Rääkida või mitte rääkida

Kristallkuul kirjutas eestlastele omasele emotsionaalsest hälviklikkusest. Väga kenasti kirjutas. Mulle meeldis.

Siinkohal ma saan aru, et ma pole päriselt tõupuhas eestlane, sest ma räägin. Liiga. Palju. Ja see on veel selline salakaval tõbi ka, et kui ma end avan ja mõtlen, et nüüd läksin liiale, ütlesin liiga palju, näitasin oma tõelisi värve, siis reaktsioon sellele on enamasti positiivne. Ja kui reageeritakse hästi, siis mina mõtlen, et ju ma siis liiale ei läinud ikkagi ja võin samas vaimus edasi marssida. Noh, selline doomino-efekt. Mina pean ennast teadlikult treenima suud kinni hoidma.

Tunnetest rääkimine tuleb mul kuidagi eriliselt lobedalt välja. Kohe pikalt ja põhjalikult. Oh, ma olen vist juba alates kolmeteistkümnendast eluaastast peikadele pikki südantlõhestavaid armastuskirje kirjutanud. Ja loomulikult ka postitanud 🤦. Reaktsioone on tulnud igasuguseid. Enamasti öeldakse, et ma ei tea mida öelda. Olen sõnatu. Ausalt, eestlaste kohta päris hea. Kord ainult on juhtunud, et mitte mingit tagasisidet ei tulnud. Vaikus. Ei, imelikult ei hakanud käituma, eemale ei hoidnud. Ta lihtsalt ei võtnud seda kunagi jutuks. Selline mulje, nagu ta poleks kirja kätte saanudki.

Niisiis, tunnetest rääkimine pole mulle probleem. Ja mis on eriti kummaline, mulle räägitakse vastu. See vist on kuidagi psühholoogiliselt nii, et kui ma ennast sulle avan ja tunnistan üles midagi piinlikku, siis sul tekib moraalne kohustus ka enda haavatavat külge näidata. Vähemalt mul on seda väga tihti juhtunud. Ja ma näen siinkohal vajalikuks mainida, et minu tutvusringkond koosneb 98% ulatuses pärismaalastest. Lisame siia juurde veel asjaolu, et reeglina inimesed teavad, et ma blogi pean ja hästi oma suud kinni hoida ei oska, mis tähendab, et võimalus oma isiklike deemonitega minu kirjatükis silmitsi seista on märkimisväärselt suur. Ja ikkagi räägitakse. Ju mul siis lihtsalt on selline nägu 🤷‍♀️.

Aga ise olen sageli mõelnud, et kuivõrd viisakas on mõne tuntud inimese juurde minna tere ütlema? Olen seda elus teinud küll. Näiteks üks kord kirjutasin sellest siin. Teine kord nägin Magistrali keskuses Kaisa Abnerit. Seisis seal ja näppis oma telefoni. Astusin talle ligi ja mainisin, et loen ta blogi. Ta sai sellest nii õnnelikuks, et kallistas mind ja ütles, et nii armas, et ma tülitasin, kuna tal oli erakordselt kehv päev olnud, aga nüüd on kohe parem tunne. Üsna tihti olen märganud ka teisi, kelle blogi loen. Näiteks olen vahel näinud Body Balance tunnis üht neiut, kes hirmsasti meenutab seda turnimisega tegelevat tütarlast. Ja siis teine kord nägin vist seda viielapse ema. Ja ma mõtlen, et kas oleks okei juurde astuda ja "tere" öelda? Noh, tänada selle eest, et nad kenasti kirjutavad ja oma eluga vahvalt hakkama saavad? Või kas see on privaatsusse tungimine? Ebaeestlaslik? Mulle endale küll meeldib, kui keegi juurde astub ja mainib, et tead loen ja meeldib (üks kord on juhtunud), aga ma ei saa ju enda järgi otsustada, sest noh, teate isegi.

Mis tuletab meelde - Mae, ma pole Sind unustanud! Varsti võtan Sinuga ühendust ja teeme ühe korraliku kohvi, enne kui Sa jälle saarele paged 😉.