Hiljuti põrkasin kokku vana tuttavaga, kes muuseas uuris, et kuidas ma pärast nelja last ikka veel nii hea (loe: sale) välja näen. Ma ütlesin talle sama, mida kõigile küsijatele: "Lapsed ei tee kedagi paksuks, söömine teeb." Mainin siinjuures, et minu meelest nägi kõne all olev naisterahvas täiesti hea välja. Normaalne. Terve.
Ütlesingi talle, et ma ei tea millest üldse see küsimus, sest minu meelest näeb ta ise ka täiesti hea välja. Seepeale kurtis ta, et muidu on kõik hästi, aga garderoob tuli täielikult välja vahetada ja suuruse 38 asemel tuli osta 42.
Kaaluteema on nii vastuoluline asi, et sellest võib lõputult kirjutada. Ja kirjutataksegi. Ja kirjutangi.
Kõik muu müra kõrvale jättes, on oluline, et inimene oleks tervislik ja endaga rahujalal. Rasv on tegelikult hea. See kaitseb meid. Loomulikult oleme me kõik mõjutatavad sellest, mida meile "ilu" pähe presenteeritakse. Ma saan enda pealt aru, et see mida ma pidasin viis aastat tagasi ilusaks on üsna erinev sellest, mida ma täna ihaldusväärseks pean. Kuna ma suure osa oma vabast ajast jõusaalis veedan ja sotsiaalmeedias fitnessblogijaid ning kulturiste jälgin, siis ma peangi praegu ilusaks soonelisi, lihaselisi kehasid. Mõni aasta tagasi tekitasid need minus kerget õõva.
Ühiskonna survest jutustas ka üks noor ajakirjanik oma videos. See video puudutas mind sügavalt. Mul oli noorest ajakirjanikust nii kahju. Ja kahju, et nii paljud naised end samamoodi tunnevad nagu tema. Meeldis see, et toodi välja mõistlik pool asjast - rasedus ja sünnitamine on suur stress, see muudab keha ja see on normaalne. Tean fotograafe, kes keelduvad sünnitamata naistest aktipilte tegemast, sest naise keha ja ka vaimne küpsus pole see.
Ja ikkagi, millegipärast arvatakse, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas ega liiga kõhn. Ja kuigi ma siin praegu toredasti kirjutan ja ülistan naiselikkust ning värkki, siis tõsi on see, et ka mina püüdlen jätkuvalt väiksema kaalunumbri suunas. Mida ma selleks teen? Logi pean. Kaalun ennast, sisestan sööke-jooke äppi, loen samme ja kaloreid. Iga päev! Ennast ka vahel ehmatab, kui mõnest ootamatust kohast luud välja turritavad, aga juurde ei taha võtta. Ühiskond on mu ära rikkunud.
Kuidas teie tunnete, kas muutunud ühiskonnanormid saledusse ja ideaalsesse figuuri, on mõjutanud ka teie suhtumist, või on need jäänud muutumatuks, ühiskonnast mõjutamatuks? Kas vaatate pluss-suuruses modelle heakskiitva pilguga või kirtsutate nina? Mina, muuseas, natuke kirtsutan.
Ütlesingi talle, et ma ei tea millest üldse see küsimus, sest minu meelest näeb ta ise ka täiesti hea välja. Seepeale kurtis ta, et muidu on kõik hästi, aga garderoob tuli täielikult välja vahetada ja suuruse 38 asemel tuli osta 42.
Kaaluteema on nii vastuoluline asi, et sellest võib lõputult kirjutada. Ja kirjutataksegi. Ja kirjutangi.
Kõik muu müra kõrvale jättes, on oluline, et inimene oleks tervislik ja endaga rahujalal. Rasv on tegelikult hea. See kaitseb meid. Loomulikult oleme me kõik mõjutatavad sellest, mida meile "ilu" pähe presenteeritakse. Ma saan enda pealt aru, et see mida ma pidasin viis aastat tagasi ilusaks on üsna erinev sellest, mida ma täna ihaldusväärseks pean. Kuna ma suure osa oma vabast ajast jõusaalis veedan ja sotsiaalmeedias fitnessblogijaid ning kulturiste jälgin, siis ma peangi praegu ilusaks soonelisi, lihaselisi kehasid. Mõni aasta tagasi tekitasid need minus kerget õõva.
Ühiskonna survest jutustas ka üks noor ajakirjanik oma videos. See video puudutas mind sügavalt. Mul oli noorest ajakirjanikust nii kahju. Ja kahju, et nii paljud naised end samamoodi tunnevad nagu tema. Meeldis see, et toodi välja mõistlik pool asjast - rasedus ja sünnitamine on suur stress, see muudab keha ja see on normaalne. Tean fotograafe, kes keelduvad sünnitamata naistest aktipilte tegemast, sest naise keha ja ka vaimne küpsus pole see.
Ja ikkagi, millegipärast arvatakse, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas ega liiga kõhn. Ja kuigi ma siin praegu toredasti kirjutan ja ülistan naiselikkust ning värkki, siis tõsi on see, et ka mina püüdlen jätkuvalt väiksema kaalunumbri suunas. Mida ma selleks teen? Logi pean. Kaalun ennast, sisestan sööke-jooke äppi, loen samme ja kaloreid. Iga päev! Ennast ka vahel ehmatab, kui mõnest ootamatust kohast luud välja turritavad, aga juurde ei taha võtta. Ühiskond on mu ära rikkunud.
Kuidas teie tunnete, kas muutunud ühiskonnanormid saledusse ja ideaalsesse figuuri, on mõjutanud ka teie suhtumist, või on need jäänud muutumatuks, ühiskonnast mõjutamatuks? Kas vaatate pluss-suuruses modelle heakskiitva pilguga või kirtsutate nina? Mina, muuseas, natuke kirtsutan.
Ma olen muutunud ajaga leplikumaks sellel teemal. Teadvustan endale, et see, et minul on lihtne vormis püsida (olen kaalunud enamus elust alla 60kg), ei tähenda et kõigil on. Ma ei pea toidu üle arvestust pidama ja söön tunde järgi. Mõne vastu töötavad geenid, stress, see, kuhu nende keha otsustab rasvavarud jaotada. Minul jaotab rindadesse ja kõhtu läheb rasv viimases järjekorras, seega isegi praegu natuke kõrgema rasvaprotsendiga on talje peenike. Mõnel läheb vastupidi kõhu ümbert rasv viimasena, enne teistest kurvidest.
VastaKustutaJa meeste osas olen ka leplikum, sest tean mehi, kes väga vaeva näevad ja kaal suurt ei taha langeda... Tervislikuma elustiili poole peaksime muidugi kõik püüdlema. Endaga olen ikka karm, isegi kui teistega pole. :D Minul on näiteks jõusaal unarusse jäänud, sest lihtsalt ajaliselt ei jõua käia nii palju kui tahaks.
Ma olen ka teiste suhtes palju leebem :).
KustutaVäljaarvatud meeste :D. Mulle tundub, et neil pole mingit õigustust ülekaaluks. Pole hormoone, mis dikteerivad isusid, pole rasedusi, imetamist ja lihasmass on neil ka by default suurem, mis põletab ka puhkeolekus rohkem kaloreid. Sellepärast ju paljud naised juurde võtavad, kui mehega koos elama hakkavad, sest portsjonid on sama suured, kui partneril, aga kulutavad vähem energiat, sest on väiksemad. Paljud mehed on ülekaalus, sest joovad liiga palju õlut. Nad vist arvavad, et see on vesi :D. Jõusaalis on kaugele näha, et jaksab küll suuri raskusi rinnalt pressida, aga kang jääb õllekõhu taha kinni :).
*Sorry, poisid, kui ma nüüd teile liiga tegin :D
Meditsiinilised rasvaprotsendi normid on ka naiste suhtes leebemad, kui meeste suhtes, kuivõrd ülearune keharasv muutub meestele palju rutem oluliseks terviseriskiks. Naissuguhormoonide rohkus soosib rasva ladestumist. Muide, üks teoreetiline meeste rasvumise põhjusi on testosteroonilangus. Mis on haigus. Mida saab ravida.
KustutaUhh, mõnusad lihased sul!
Aga mina hakkasin oma kaaluga ja rasva ning lihaste protsendisuhtega tegelema just tervislikel põhjustel - vererõhk kippus kõrgele, unehäired, ja mul on esivanematel olnud insulte. Insuldi suurimad riskitegurid on kõrge vererõhk, suitsetamine ja südamehaigused. Liigkõrge vererõhu riskiteguriks on liigkõrge kehakaal. Sain kaalu normile lähemale ja vererõhk ka normaliseerus, nüüd on jälle hea olla.
Mul oli ka just geneetiline soodumus driggeriks, mis sundis spordisaali. Isa oli surres 56-aastane, infarkt. Enne seda oli aastaid pidevalt kord infarkti, siis jälle insuldiga haiglas. Esimene insult 36-aastaselt. Ja arstid pidevalt hoiatasid, et hammastega ta hauda endale närib. Ma tahaks ikka näha, mis inimesed mu lastest saavad ja lapselapsigi hellitada.
KustutaTänan komplimendi eest :)
Mina enda elukutsevaliku juures ei tohi nii suhtuda, pean empaatiline olema. Ma ise rohkem mõtlen sellest küljest, et ülekaal suurendab oluliselt südame-veresoonkonna haiguste riski... Ning iga aastaga eestlaste ülekaal aina suureneb, nagu ka II tüüpi diabeet, kõrge kolesterool, ateroskleroos jne. Ja ka laste ülekaal aina kasvab.
VastaKustutaMis seda meeste ülekaalu puudutab, siis neil on muidugi palju rohkem eeldusi heas vormis olemiseks kui naistel, aga juba ülekaalulisel mehel on väga raske alla võtta. Kõigil on kindlad kogused mis nad on harjunud iga päev sööma. Isegi pisikese naisena tean, kui raske on vähem süüa kui harjunud olen. Näiteks mulle meeldib korra päevas tunda, et ''magu on täis'', kuid mitte ka liiga täis. Sellel põhjusel ei suuda süüa salatit, et no ei täida magu see roheline toit. :D Pluss kogu see ülekaalu teema on tegelikult keerulisem kui me arvame. Näiteks Palja Porgandi uus postitus, kus ta kirjutab veepeetusest. Mõlemal sool reguleerivad söögiisu erinevad hormoonid ning isegi seostatakse osasid geene saledusele soodumusega.
Ühesõnaga, kogu mu jutu point on vist see et vähem söömine on raskem kui arvatakse ning ülekaal keerulisem. Ma suhtusin varem ülekaalulistesse meestesse samamodi nagu sina, kuni ise suuremasse mehesse armusin. :) Nii et mu arvamus on natuke kallutatud.
Ma lugesin ka seda Palja Porgandi postitust ja imestasin väga. Mul on tõesti keeruline mõista seda, et kuidas on võimalik toitumist jälgida, nii nagu tema seda kirjeldab, ja ikkagi olla ülekaaluga hädas. (Kuigi, siinkohal ma pean rõhutama, et kui ta tõesti kaalub ~70 kilo, siis näeb ta ikka väga püss välja, üldsegi mitte ülekaaluline, mida võiks eeldada.) Ma suhtun ehk veidi kahtlevalt väidetesse, et "ma üldse pitsat ja jäätist ei söö", sest mingis Itaalia reisiblogis, vihtus ta gelatot näost sisse nii, et mets mühises :D. Sama juttu räägivad ka 99% kaalulangetus saadetesse kandideeritavatest. Ja siis kui hakkavad toitumispäevikut pidama, siis ilmnevadki kõik need "väiksed näksid", mida millekski ei peeta, aga mis on jõhkrad kaloripommid. Ma ei väida, et Paljas Porgand seda teeb, aga paljud teevad ja ise imestavad, et "aga ma ju ei söö terve päeva mitte midagi".
KustutaPorgandi suhtes mõtlesin ise, et äkki see, kui ta liiga palju trenni teeb ja taimselt toitub, ehk see ei sobi tema geenidega? Mina võtan ka alati just jõutrenniga juurde (vesi) ja ka paljud juurikad ei sobi üldse. Pitsa, kusjuures, sobib väga hästi :D (ärge vihake palun). Et ehk Porgand peaks oma treeningplaani muutma ja nagu ta ise ka mainis, oma keha kuulama. Sest stress hoiab kaalu kinni. Ilmselt ka see, millest ta ise oma postituses kirjutas, kõik need eksperimendid paastumisega ja bikiini fitnessi programmid võivad ju ka normaalse seedimise segi paisata. Aga noh, ma ainult teoretiseerin, ma pole arst.
Mul on seoses meestega just vastupidi :D. Ma varem pidasin õllekõhuga mehi kõige seksikamateks (Bruce Willis oli minu celebrity crush terve teismeea :))). Aga siis kui hakkasin rohkem tagamaid uurima, et kui palju lihtsam on meestel kaalu langetada võrreldes naistega, siis mu arvamus muutus. Paljudel juhtudel on, nii meeste kui ka naiste puhul, liigsöömise tagamaad psühholoogilised. Ja sellest saan ma väga hästi aru. Ise olen ka emotsionaalne sööja.
Ma kahtlustan ka Porgandi puhul, et midagi ta toitumises ei lähe kokku ta geenide või ainevahetusega. Sest üldiselt kaloridefitsiidiga saab alla võtta. Ka need, kellel on väga raske kaalu langetada. Mu mees suutis vaid siis, kui väga rangelt kaloreid luges ja toiduportsjoneid kaalus. Mulle ka sobivad süsivesikud (pitsa), seni kuni liikumisega need ära kulutan. :D Ei, teoretiseeri ikka. Ma olen ka mõelnud paastumise üle ning olen endiselt skeptiline.
KustutaJah, siin sa tabasid naelapead. Emotsionaalse söömise osas just, sest kohusetundest ja hoolivusest tal puudu ei tule. Õlut ka ei joo. Lihtsalt ajus tekkinud seos süüa stressirohkel perioodil, kuid samas ülekaal ise ka ju tekitab stressi. See on nõiaring, nii naistel kui ka meestel. Ma vanasti ei mõistnud seda, aga nüüd saan aru.
Kui jõutrenniga võtad juurde, siis kas see kaalunumber on asi, mille pärast kettasse minna? Lihased kaaluvadki rohkem, kui pekk. Oluline on, et kehakoostis, st keha vee-lihaste-rasva omavaheline suhe oleks tasakaalus, selle mõõtmiseks on rida nutikaid seadmeid, mul on nt Xiaomi nutikaal, mis minuga üsna järjekindlalt äpi vahendusel toriseb, et vett vähe ja rasva palju, pead kaotama veel 1,5 kg keharasva, et olla tervislik (ja ma ju näen, kus see ülearune 1,5 asub, just seal, kust sellest kõige raskem on lahti saada.). Eks nutikaal võtab ka mingite keskmiste põhjal neid hoiatusi serveerida, ja üksikinimene ei ole sama, mis keskmine, aga abiks ikka. Aga pelk number kaalul ei ütle midagi. Inimene võib olla normaal- või alakaalus ja ikkagi halvas vormis.
KustutaMa olen Sinuga täiesti nõus ja kõik, mis Sa ütled on õige, aga... Mõtlemist on väga raske muuta. Ma võin ise end x kaalu juures väga hästi tunda ja siis piisab kellegi kommentaarist, et appi, Sa kaalud nii palju! Ja põmm! Hakkangi põdema. Mõtlemine muutub küll, aga hästi vaikselt ning tagasilöökidega. See, et ma praeguse kaaluga ise juba rahul olen, on minu jaoks tohutu eneseületus. Veel mõned aastad tagasi tundus iga number üle 50 liiga palju.
KustutaMul on ka nutikaal, Fitbiti oma. Selle järgi ongi reeglina nii, et kui kaalunumber tõuseb, siis rasvaprotsent väheneb. Ja selle nägemine aitab ka leppida oma keha eripäradega.