Juba nagu päris

Külmkapis närtsis kaks pakki piparkoogitainast. Ootasid. Minu järele.

Kärbes küsis, et millal teeme. Noh, millalgi. Nädalavahetusel.

Esmaspäeval küsis uuesti, et aga no millal. Oh ma ei tea, kullapai, laupäeval.

Kolmapäeval uuris, et kas me ikka teeme ka neid piparkooke juba üks kord. Ma ju ütlesin, et äkki laupäeval.

Neljapäeval uuris juba number Kolm, et kas me piparkooke ei võiks täna teha. Ma ei jaksa, ma olen nii väsinud, isegi trenni ei läinud. Kui te nii hirmsasti neid piparkooke tahate, siis tehke ise.

No ja tegidki. Ma pidin ainult esimesel korral taigna lahti rullima. See oli nii kõva, et oli vaja toore jõuga kallale minna. Ahju panin ka peale ja jätsin nad sinna toimetama.

Hõikasin elutoast, et kas on plaat täis, viskan ahju? Jah, tule pane. Panin. Pärast võtsin välja, kui poisid juba kõrbelõhna kahtlustasid. Teine plaaditäis ei kõrbenud üldse ära, aga kolmas läks see eest kogu täiega prügikasti.


Ma olin väga uhke poiste üle. Et nad ise. Võtsid kätte, tegid otsuse ning viisid läbi.
Hommikul pidin ainult vaagna ära pesema.

Ikka täiega tublid. Mõtle, kui ma oleks ise küpsetanud ja jätnud nad kogu sellest rõõmust ilma? Ja ennast ka. Nii hea, et ma selline halb ema olen ja üldsegi küpsetada ei viitsi.

Soovitan kõigile.

Kommentaarid