Lugesin diagonaalis Delfi artiklit, sellest, kuidas tänapäeval on aina loomulikum see, et naisel on lapsed mitme erineva partneriga ja kuidas see üha vähem naiste väärtust kahandab.
Teate mis, esiteks - statistika ei ole päris elu. Päris elu on see siin. Jah, loomulikult, kui on armastus ja nii, siis ikka ei huvita kedagi see, mis elu on varem elatud. Tahetakse uskuda parimat ja loodetakse, et see suhe ongi see õige ja püsima jääb. Aga... kui armastus otsa hakkab saama, siis arutletakse, et näe, oligi juba algusest peale lits. Mehed keda ei näi huvitavat, nende eest ma soovitaks joosta. Need on mehed, kes ise ka oma laste juurest minema jalutavad. Ja kuna sellised on järjest enam, siis neid ei huvita ka väga. Nii, et kui leiate mehe, keda huvitab - hoidke kinni, ärge laske käest.
Teiseks, aga naise väärtus enda silmis? Kas see ei kahane? Ja kui ei kahane, siis mida selleks tehakse, et ei kahaneks? Mina isiklikult olen nii tundlik, et mul juba seetõttu väärtus enda silmis madalam, et ma ei suutnud Kärbse kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks oma ego maha suruda ja hambad ristis edasi taluda seda abielulaadset toodet, mis meil oli. Ja ainus nüanss, mis mul laseb veel inimestele silma vaadata, on see, et lapsed kõik ühe mehega, ja mina polnud see, kes ringi tõmbas.
Kolmandaks, mis peremudeli või väärtushinnangud, selline elustiil lastele edasi annab? Kuidas need lapsed saavad aru turvatundest? Mida "pere" nende jaoks tähendab? Kas need lapsed oskavad hiljem elus iseennast väärtustada? Kas nad oskavad peret hoida, või kõnnivad iga tüli puhul uksest välja, tagasi vaatamata? Sest minu õnn on kõige tähtsam, tühja need teised, kes minust maha jäävad?
Ma ei taha midagi öelda. Kedagi hukka mõista. Ma saan väga hästi aru, et elu ongi sibul - kihiline. Ma saan aru ka mõttemustrist. Lootusest, et see mees ongi see, kes jääb, miks ma siis ei võiks talle tema enda last kinkida. Ja siiski, mulle ei meeldi selline "normaalsus". See teeb haiget. Mulle vähemalt.
Teate mis, esiteks - statistika ei ole päris elu. Päris elu on see siin. Jah, loomulikult, kui on armastus ja nii, siis ikka ei huvita kedagi see, mis elu on varem elatud. Tahetakse uskuda parimat ja loodetakse, et see suhe ongi see õige ja püsima jääb. Aga... kui armastus otsa hakkab saama, siis arutletakse, et näe, oligi juba algusest peale lits. Mehed keda ei näi huvitavat, nende eest ma soovitaks joosta. Need on mehed, kes ise ka oma laste juurest minema jalutavad. Ja kuna sellised on järjest enam, siis neid ei huvita ka väga. Nii, et kui leiate mehe, keda huvitab - hoidke kinni, ärge laske käest.
Teiseks, aga naise väärtus enda silmis? Kas see ei kahane? Ja kui ei kahane, siis mida selleks tehakse, et ei kahaneks? Mina isiklikult olen nii tundlik, et mul juba seetõttu väärtus enda silmis madalam, et ma ei suutnud Kärbse kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks oma ego maha suruda ja hambad ristis edasi taluda seda abielulaadset toodet, mis meil oli. Ja ainus nüanss, mis mul laseb veel inimestele silma vaadata, on see, et lapsed kõik ühe mehega, ja mina polnud see, kes ringi tõmbas.
Kolmandaks, mis peremudeli või väärtushinnangud, selline elustiil lastele edasi annab? Kuidas need lapsed saavad aru turvatundest? Mida "pere" nende jaoks tähendab? Kas need lapsed oskavad hiljem elus iseennast väärtustada? Kas nad oskavad peret hoida, või kõnnivad iga tüli puhul uksest välja, tagasi vaatamata? Sest minu õnn on kõige tähtsam, tühja need teised, kes minust maha jäävad?
Ma ei taha midagi öelda. Kedagi hukka mõista. Ma saan väga hästi aru, et elu ongi sibul - kihiline. Ma saan aru ka mõttemustrist. Lootusest, et see mees ongi see, kes jääb, miks ma siis ei võiks talle tema enda last kinkida. Ja siiski, mulle ei meeldi selline "normaalsus". See teeb haiget. Mulle vähemalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar