Reedel saadab Kärbes mulle sõnumi. Tema läheb natukeseks ajaks sõbra juurde. No olgu. Küsin, et kus sõber elab ja kas ta oskab sealt tagasi tulla. Loen veel sõnad peale, et ta liiga kauaks ei jääks. Tunnen, et olen olnud korralik hooliv ema.
Õhtul uurin, et kes see sõber selline oli, kelle juures käidi, et minu jaoks polnud tuttav nimi. Kärbes siis seletab, et see polegi otseselt tema sõber vaid vanema venna sõber hoopis. Ühekorraga läks mul silme eest mustaks ja ma ei kuulnud enam midagi, sest kõik häirekellad mu sees röökisid kõrvulukustavalt. Ma saan aru küll, miks Kärbes end asjade käigust meelitatuna tundis, aga miks peaks kuueteistaastane poiss soovima vaba aega üheteistaastasega veeta?
Sellele järgnes nelikümmend minutit seksuaalkasvatust. Õigemini, mitte kasvatust, sest siis oleks veidi hilja olnud juba, aga rohkem selline teadmiste kontroll. Et kas kutt teab, et on kohad, mida keegi teine peale tema näppida ei tohi ja et kas ta oleks nii kena ja ütleks või vähemalt osutaks neile? Siis ääri-veeri uurin, et kas juhuslikult keegi on kunagi sealt puutunud ja et kui keegi peaks sellist soovi avaldama, siis mida ta tegema peaks? Kujutage nüüd ette mis minu sees toimuma hakkas, kui laps selle peale täiesti endast välja läks ja nutma hakkas.
Ta väitis, et kunagi pole midagi lubamatut juhtunud ja palus, et ma sellel teemal rohkem ei räägiks. Aga ma rääkisin. Palju. Rääkisin lugusid sellest kuidas just need kõige lähedasemad inimesed on need, kes lastele kõige rohkem haiget teevad, mitte võõrad tänavalt. Rääkisin ka sellest, et noored kutid armastavad eksperimenteerida ja seda just selliste naiivsete eelteismelistega, kes on tähelepanust meelitatud ega saa arugi, mis nendega täpselt tehakse. Rääkisin sellest, et sellised inimesed kasutavad meelitusi ja hirmutamist, et oma ohvrit vaikima ning koostööks sundida, ja et ainuke võimalus neid peatada on juhtunust rääkida.
Läbi pisarate küsib poeg, et miks ma talle neid asju räägin, midagi pole ju juhtunud? Noh, siis on ju suurepärane, et pole juhtunud. Aga räägin selleks, et ei juhtuks ka tulevikus. Sest teadmine on kaitseks. Lugesin just nädal enne seda lugu neiust, keda kasuvanaisa aastaid ära kasutas ja kes ei osanud juhtunust oma emale rääkida. Liiga sageli tulevadki need asjad välja juba siis kui juhtunust on aastaid või aastakümneid möödas, sest lapsed ei saa aru mis nendega tehakse. Nad ei oska juhtunule nime panna.
Ma võin päris kindlalt väita, et kui minu ema poleks mulle neidsamu hirmujutte rääkinud, siis oleks võinud ka mul olla päris mitu mahlakat lugu jutustada. Eranditult sugulaste poolt esitatuna. Ma ei mäleta ühtegi sellist juhtumit, et keegi võõras oleks tulnud kommiga meelitama. Just need tulevad, kellest ei oska oodatagi.
Pedofiilia on Eestis kohutavalt levinud. Ma julgen isegi väita, et rohkem kui Ameerikas. Meil ei saa pedofiilid sellist karistust nagu seal. Heal juhul slap on a hand ja sõrme viibutus, et palun ära rohkem nii enam tee. Ekspressis ikka regulaarselt avaldatakse mõni artikkel suuremast kohtuloost, kus ontlikud pereisad otsivad netist lapseohtu tütarlapsi ja meelitavad neid tegema kirjeldamatuid rõvedusi. See on nüüd üks valdkond, milles ma ütlen, et nendele inimestele pole siin ilmas ravi. Ei aita neid keemiline kastreerimine ega miski muu. Ainult üks tinakuul kõrvade vahele. Ja ei, ma ei mõtle ümber. Selles osas ei maksa mingit mõistmist või halastust minult oodata.
Vanemate töö on oma lapsi kaitsta. Me ei saa olla nendega 24/7, aga me saame anda edasi infot, mis võib neid päästa halvimast. Ja me saame valida inimesi, keda laseme oma ellu, oma lastega tegelema. Ma ei unusta kunagi ühe tuntud pedofiili üleolevat ülestunnistust, et parim viis leida endale ohvrid, on hakata läbi käima üksikemadega. Nood on nii tänulikud ja õnnelikud, et üks mees neid üldse koos pagasiga tahab, et kaotavad igasuguse kriitikameele. Jah, need on vastikud, ebamugavad teemad, millest keegi rääkida ega kuulda ei taha. Aga tuleks.
Õhtul uurin, et kes see sõber selline oli, kelle juures käidi, et minu jaoks polnud tuttav nimi. Kärbes siis seletab, et see polegi otseselt tema sõber vaid vanema venna sõber hoopis. Ühekorraga läks mul silme eest mustaks ja ma ei kuulnud enam midagi, sest kõik häirekellad mu sees röökisid kõrvulukustavalt. Ma saan aru küll, miks Kärbes end asjade käigust meelitatuna tundis, aga miks peaks kuueteistaastane poiss soovima vaba aega üheteistaastasega veeta?
Sellele järgnes nelikümmend minutit seksuaalkasvatust. Õigemini, mitte kasvatust, sest siis oleks veidi hilja olnud juba, aga rohkem selline teadmiste kontroll. Et kas kutt teab, et on kohad, mida keegi teine peale tema näppida ei tohi ja et kas ta oleks nii kena ja ütleks või vähemalt osutaks neile? Siis ääri-veeri uurin, et kas juhuslikult keegi on kunagi sealt puutunud ja et kui keegi peaks sellist soovi avaldama, siis mida ta tegema peaks? Kujutage nüüd ette mis minu sees toimuma hakkas, kui laps selle peale täiesti endast välja läks ja nutma hakkas.
Ta väitis, et kunagi pole midagi lubamatut juhtunud ja palus, et ma sellel teemal rohkem ei räägiks. Aga ma rääkisin. Palju. Rääkisin lugusid sellest kuidas just need kõige lähedasemad inimesed on need, kes lastele kõige rohkem haiget teevad, mitte võõrad tänavalt. Rääkisin ka sellest, et noored kutid armastavad eksperimenteerida ja seda just selliste naiivsete eelteismelistega, kes on tähelepanust meelitatud ega saa arugi, mis nendega täpselt tehakse. Rääkisin sellest, et sellised inimesed kasutavad meelitusi ja hirmutamist, et oma ohvrit vaikima ning koostööks sundida, ja et ainuke võimalus neid peatada on juhtunust rääkida.
Läbi pisarate küsib poeg, et miks ma talle neid asju räägin, midagi pole ju juhtunud? Noh, siis on ju suurepärane, et pole juhtunud. Aga räägin selleks, et ei juhtuks ka tulevikus. Sest teadmine on kaitseks. Lugesin just nädal enne seda lugu neiust, keda kasuvanaisa aastaid ära kasutas ja kes ei osanud juhtunust oma emale rääkida. Liiga sageli tulevadki need asjad välja juba siis kui juhtunust on aastaid või aastakümneid möödas, sest lapsed ei saa aru mis nendega tehakse. Nad ei oska juhtunule nime panna.
Ma võin päris kindlalt väita, et kui minu ema poleks mulle neidsamu hirmujutte rääkinud, siis oleks võinud ka mul olla päris mitu mahlakat lugu jutustada. Eranditult sugulaste poolt esitatuna. Ma ei mäleta ühtegi sellist juhtumit, et keegi võõras oleks tulnud kommiga meelitama. Just need tulevad, kellest ei oska oodatagi.
Pedofiilia on Eestis kohutavalt levinud. Ma julgen isegi väita, et rohkem kui Ameerikas. Meil ei saa pedofiilid sellist karistust nagu seal. Heal juhul slap on a hand ja sõrme viibutus, et palun ära rohkem nii enam tee. Ekspressis ikka regulaarselt avaldatakse mõni artikkel suuremast kohtuloost, kus ontlikud pereisad otsivad netist lapseohtu tütarlapsi ja meelitavad neid tegema kirjeldamatuid rõvedusi. See on nüüd üks valdkond, milles ma ütlen, et nendele inimestele pole siin ilmas ravi. Ei aita neid keemiline kastreerimine ega miski muu. Ainult üks tinakuul kõrvade vahele. Ja ei, ma ei mõtle ümber. Selles osas ei maksa mingit mõistmist või halastust minult oodata.
Vanemate töö on oma lapsi kaitsta. Me ei saa olla nendega 24/7, aga me saame anda edasi infot, mis võib neid päästa halvimast. Ja me saame valida inimesi, keda laseme oma ellu, oma lastega tegelema. Ma ei unusta kunagi ühe tuntud pedofiili üleolevat ülestunnistust, et parim viis leida endale ohvrid, on hakata läbi käima üksikemadega. Nood on nii tänulikud ja õnnelikud, et üks mees neid üldse koos pagasiga tahab, et kaotavad igasuguse kriitikameele. Jah, need on vastikud, ebamugavad teemad, millest keegi rääkida ega kuulda ei taha. Aga tuleks.
Kommentaarid
Postita kommentaar