Pärast trenni haaras treener mul särgisabast kinni, tõmbas kõrvale, hingas sügavalt sisse ja sosistas vaevukuuldavalt: "Kas täna õhku üldse oli?"
"Ei. Higistasin juba esimese päikesekummardamise loo ajal nagu rekajuht."
"No jah, täismaja, siis juhtub nii, et need kes otse konditsioneeri all, neil juuksed tuule käes püsti, aga teistel ikka liiga palav."
"Pole hullu, kohe-kohe väsivad need uueaasta lubaduste täitjad ära ja siis saab jälle rahulikult trenni teha."
Ma pole kunagi olnud suur higistaja. Reeglina on mul alati külm. Isegi saunas. Või vähemalt see oli nii. Viimastel aastatel on mu kehas toimunud muudatused. Külm on mul jätkuvalt iga päev, igal ajal, aga higistamine on ka tekkinud.
Kõige esimest korda märkasin ma higi 2017. aasta jaanuaris Solarise My Fitnessis Body Pump trenni ajal. Oli just kükilugu. Mul kang mõnusalt turjal, sajakolmekümneteine poolkükk poole peal ja tunnen, kuidas mööda käsivart hiilib üks piisake küünarnuki suunas. Vaatasin lakke, sest olin veendunud, et asun konditsioneeri all ning sealt miskit tilgub mu peale. Mitte kunagi varem polnud ma trennis higistanud. Pärast seda hakkasin juba igas trennis higistama. Mõlemat käsivartpidi libisesid tilgad alla küünarnukkideni. Isegi rinnakorv kattus helkivate higipiiskadega. Nüüd on nii, et ma juba kolm minutit peale trenni algust võiksin vabalt märja T-särgi võistlustele suunduda.
Mida te kõik peate higistamise kohta teadma, on see, et see on keha kaitsereaktsioon. Kui keha arvab, et on ülekuumenemiseoht, siis ta hakkab seda seespidiselt jahutama. Need, kes on harjunud korrapäraselt trenni tegema, nende kehad saavad hästi ruttu aru, mis edasi toimuma hakkab ja lülitavadki bioloogilise konditsioneeri sisse. Isiklikult minul on asi tänaseks päevaks jõudnud sellesse faasi, et ma ei pea otseselt trenni isegi tegema. Piisab kui pulss teatud sagedusteni tõuseb. Noh näiteks, istudes kallima süles, tema vasak käsi minu alaseljal, nähes kuidas tema pupillid laienevad, hingamine muutub pinnapealsemaks, kägiveen tuksub ähvardavalt, ta tõmbab mind endale veel lähemale ja ma tajun reiega kui väga ma talle meeldin. Ja minu keha arvab, et nüüd läheb jälle deadliftimiseks ning raudselt ma unustasin taas oma veepudeli riietusruumi ning hakkab mind kohe niisutama.
Higistamise juures on lohutav teada, et väidetavalt see ei lõhna/haise. Higistades hakkab meie keha levitama ebameeldivat odööri siis, kui higi puutub kokku nahapinnal asuvate mustusebakteritega. See selgitab ka seda, miks saunas olles inimesed tavaliselt ei lehka. Enamik on ju oma mustuse enne lavale ronimist kenasti vee all maha loputanud. Miks ma siis kasutan sõna "väidetavalt"? Sest mina küll tunnen, et olenevalt sellest, mida ma söönud/joonud olen, levitab minu higi erinevaid aroomibukette. Jah, ma olen see friik, kes iseenda higihaisu ka tunneb. Ja ma võin vanduda, et mida puhtamat toitu ma tarbin, seda lõhnatum mu higi on. Kohe, kui olen patustanud poolfabrikaatide või valmistoitudega, muutub mu higi ebameeldivalt kirbeks. Loomulikult võib see kõik ka minu peas kinni olla, mul on ju nagunii kombeks igasuguseid asju endale ette kujutada.
See, mida me sisse sööme, määrab ka teiste ihuvedelike lõhna ning maitse. Kord käisime õega topeltkohtingul ja noormehed tellisid üksteisevõidu ananassimahla. Oli selge, et kuigi nad õhtusöögi välja tegid, siis magustoidu eest pidime meie hoolitsema. Tookord jäi meil välja selgitamata, et kas see ananass tegelikult ka mingit efekti annab. Kutid olid ilged tropid. Varasemast mul samuti kogemus puudub, sest abikaasa mul mahla ei joonud. Kui ma üldse millegagi seda konkreetset vedelikku võrrelda saan, siis minu meelest lõhnab see kloori järgi. Umbes, et basseinis kogemata suure lonksu vett alla neelad. Ootamatu, aga mitte otseselt ebameeldiv.
"Ei. Higistasin juba esimese päikesekummardamise loo ajal nagu rekajuht."
"No jah, täismaja, siis juhtub nii, et need kes otse konditsioneeri all, neil juuksed tuule käes püsti, aga teistel ikka liiga palav."
"Pole hullu, kohe-kohe väsivad need uueaasta lubaduste täitjad ära ja siis saab jälle rahulikult trenni teha."
Ma pole kunagi olnud suur higistaja. Reeglina on mul alati külm. Isegi saunas. Või vähemalt see oli nii. Viimastel aastatel on mu kehas toimunud muudatused. Külm on mul jätkuvalt iga päev, igal ajal, aga higistamine on ka tekkinud.
Kõige esimest korda märkasin ma higi 2017. aasta jaanuaris Solarise My Fitnessis Body Pump trenni ajal. Oli just kükilugu. Mul kang mõnusalt turjal, sajakolmekümneteine poolkükk poole peal ja tunnen, kuidas mööda käsivart hiilib üks piisake küünarnuki suunas. Vaatasin lakke, sest olin veendunud, et asun konditsioneeri all ning sealt miskit tilgub mu peale. Mitte kunagi varem polnud ma trennis higistanud. Pärast seda hakkasin juba igas trennis higistama. Mõlemat käsivartpidi libisesid tilgad alla küünarnukkideni. Isegi rinnakorv kattus helkivate higipiiskadega. Nüüd on nii, et ma juba kolm minutit peale trenni algust võiksin vabalt märja T-särgi võistlustele suunduda.
Mida te kõik peate higistamise kohta teadma, on see, et see on keha kaitsereaktsioon. Kui keha arvab, et on ülekuumenemiseoht, siis ta hakkab seda seespidiselt jahutama. Need, kes on harjunud korrapäraselt trenni tegema, nende kehad saavad hästi ruttu aru, mis edasi toimuma hakkab ja lülitavadki bioloogilise konditsioneeri sisse. Isiklikult minul on asi tänaseks päevaks jõudnud sellesse faasi, et ma ei pea otseselt trenni isegi tegema. Piisab kui pulss teatud sagedusteni tõuseb. Noh näiteks, istudes kallima süles, tema vasak käsi minu alaseljal, nähes kuidas tema pupillid laienevad, hingamine muutub pinnapealsemaks, kägiveen tuksub ähvardavalt, ta tõmbab mind endale veel lähemale ja ma tajun reiega kui väga ma talle meeldin. Ja minu keha arvab, et nüüd läheb jälle deadliftimiseks ning raudselt ma unustasin taas oma veepudeli riietusruumi ning hakkab mind kohe niisutama.
Higistamise juures on lohutav teada, et väidetavalt see ei lõhna/haise. Higistades hakkab meie keha levitama ebameeldivat odööri siis, kui higi puutub kokku nahapinnal asuvate mustusebakteritega. See selgitab ka seda, miks saunas olles inimesed tavaliselt ei lehka. Enamik on ju oma mustuse enne lavale ronimist kenasti vee all maha loputanud. Miks ma siis kasutan sõna "väidetavalt"? Sest mina küll tunnen, et olenevalt sellest, mida ma söönud/joonud olen, levitab minu higi erinevaid aroomibukette. Jah, ma olen see friik, kes iseenda higihaisu ka tunneb. Ja ma võin vanduda, et mida puhtamat toitu ma tarbin, seda lõhnatum mu higi on. Kohe, kui olen patustanud poolfabrikaatide või valmistoitudega, muutub mu higi ebameeldivalt kirbeks. Loomulikult võib see kõik ka minu peas kinni olla, mul on ju nagunii kombeks igasuguseid asju endale ette kujutada.
See, mida me sisse sööme, määrab ka teiste ihuvedelike lõhna ning maitse. Kord käisime õega topeltkohtingul ja noormehed tellisid üksteisevõidu ananassimahla. Oli selge, et kuigi nad õhtusöögi välja tegid, siis magustoidu eest pidime meie hoolitsema. Tookord jäi meil välja selgitamata, et kas see ananass tegelikult ka mingit efekti annab. Kutid olid ilged tropid. Varasemast mul samuti kogemus puudub, sest abikaasa mul mahla ei joonud. Kui ma üldse millegagi seda konkreetset vedelikku võrrelda saan, siis minu meelest lõhnab see kloori järgi. Umbes, et basseinis kogemata suure lonksu vett alla neelad. Ootamatu, aga mitte otseselt ebameeldiv.
Kommentaarid
Postita kommentaar