. Nagu emaks olemine polekski töö.
Ise me ka hindame teisi selle alusel, kellena nad töötavad. Kogesin seda eriti teravalt sel ajal, kui töötasin Solarise toidukaupluses kassapidajana. Olgu öeldud, et enne seda olin ma viimased kümme aastat lapsi kasvatanud, töötanud põgusalt koristaja, lehekandja ja tooteesitlejana. Ilma igasuguse irooniata rõhutan, et ma olin kohutavalt õnnelik, et mind üldse sellise väikse kogemusega kassa taha lasti. Ja ma ei näinud selles absoluutselt midagi häbiväärset, et teen ausat tööd, et oma peret elatada. Esimest korda hakkasin ma oma ametit häbenema pärast seda, kui Nipernaadi mult küsis, et miks minusugune inimene toidupoe kassas töötab. Esialgu ei saanud ma tõstatatud küsimusest arugi. Ega ta ju paha pärast nii pärinud. Ilmselt arvas, et mu potentsiaal läheb kapsaid ja kartuleid piiksutades raisku. Vist.
Oma sõpradele mind tutvustades, ei maininud ta kunagi seda kus ja kellena ma töötan. Vahel mõni tema sõpradest nagu uuris ja siis ta nii, irvitades selle üle, vastas, et kujuta endale ette kõige alandavamat tööd, mida üks inimene teha võiks. Ma ei võtnud seda hinge ega solvunud. Ülemäära õnnelik ma ka selle üle polnud, aga see ei läinud mulle korda. Ma ei lasknud sellel suhtumisel end kujundada. Teadsin, mida tegelikult nõuab klienditeenindaja töö ja et need tähtsad tviidpintsakus haritlased ei pruugi selle töökoormusega toimegi tulla. Eriliselt läbinägelikud nad ka polnud. Arvasid, et ma töötan mõnes udupeenes firmas personalijuhi või ürituste korraldajana. Ühele tüübile suutsin ennast koguni juristina maha müüa.
Sellest on nüüd veidi enam kui kuus aastat möödas. Ma töötan kenas puhtas kontoris, joon kohvi, koostan lepinguid, väljastan arveid ja olen väga busy and important. Väliselt. Nüüd ilmselt poleks Nipernaadil piinlik mind esitledes teistele öelda ka mu ametinimetust. Seespidiselt pole absoluutselt mingit vahet. Ei, valetan, on küll vahe. Praegu ma ei tunne, et oleksin oma palga välja teeninud. Mul on tunne, et ma teen siin nalja. Lollitan. Näen und. Ootan hetke, mil tullakse, koputatakse õlale ja öeldakse, et tead, kullake, aitab nüüd küll lollimängimisest ja hakkame lõpuks tööd ka tegema.
Ma tahaksin hirmsasti öelda, et ma olen sellest üle. Et mind absoluutselt ei huvita see, kellena keegi leiba teenib. Et oluline on inimene. Tema elukogemus. Tema silmaring. Tema mõtted ja vaated. Ma luban, et ma vähemalt alguses, tutvudes uue inimesega, püüangi nii suhtuda. Võtta teda puhta lehena ja lasta tal endal maalida sellele pilt, kuidas ta soovib, et teda nähtaks. Aga teatud situatsioonides olen ma ka ikkagi ainult inimene. Ja mind hakkab häirima. Häirima just teatud silmaringi piiratus. Jah, vahel harva on juhtunud, et mõni taksojuht, turvamees või ehitaja suudab rääkida põnevamaid lugusid kui lektor, prokurör või lavastaja. Enamasti on neil taksojuhtidel, ehitajatel ja kassapidajatel oma väike maailm ja kaks-kolm põnevat lugu, mis korduvad.
Ma tunnistan täiesti ausalt, kuigi mitte hea meelega, aga ma tõsiselt ka, ei suuda ette kujutada, et seoksin oma elu inimesega, kes teeb lihttööd ja omab põhiharidust. Enda kaitseks võin öelda, et ühe sellisega olen kord oma elu sidunud ja see hakkas ühel hetkel harmooniat ka solkima. Mitte kohe, sest mul oli oma mehega põnev. Tal oli tegelikult lai silmaring ja põnevad lood. Ja ometi, mingil hetkel tundsin mina, et kasvasin temast üle ja see hakkas häirima meid mõlemaid. Mind häiris see, et ta ei saanud aru millest ma räägin ja teda ei näinud see ka huvitavat. Temale jälle näis, et ma meelega, tema kiusteks, räägin asjadest, mille kohta tal teadmised puuduvad. Võimalik, et asi polnud üldse teadmistes või hariduses, vaid elujanus ja uudishimus elu vastu. Ja ambitsioonis. Olgu see mees milline tahes, aga ambitsiooni peab olema.
Kommentaarid
Postita kommentaar