Üsna pisut haldjatolmu

Jõudsin mina ka lõpuks sinnamaale, et hakkasin Netflixist üht vana seriaali vaatama. Ega ma eriti midagi sellest ei teadnud. Teadsin, et raamatutele põhineb ja selline romantiline jura on, seetõttu olin siiani Netflixi seriaalisoovitustes ta vasakule lükanud. Ja kui ma oleksin veidi ka poltti viitsinud lugeda, siis ma poleks ehk isegi esimest osa vaadanud. Sest noh, ajarännakud… njaa… see läheb sinna zombide kategooriasse minu jaoks. Samas, ma pigem vaatan "Benjamin Buttoni uskumatut elu" ja "Adeline'i aega" kui "Elavaid surnuid". Mitte, et see mulle usutavam tundub, aga eks meil kõigil on omad väiksed guilty pleasure'id.

Stoori stooriks, aga vaated on ilusad. Peaks üks kord kätte võtma ja Šotimaal ära käima või vähemalt Iirimaal. Looduse poolest täpselt selline koht, kus elada võiks. Hea pehme kliima, aastaajad, mäed, orud, järved, jõed. Noh, telekast jääb selline mulje, ega ma päriselt ei tea ju. Aga näiteks New York oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin, ainult veel parem. Äkki  mägismaa on ka? Ja see keldi keel on nii ilus, et põlvist võtab pehmeks. (Seoses sellega fun fact - kõigi mu laste üks eesnimedest on keldi päritolu, see on küll rohkem poiste isa teene, aga ega ma ei puigelnud ka.) Kuigi jah, Ameerika mandril võeti mind omaks, Šotimaal oleksin aegade lõpuni Võõramaalane.

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis nendest teistest vaadetest kirjutada. Appi, kui palju ilusaid mehi sellest seriaalis näidatakse! Ma panen hääle vahepeal täitsa tummaks ja lihtsalt naudin. Nagu kunstimuuseumisse oleks sattunud. Kui olematu hügieen ja puudulik kanalisatsioon välja arvata, siis see on aeg, milles ma elada oleks tahtnud. Okei, it-teenused on ka päris mugavad, aga noh, ma ei usu, et ma sellest väga puudust oskaksin tunda. Ja kui see on hind mida maksta nende… eem… vaadete eest, siis ma tõmbaks oma krediidi vabalt lõhki.

I mean, hello sailor!

Ja kui laiemalt mõelda, siis mehed olid tol ajal ikkagi päriselt mehed. Noh, veits tahumatud ja rõvedad olid, aga ma iga kell valin endale ühe sellise nende pehmete valgete kätega metroseksuaalide asemel. Eks ma saan aru, et ma ebaõiglane olen tänapäeva meeste vastu. Ühiskond on nad ära rikkunud. Nad vaesekesed arvavad, et naised tahavadki õrna hingega, veini joovat poeeti, kes neile õhtuti pikalt silma vaataks ja astronoomiast jutustaks. No aga mida on päriselt sellistega peale hakata? Mees peaks olema jõuline ja otsusekindel, kes tuleks, viskaks mu üle õla ja koopasse lohistaks. Ma saaks siis hästi naiselikult kiljuda, rusikatega talle vastu selga taguda ja päästmist anuda. Aga nii, ma võin kiljuda küll, aga mille või kelle käest mind päästetaks? Ja kes päästaks?

Okei, see on viimane pilt, ma luban. 

Aa, ja muide, ma oleks sinna ajastusse idekalt sobinud. Olen nõtke nagu emahirv ja tugev nagu Tori hobune. Üldsegi mitte sellised omadused, mida tänapäeva mehed naistes otsivad.

Loomulikult ei julge ma seriaali soovitada. Mu maine niigi ripub juuksekarva küljes. Sest nahistamist on kõvasti (ja ei tea mida neil tol ajal meelelahutuseks muud teha oligi?) ja soolikaid ning murtuid luid. Osa stseene on isegi minu karastunud pilgu jaoks rõvedad, eemaletõukavad ja haiged. Õnneks saab need kohad edasi kerida, aga soovitada ma siiski ei julge. Ainult vaateid tahtsin teiega jagada.