Siis kui teised normaalsed blogijad kirjutavad alatasa sellest, kuidas nad soovivad saledamat pihta, rohkem raha, oma kodu, rohkem lapsi, olla paremad emad või lugeda rohkem raamatuid, hädaldan mina viimased kolm aastat sellest, kuidas ma tahaks olla alandlikum. Ehk ma eksin, aga mulle näib, et see pole vist päriselt selline asi, mida üldiselt soovitakse. Minu ringkonnas, siiski, sellele omadusele tähelepanu pööratakse ja seetõttu sellest juttu teengi.
Üks kõige ägedam, ja nüüd tagantjärele analüüsides, ka kõige otstarbekam soovitus, mis mulle seoses alandlikkuse arendamisega on antud, oli see, et kui sa lõpetad enda alandamise, siis kasvab ka alandlikkus ning austus teiste vastu. Vähemalt kuulmise hetkel tundus see soovitus minu jaoks mind blowing.
Kirjutasin hiljuti sellest, et ligimest peaks armastama nagu iseennast. Noh, ja kuidas sa siis teisi oskad austada, kui end pidevalt alandad ja väärtusetuks pead?
Näiteks olen ma juba ammuilma märganud, et kui mõni inimene mind ärritab, siis tavaliselt seetõttu, et ma näen temas omadusi, mis mind ka enda juures kõige enam häirivad. Endale hakkad tavaliselt igasuguseid vabandusi ja õigustusi otsima (raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad), teiste suhtes ma nii suuremeelne ei pruugi olla. Näiteks vahepeal mulle näis, et kõik inimesed on nii pinnapealsed ja lollid. Hakkasingi siis analüüsima, et aga miks ma nii tunnen? Et mida see siis minu kohta ütleb? Ja pärast seda, kui ma leppisin, et olengi pinnapealne, ja pöörangi ebamõistlikult palju tähelepanu välimusele, räägingi liiga palju kilokaloritest ja rasvaprotsendist, omangi väikest teadmiste pagasit ja tean liiga palju mõttetuid fakte suvaliste asjade kohta - no ja siis? Kas kõik inimesed peavad olema teadusprofessorid ja majandusteadlased? Kas see teeb neid õnnelikuks? Kas ma saan lõpuks mingi auhinna selle eest, et tean peast kõiki teise maailmasõja olulisi daatumeid või oskan lahendada matemaatilisi võrrandeid? See, et ma kõike ei tea, ega hakka kunagi teadma, see pole puue. Tänapäeval eriti. Oluline on teada, kust infot leida. Ja see, et ma paljudes asjades elus sakin, ei tähenda ka seda, et ma üdini kasutu oleks. Kõigil inimestel on siin maal oma eesmärk ja koht. Ma ehk pole seda päris oma veel leidnud, aga mul on olnud üsna vinge teekond selle leidmise suunas. Praegu olen ma leidnud ka omad tugevad küljed, mis üllatus-üllatus, on samas ka minu nõrgad, sõltub sellest millisest otsast vaadata. Näiteks minu tundlikkus. See on üks paras pain in the a**, aga ilma selleta ei märkaks ma teisi inimesi nii nagu märkan, ma olen selles veendunud. Ma kannan asju enda sees endaga kaasas, jällegi, elu oleks palju lihtsam kui ma oskaks oma mineviku kenasti rauast kasti lukustada ja merepõhja visata, teisest küljest räägivad teised inimesed, et need, kes ei taha mäletada minevikku elavad ilma tulevikuta. Ma võiks samas vaimus jätkata, aga tundub veits mage ennast siin ülistada nii keset töönädalat.
Ja mis muutus, oligi minu suhtumine. Hakates ennast hindama, märkasin kohe ka teistes inimestes palju rohkem positiivseid omadusi. Loomulikult pole kuhugi kadunud see, et ma rumalust ning pinnapealsust ei märkaks või see mind ei kurvastaks, aga ma püüan sellest mööda vaadata.
Või siis igavus. Ma olen väga tihti mõelnud, et ma ei taha endale igavat meest. Ja kui mulle mõni mees meeldibki, ja siis teeb suu lahti ja sealt tuleb mingi mõttetu jura, siis pööritan silmi ja heidan ta kohe kasutute asjade kuhja. Viimasel ajal olen aga hakanud asjasse teisiti suhtuma. Esiteks, mis loengut ma juhuslikust kokkupõrkest ootan üldse? Ma näen inimest võib-olla esimest korda elus ja vahetan temaga kolm lauset, veidi ebaõiglane pole eeldada, et sealt mingi vapustavalt suurepärane vau-jutuajamine tuleb? Ja kui mõni oskabki esimese lausega pahviks võtta, siis see ju mulle ka ei sobi. Tunnen end retakana või mõtlen, et jälle sattus mingi kiiksuga veidrik. Igavus võib olla väga hea. Teises kontekstis tähendab igavus ka turvalisust ja stabiilsust, mis pikas perspektiivis on ju täitsa mõnus. Teiseks, kõik need mehed, kellega mul mitte kunagi või väga harva igav oli, on olnud parajad tropid. Tõmmanud teiste seelikute järgi mööda ilma ringi ja mul oli siis hirmus põnev kodus küüsi närida ja mõelda, et kas ta täna ikka tuleb mu juurde tagasi ja kas ta üldse hoolib. Sellist hasarti enam küll ei sooviks. Kolmandaks, ma olen hakanud aru saama sellest, et mingil põhjusel paljud inimesed kardavad mind. See võib tuleneda sellest, et ma kirjasõnas olen pidevalt nii härga täis ja "panen asju paika". Aga vist on midagi veel. Sest kardavad ka need, kes mu blogist midagi kuulnud pole. Kunagi üks mu ülemus rääkis, et jätan väga enesekindla ja -teadliku inimese mulje. Ma ei tea küll kuidas see nii võib olla, sest enamasti ma ei saa üldse aru kus ma olen, kes ma olen ja millega täpselt tegelen, aga noh, ju siis ma olen õppinud teesklema ja oma tegelikke tundeid varjama. Lisaks arvavad osad inimesed, et ma olen ilus. No ja kõik see võib ka kõige kõneosavamal tüübil juhtme kokku jooksutada. On juhtunud. Sõnumites on igati erudeeritud ja läbinägelik, reaalis ajab mingit absoluutset hülge ila suust välja, higistab, kokutab ja kõkutab topakalt. Ja kõiki neid asjaolusid arvesse võttes, ehk ei peaks igavust kohe surmapatuks pidama, vaid näha selles positiivset. Ja kui nüüd ebamugavalt otsekohene olla, siis ega ma ise ka väga huvitav isik pole tegelikult. Ühed ja samad naljad, samad fraasid, samad teemad. Ja see ongi peamine põhjus, miks mind teiste inimeste näiline igavus niivõrd endast välja viib.
Et siis selline postitus tuli seekord.
Milliseid omadusi teie endas arendada püüate, mis kõrvalseisjaile ehk kummalised võivad tunduda? Milliseid põnevaid nippe või taktikaid olete leidnud ja kasutanud, mis selle rännaku teile lihtsamaks on teinud? Kas mõni omadus, mida kunagi ihaldusväärseks pidasite ja mille ka omandasite, on hiljem hoopis vastulöögi andnud ja praegu tunnete teatud põlgust, et nii palju aega selle omaduse tagaajamise peale kulutasite?
Üks kõige ägedam, ja nüüd tagantjärele analüüsides, ka kõige otstarbekam soovitus, mis mulle seoses alandlikkuse arendamisega on antud, oli see, et kui sa lõpetad enda alandamise, siis kasvab ka alandlikkus ning austus teiste vastu. Vähemalt kuulmise hetkel tundus see soovitus minu jaoks mind blowing.
Kirjutasin hiljuti sellest, et ligimest peaks armastama nagu iseennast. Noh, ja kuidas sa siis teisi oskad austada, kui end pidevalt alandad ja väärtusetuks pead?
Näiteks olen ma juba ammuilma märganud, et kui mõni inimene mind ärritab, siis tavaliselt seetõttu, et ma näen temas omadusi, mis mind ka enda juures kõige enam häirivad. Endale hakkad tavaliselt igasuguseid vabandusi ja õigustusi otsima (raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad), teiste suhtes ma nii suuremeelne ei pruugi olla. Näiteks vahepeal mulle näis, et kõik inimesed on nii pinnapealsed ja lollid. Hakkasingi siis analüüsima, et aga miks ma nii tunnen? Et mida see siis minu kohta ütleb? Ja pärast seda, kui ma leppisin, et olengi pinnapealne, ja pöörangi ebamõistlikult palju tähelepanu välimusele, räägingi liiga palju kilokaloritest ja rasvaprotsendist, omangi väikest teadmiste pagasit ja tean liiga palju mõttetuid fakte suvaliste asjade kohta - no ja siis? Kas kõik inimesed peavad olema teadusprofessorid ja majandusteadlased? Kas see teeb neid õnnelikuks? Kas ma saan lõpuks mingi auhinna selle eest, et tean peast kõiki teise maailmasõja olulisi daatumeid või oskan lahendada matemaatilisi võrrandeid? See, et ma kõike ei tea, ega hakka kunagi teadma, see pole puue. Tänapäeval eriti. Oluline on teada, kust infot leida. Ja see, et ma paljudes asjades elus sakin, ei tähenda ka seda, et ma üdini kasutu oleks. Kõigil inimestel on siin maal oma eesmärk ja koht. Ma ehk pole seda päris oma veel leidnud, aga mul on olnud üsna vinge teekond selle leidmise suunas. Praegu olen ma leidnud ka omad tugevad küljed, mis üllatus-üllatus, on samas ka minu nõrgad, sõltub sellest millisest otsast vaadata. Näiteks minu tundlikkus. See on üks paras pain in the a**, aga ilma selleta ei märkaks ma teisi inimesi nii nagu märkan, ma olen selles veendunud. Ma kannan asju enda sees endaga kaasas, jällegi, elu oleks palju lihtsam kui ma oskaks oma mineviku kenasti rauast kasti lukustada ja merepõhja visata, teisest küljest räägivad teised inimesed, et need, kes ei taha mäletada minevikku elavad ilma tulevikuta. Ma võiks samas vaimus jätkata, aga tundub veits mage ennast siin ülistada nii keset töönädalat.
Ja mis muutus, oligi minu suhtumine. Hakates ennast hindama, märkasin kohe ka teistes inimestes palju rohkem positiivseid omadusi. Loomulikult pole kuhugi kadunud see, et ma rumalust ning pinnapealsust ei märkaks või see mind ei kurvastaks, aga ma püüan sellest mööda vaadata.
Või siis igavus. Ma olen väga tihti mõelnud, et ma ei taha endale igavat meest. Ja kui mulle mõni mees meeldibki, ja siis teeb suu lahti ja sealt tuleb mingi mõttetu jura, siis pööritan silmi ja heidan ta kohe kasutute asjade kuhja. Viimasel ajal olen aga hakanud asjasse teisiti suhtuma. Esiteks, mis loengut ma juhuslikust kokkupõrkest ootan üldse? Ma näen inimest võib-olla esimest korda elus ja vahetan temaga kolm lauset, veidi ebaõiglane pole eeldada, et sealt mingi vapustavalt suurepärane vau-jutuajamine tuleb? Ja kui mõni oskabki esimese lausega pahviks võtta, siis see ju mulle ka ei sobi. Tunnen end retakana või mõtlen, et jälle sattus mingi kiiksuga veidrik. Igavus võib olla väga hea. Teises kontekstis tähendab igavus ka turvalisust ja stabiilsust, mis pikas perspektiivis on ju täitsa mõnus. Teiseks, kõik need mehed, kellega mul mitte kunagi või väga harva igav oli, on olnud parajad tropid. Tõmmanud teiste seelikute järgi mööda ilma ringi ja mul oli siis hirmus põnev kodus küüsi närida ja mõelda, et kas ta täna ikka tuleb mu juurde tagasi ja kas ta üldse hoolib. Sellist hasarti enam küll ei sooviks. Kolmandaks, ma olen hakanud aru saama sellest, et mingil põhjusel paljud inimesed kardavad mind. See võib tuleneda sellest, et ma kirjasõnas olen pidevalt nii härga täis ja "panen asju paika". Aga vist on midagi veel. Sest kardavad ka need, kes mu blogist midagi kuulnud pole. Kunagi üks mu ülemus rääkis, et jätan väga enesekindla ja -teadliku inimese mulje. Ma ei tea küll kuidas see nii võib olla, sest enamasti ma ei saa üldse aru kus ma olen, kes ma olen ja millega täpselt tegelen, aga noh, ju siis ma olen õppinud teesklema ja oma tegelikke tundeid varjama. Lisaks arvavad osad inimesed, et ma olen ilus. No ja kõik see võib ka kõige kõneosavamal tüübil juhtme kokku jooksutada. On juhtunud. Sõnumites on igati erudeeritud ja läbinägelik, reaalis ajab mingit absoluutset hülge ila suust välja, higistab, kokutab ja kõkutab topakalt. Ja kõiki neid asjaolusid arvesse võttes, ehk ei peaks igavust kohe surmapatuks pidama, vaid näha selles positiivset. Ja kui nüüd ebamugavalt otsekohene olla, siis ega ma ise ka väga huvitav isik pole tegelikult. Ühed ja samad naljad, samad fraasid, samad teemad. Ja see ongi peamine põhjus, miks mind teiste inimeste näiline igavus niivõrd endast välja viib.
Et siis selline postitus tuli seekord.
Milliseid omadusi teie endas arendada püüate, mis kõrvalseisjaile ehk kummalised võivad tunduda? Milliseid põnevaid nippe või taktikaid olete leidnud ja kasutanud, mis selle rännaku teile lihtsamaks on teinud? Kas mõni omadus, mida kunagi ihaldusväärseks pidasite ja mille ka omandasite, on hiljem hoopis vastulöögi andnud ja praegu tunnete teatud põlgust, et nii palju aega selle omaduse tagaajamise peale kulutasite?
Kommentaarid
Postita kommentaar