"Bombshell"
2019
Režissöör: Jay Roach
Näitlejad: Charlize Theron, Nicole Kidman, Margot Robbie, John Lithgow jpt.
Metascore 65
Mulle väga meeldis. Terve seansi istusin kinotoolis ja hoidsin kümne küünega käetugedest kinni, sest see oli minu jaoks tõeline emotsionaalne rollercoaster. Siinkohal vist tuli kasuks ka see, et ma küll treilerit olin näinud, aga sisusse väga ei süvenenud. Nii-öelda eelarvamuste vabalt läksin vaatama.
Lühidalt siis tegu 2016. aasta "Me too" skandaali tikutõmbamisega, millest lahvatas leek. Kui ma oleks seda ette teadnud, oleksin filmi kohe alguses teatud eelarvamusega suhtunud. Aga see, kuidas lugu arenes, see pani mind teatud asju elus ümberhindama. Ja sellised ongi minu meelest head filmid. Kus sa kinosaalist väljudes tunned, et miski sinus muutus. Mingid arvamused said ümberkukutatud, mingid suhtumised said kõigutatud.
Ahistamisest olen kirjutanud üsna palju. Teinud selle üle nalja, öelnud, et see on liialdatud teema, ja üldse, milleks vana asja päevakorda tuua. Pärast selle filmi vaatamist, ma enam nii ei mõtle. Ma arvan endiselt, et paljud inimesed ei saa täpselt aru, mis see ahistamine üldse on ja arvatakse, et kui mõni ebameeldiv isik teeb ebamugaval moel seksuaalse alatooniga lähenemiskatseid, siis see ongi kohe ahistamine. Ei, see pole ahistamine. Ja need, kes eelkirjeldatud olukordi ahistamiseks tembeldavad, ongi paljus süüdi selles, et inimesed ahistamisse tõsiselt ei suhtu.
Ahistamine on vägivallaakt. Ohver tunneb, et teda on alandatud ja sunnitud tegema midagi, mis on läinud vastuollu tema tõekspidamiste ja moraaliväärtustega. Ja seda selleks, et teda tõsiselt võetaks.
Loomulikult võiks mõelda, et miks sa kaasa lähed sellega? Miks sa ei tõuse püsti ega lahku ruumist? Miks sa lased sellel jätkuda?
See pole nii lihtne. Enamasti ei ütle ahistaja sulle, et davai, nüüd põlvili ja tee mind õnnelikuks. Mitte kohe. Käib kassi-hiire mäng, kus otseseid tõendeid ahistamisest võib olla väga keeruline, kui mitte võimatu, välja tuua. Puudutused, pilgud, vihjed. Ja kui sa kaasa ei lähe ning sind vallandatakse või jäetakse ametikõrgendusest ilma, siis ei saa sa ju minna ning öelda, et mind ahistati, sest siis sa oled lihtsalt kättemaksuhimuline emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas.
Ja mis teeb need juhtumid veel eriliselt keeruliseks on teiste suhtumine. Teiste naiste suhtumine. Mõeldakse, et milleks sa räägid, mis see sulle annab, mida sa loodad sellega saavutada? Ja samal ajal mõeldakse, et aga miks nüüd, miks sa juba varem ei rääkinud?
Sellepärast mulle see film meeldiski. See seadis asjad, vähemalt minu jaoks, õigesse perspektiivi. Näitas emotsioone, mõtteid, motiive tegude taga. Miks naised sellest ei räägi ja miks räägivad. Näitas ka seda, et naine naisele on hunt. Kui õelad, kriitilised, pahatahtlikud ja kitsarinnalised nad on. Ja me elamegi meeste maailmas, kus mehed seavad reegleid ning naised toimetavad nende reeglite järgi, meeldib see neile või mitte. Miks nad seda teevad? Sest keegi ei räägi! Eriti marginaalne oli minu jaoks see, et vallandatud ahistajad said skandaali tagajärjel suurema rahalise kompensatsiooni kui ohvrid. No millest me veel räägime, ah?
Minu jaoks üllatav, et filmil nii vähe punkte on. Näitlejatöö on fantastiline. Mu süda murdus, kui Margot Robbie nuttis, väga tugev esitlus. Aga noh, neid punkte ei saagi alati usaldada. Üks film, mis mulle ka pigem meeldis, oli samuti ülimadalate punktidega, ja hiljem selgus, et kuna filmis näidati loomapiinamist, siis loomakaitsjad olid teinud üleskutse filmi boikoteerida ja selle reitingut alandada. Ja kuna antud film pole samuti paljudele meeldiv vaatamine, siis see selgitaks ka neid punkte. Aga ausalt, väga hea. Mitte mingi pehme roosa karvakera, vaid terav ja kiire nagu piitsaplaks.
2019
Režissöör: Jay Roach
Näitlejad: Charlize Theron, Nicole Kidman, Margot Robbie, John Lithgow jpt.
Metascore 65
Mulle väga meeldis. Terve seansi istusin kinotoolis ja hoidsin kümne küünega käetugedest kinni, sest see oli minu jaoks tõeline emotsionaalne rollercoaster. Siinkohal vist tuli kasuks ka see, et ma küll treilerit olin näinud, aga sisusse väga ei süvenenud. Nii-öelda eelarvamuste vabalt läksin vaatama.
Lühidalt siis tegu 2016. aasta "Me too" skandaali tikutõmbamisega, millest lahvatas leek. Kui ma oleks seda ette teadnud, oleksin filmi kohe alguses teatud eelarvamusega suhtunud. Aga see, kuidas lugu arenes, see pani mind teatud asju elus ümberhindama. Ja sellised ongi minu meelest head filmid. Kus sa kinosaalist väljudes tunned, et miski sinus muutus. Mingid arvamused said ümberkukutatud, mingid suhtumised said kõigutatud.
Ahistamisest olen kirjutanud üsna palju. Teinud selle üle nalja, öelnud, et see on liialdatud teema, ja üldse, milleks vana asja päevakorda tuua. Pärast selle filmi vaatamist, ma enam nii ei mõtle. Ma arvan endiselt, et paljud inimesed ei saa täpselt aru, mis see ahistamine üldse on ja arvatakse, et kui mõni ebameeldiv isik teeb ebamugaval moel seksuaalse alatooniga lähenemiskatseid, siis see ongi kohe ahistamine. Ei, see pole ahistamine. Ja need, kes eelkirjeldatud olukordi ahistamiseks tembeldavad, ongi paljus süüdi selles, et inimesed ahistamisse tõsiselt ei suhtu.
Ahistamine on vägivallaakt. Ohver tunneb, et teda on alandatud ja sunnitud tegema midagi, mis on läinud vastuollu tema tõekspidamiste ja moraaliväärtustega. Ja seda selleks, et teda tõsiselt võetaks.
Loomulikult võiks mõelda, et miks sa kaasa lähed sellega? Miks sa ei tõuse püsti ega lahku ruumist? Miks sa lased sellel jätkuda?
See pole nii lihtne. Enamasti ei ütle ahistaja sulle, et davai, nüüd põlvili ja tee mind õnnelikuks. Mitte kohe. Käib kassi-hiire mäng, kus otseseid tõendeid ahistamisest võib olla väga keeruline, kui mitte võimatu, välja tuua. Puudutused, pilgud, vihjed. Ja kui sa kaasa ei lähe ning sind vallandatakse või jäetakse ametikõrgendusest ilma, siis ei saa sa ju minna ning öelda, et mind ahistati, sest siis sa oled lihtsalt kättemaksuhimuline emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas.
Ja mis teeb need juhtumid veel eriliselt keeruliseks on teiste suhtumine. Teiste naiste suhtumine. Mõeldakse, et milleks sa räägid, mis see sulle annab, mida sa loodad sellega saavutada? Ja samal ajal mõeldakse, et aga miks nüüd, miks sa juba varem ei rääkinud?
Sellepärast mulle see film meeldiski. See seadis asjad, vähemalt minu jaoks, õigesse perspektiivi. Näitas emotsioone, mõtteid, motiive tegude taga. Miks naised sellest ei räägi ja miks räägivad. Näitas ka seda, et naine naisele on hunt. Kui õelad, kriitilised, pahatahtlikud ja kitsarinnalised nad on. Ja me elamegi meeste maailmas, kus mehed seavad reegleid ning naised toimetavad nende reeglite järgi, meeldib see neile või mitte. Miks nad seda teevad? Sest keegi ei räägi! Eriti marginaalne oli minu jaoks see, et vallandatud ahistajad said skandaali tagajärjel suurema rahalise kompensatsiooni kui ohvrid. No millest me veel räägime, ah?
Minu jaoks üllatav, et filmil nii vähe punkte on. Näitlejatöö on fantastiline. Mu süda murdus, kui Margot Robbie nuttis, väga tugev esitlus. Aga noh, neid punkte ei saagi alati usaldada. Üks film, mis mulle ka pigem meeldis, oli samuti ülimadalate punktidega, ja hiljem selgus, et kuna filmis näidati loomapiinamist, siis loomakaitsjad olid teinud üleskutse filmi boikoteerida ja selle reitingut alandada. Ja kuna antud film pole samuti paljudele meeldiv vaatamine, siis see selgitaks ka neid punkte. Aga ausalt, väga hea. Mitte mingi pehme roosa karvakera, vaid terav ja kiire nagu piitsaplaks.
Käisin seda neljapäeval sõbrannaga vaatamas ning väga meeldis! Teisest küljelt sellistelt Hollywoodi A-listi näitlejatelt vähemat ei ootakski. Margot Robbie oli tõesti väga hea ning teised ka. Mis seda ahistamise teemat puudutab, siis olin kuulnud Fox Newsi skandaali kohta, aga peale pealkirjade uudiseid lahti ei klikanud. Ei kujutanud ette, et see nii hull oli. Ja nii kaua kestis. Kohutav lugu ning hea, et sellest film tehti. Ma olen ahistamiste teemades alati pigem ohvreid uskunud, sest on sellega isiklikke kogemusi. Lihtsam on öelda et küllap valetab, aga see on meeste maailma reeglite järgi mängimine. Kindlasti on protsent naisi kes valetavad, nii nagu on kindel protsent kurjategijaid meie seas, aga paraku on väga palju inimesi keda on minevikus ahistatud või veel hullem, vägistatud. Nendest asjadest lihtsalt ei räägita, sest see on valus teema.
VastaKustutaJah, mul on ka hea meele, et filmiks vändati ja et just A-kategooria näitlejad valiti, sest kui poleks sellist tagalat, siis jõuaks sõnum ka vähemateni.
KustutaEi räägita vist ka seetõttu, et seda peetakse teatud ühiskonnakihtides normiks. Näiteks ka selles filmis oli huvitav jälgida, kuidas kogu seda asja seedis süüdistatava abikaasa. Ta toetas oma meest täielikult ja temas kahtlemata ning kui lõpuks selgus, et nad ei saa juhtunut eitada, siis naine polnud üldse šokeeritud, vaid pettunud, et see asi välja tuli. Mis minu jaoks saatis sõnumi, et ta oli asjast kogu aeg teadlik olnud, vähemalt mingil tasandil, ega pidanud seda ka kuidagi kohatuks või taunimisväärseks. Kahjuks selliseid naisi on väga palju. Ja see teebki asja ohvritele raskeks, sest kui isegi sookaaslased ei toeta, siis kust veel tuge leida?
Jah, ma mõtlesin ka selle peale et miks ahistaja naine teda toetas. Päris Roger Ailes'i ka abikaasa ju toetas kuni surmani. Praegu hoiab madalat profiili ega suhtle meediaga. See on häiriv ning näitab, et mingis kindlas ringkonnas peetakse seda normaalseks. Ning mis mind isegi veel rohkem häiris oli see, et Megyn Kelly, olles intelligentne ja kiire taibuga naine, endiselt suudab näha Roger Ailesi mõlemat külge. Ühest küljest laitis maha kõik, mis see mees naistele aastate jooksul tegi, aga teisest küljest leidis et tal oli mehega hea ''working relationship'' ega saa teda täielikult vihata. Ning seda osaliselt selle tõttu, et Ailes lõpetas tema ahistamise. Seda siis just viimastes intervjuudes. Et ikka veel suudab tema mälestuses näha midagi sümpaatset ja tänulikkust karjääri eest. See pani mind mõtlema, et naised võiksid olla üksteise suhtes empaatilisemad.
KustutaMa ei tea jälle, mind see vastupidi Megyn Kelly juures võlus, et ta ei lasknud sellel ühel küljel inimesest defineerida kogu tema olekut. Tegelikult oli ju tegemist väga andeka ja progressiivse isikuga, kes oskas ka julgustada, innustada ja motiveerida. Minu meelest selline suhtumine näitab Kelly professionaalset suhtumist ja seda, et ta suudab isiklikust vendetast üle olla. Ja kuna vähemalt filmis jäi mulje, et tema ahistamisega kaasa ei läinud, siis tundub tema suhtumine üsna loogiline.
KustutaAga empaatiat üksteise vastu on kindlasti vaja arendada :).
Vot, see ongi huvitav kuidas ühte olukorda on võimalik tõlgendada mitut moodi ja ei saa öelda, et ühel oleks õigus. Elu on keeruline ja mitmetahuline. See mulle meeldis, et Bombshell tekitas diskussiooni, mis oligi filmi eesmärk.
KustutaJust! :)
KustutaMa arvan, et põhjus miks mina Megyn Kelly asemel oleks tundnud ainult vastumeelsust seisneb selles, et mul on isiklik kokkupuude ahistamisega. Tunnen liiga tugevalt ohvritele kaasa ning mõistan seda häbi ja valu. Mulle on trollist väljudes pandud käsi tagumiku peale võõra mehe poolt (riietun tagasihoidlikult). Mind on seksuaalselt kuritarvitatud. Selle kogemusega on väga raske tunda sümpaatiat ahistajate suunas, isegi kui nad olid kord motiveerivad ja progressiivsed isikud. Teisest küljest ei ole ma andestav nagu Megyn Kelly, nii et tõesti kahe otsaga asi.
KustutaMa ei tea kas sellist asja on võimalik päriselt andestada. Millegipärast ei usu, et inimlikust seisukohast ka Megyn seda tegi. Lihtsalt ta distantseerus sellest olukorrast ja keskendus tööalasele suhtele. Ajakirjaniku töö nõuab paksu nahka ja seda, et ei võeta asju isiklikult. Suutis ta ka Trumpi asjus kenasti neutraalseks jääda. Seetõttu ta ongi tõeline professionaal, mitte nagu meie Katrin Lust, kes pidevalt avalikkuse ees töinab. Kuna Megyn jäi jahedaks ja eemalolevaks, siis tema tunnistused antud asjas on mõnes mõttes isegi kaalukamad.
KustutaAga seda ma räägin oma mätta otsast. Mina ei ole sellist ahistamist pidanud taluma ja ma ei hakka teesklema ka, et tean, mida ohver tunneb. Igatahes on selline käitumine lubamatu ja kõrgel positsioonil, lugupeetud inimene ei tohiks endale sellist alatust lubada. Paraku ongi elus nii, et kes on võimule jõudnud, need kasutavad seda pahatihti enda madalate ihade sügamiseks.
Mõistan nüüd su eelmist kommentaari. Ei mõelnud enne selle peale, et ajakirjanikuna oli tal teatud roll. Kohustus jääda professionaalseks selleks, et mõjuda väga keerulises olukorras usutavalt. Selle tõttu ta nii edukas ongi. Kuna mu vaatepunkt oli (ja on) sellel teemal kogemuse tõttu emotsionaalne, siis on raskem seda mõistusega võtta. Aga sul oli hea point.
Kustuta☺️
Kustutahttps://www.youtube.com/watch?v=opK1ZJaK9jQ&t=292s
VastaKustuta''In my case, I did have a good working relationship with Roger. As soon as he laid off me, we're fine. And I came to respect him as a person, and I forgave what had happened between us. However, that didn't change my reaction when I saw the lawsuit.''
Aitäh, et linki jagasid :).
Kustuta