Palju ilusaid mõtteid

Igatahes, ta tuli. Teised juba ammu ütlesid, et kle, vaata, see ju jälle siin. Aga ma ei tahtnud uskuda. Pöörasin selja ja keeldusin tema kohalolu teadvustamast. Mõtlesin, et ma tahtejõuga olen üle ja kui piisavalt kaua teesklen, siis ta läheb ära.

Ei läinud.

Kadripäeval otsustasin ma eitusest välja tulla ja temaga tegelema hakata. Selleks ajaks olin juba nädalaid end igal ööl magama nutnud, igasugust rämpsu sisse söönud, sõlminud pinnapealseid egokratsivaid suhteid ja tundnud end aina väärtusetumana. Ühesõnaga, täpselt sama stsenaarium, mis aasta tagasi.

Sel hetkel, kui ma temaga tõtt vaatasin, otsustasin, et ma see aasta lähen lõpuks arsti juurde. Sellega on alati see lugu, et ma räägin küll, et mul on depressioon, ja siis kõik küsivad kohe, et aga mida arst ütles, ja kui ma tunnistan, et ma arstile ei jõudnud, vaid nö. koduste vahenditega võitlen oma deemonitega, siis rohkem minuga sel teemal ei räägita. Nii kaua kui pole valges kitlis tohtrikraadiga inimese poolt diagnoosi kinnitatud, niikaua pole mu haigus päris. Sinnamaani olen ma lihtsalt tähelepanunäljas draamakuninganna.

Ise ma nii ei mõtle. Tean, et isegi päris tõsiseid haigusi saab edukalt kontrolli all hoida käsimüügiravimite ja looduslike preparaatidega. Aga kuna me elame lääne ühiskonnas ja igasugune "loodusravi" liigitatakse automaatselt MMSi joomise juhtumiks, siis ei viitsi ma ka tuuleveskitega kakelda. Ja kuna ma eelmisel aastal olin ühel hetkel juba enda pärast tõsiselt mures, siis ma sama nalja uuesti läbi teha ei soovi.

Depressioonist, selle põhjustest ning kulgemisest ma teile kirjutama ei hakka. Ma ei näe sellel vajadust. Olen seda varem teinud ja on seda teinud teised. Teiste kogemusi lugedes tunnen end alati pärast üsna õõnsana ja ma pelgan, et ka minu lood kellegi päeva särama ei pane.

Ühesõnaga, ma nüüd mõni aeg uusi asju ei avalda. Ärge siis minu pärast väga südant valutage. Varsti olen jälle tagasi.