"Winnie-the-Pooh. The House at Pooh Corner."
A.A. Milne, Ernest H. Shepard (illustraator)
Tõlkijad: Valter Rummel, Harald Rajamets
Kirjastus Tänapäev, 2014
274lk
Möödunud aastal ei jõudnudki ma kõiki lasteraamatuid läbi lugeda, mis mul koduriiulis lapselapsi ootavad. Eks nad enamasti on ju ikkagi põhjusega lasteraamatud. Vähe on selliseid, mis igas eas lugejaid köidavad. Ja kui mõni jaksabki igal aastal Lindgreni lugusid ülelugeda, siis ilmselt nostalgialaksu saamiseks, mitte sisekaemusteks. Arvan.
"Väike Prints" rabas mind küll. Kusagil salaja, lootsin, et ehk lasteraamatute kaante vahel ootab mind maailm, mis seni varjule jäänud. Kui see seal ongi, siis tuleb mul ehk pingsamalt otsida. Isegi lapsena polnud ma suur lastelugude austaja. Öeldakse ju, et kuue-aastane on sisuliselt valmisprodukt ja iseloom järgnevate aastakümnete jooksul enam kuhugi ei arene. Ja kui ma siis Pipit ei seedinud, siis miks peaks nüüd?
Puhh on natuke teistmoodi lasteraamat. Inimlikud nõrkused, rumalus, kärsitus ja nartssisism on toodud lugejani pehmelt, hinnanguid andmata. Andes mõista, et me kõik, ka kõige paremad meist, tunneme aegajalt kadedust, oleme ebaõiglased, tähelepanematud, ebaviisakad ja arad. Aga see on okei. See ei defineeri meid. Sest me siiski tahame ju head. Välja kukub aga nii nagu alati. Ja seda on hea mäletada. Nii lastena, kui ka hiljem.
A.A. Milne, Ernest H. Shepard (illustraator)
Tõlkijad: Valter Rummel, Harald Rajamets
Kirjastus Tänapäev, 2014
274lk
"Aih!" tegi Puhh.
"Kas läks mööda või?" tahtsid sina teada.
"Ei, päris mööda ei läinud," vastas Puhh, "aga õhupallist küll."
Möödunud aastal ei jõudnudki ma kõiki lasteraamatuid läbi lugeda, mis mul koduriiulis lapselapsi ootavad. Eks nad enamasti on ju ikkagi põhjusega lasteraamatud. Vähe on selliseid, mis igas eas lugejaid köidavad. Ja kui mõni jaksabki igal aastal Lindgreni lugusid ülelugeda, siis ilmselt nostalgialaksu saamiseks, mitte sisekaemusteks. Arvan.
"Väike Prints" rabas mind küll. Kusagil salaja, lootsin, et ehk lasteraamatute kaante vahel ootab mind maailm, mis seni varjule jäänud. Kui see seal ongi, siis tuleb mul ehk pingsamalt otsida. Isegi lapsena polnud ma suur lastelugude austaja. Öeldakse ju, et kuue-aastane on sisuliselt valmisprodukt ja iseloom järgnevate aastakümnete jooksul enam kuhugi ei arene. Ja kui ma siis Pipit ei seedinud, siis miks peaks nüüd?
Puhh on natuke teistmoodi lasteraamat. Inimlikud nõrkused, rumalus, kärsitus ja nartssisism on toodud lugejani pehmelt, hinnanguid andmata. Andes mõista, et me kõik, ka kõige paremad meist, tunneme aegajalt kadedust, oleme ebaõiglased, tähelepanematud, ebaviisakad ja arad. Aga see on okei. See ei defineeri meid. Sest me siiski tahame ju head. Välja kukub aga nii nagu alati. Ja seda on hea mäletada. Nii lastena, kui ka hiljem.
"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.
"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."
"Ja Mõistust on tal kah."
"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."
Tükk aega vaikisid mõlemad.
"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.
***
"Suurt mõtet selles minu meelest küll ei ole," arvas Jänes.
"Jah," vastas Puhh alandlikult, "ega vist ei ole jah. Aga alguses, kui ma seda mõtlema hakkasin, siis justkui oli. Paistab, et vahepeal vist juhtus temaga midagi."
***
"Mis siis saab, Puhh, kui äkki mõni puu ümber kukub, kui me parajasti selle all oleme?"
"Aga äkki ei kuku," vastas Puhh pärast hoolikat mõtlemist.
P.S. Olen mõelnud, et kuidas see andmekaitseseadus täpselt toimib. Et kas ma üldse tohin blogis raamatulehekülgedest pilte üles panna või lõike tsiteerida? Või kasvõi teiste blogide linke siia siduda? Et kas ma praegu olen kergelt pääsenud, kuna keegi eriti ei loe mu blogi, aga äkki ühel päeval, kui ma otsustan, et ega ma muud moodi meest majja ei saa kui endast alastipilte üles ei lae ja siis Perekooli käod ka avastavad mu blogi ning ongi pahandus majas? Keegi kusagil mokaotsast poetas, et koguni YouTube videoid ei tohi enam blogisse üles panna. Keegi tark võib mind valgustada. Mul küll pole mingit isu Malluka kombel hakata kohut käima.
Tsiteerimine on lubatud. Motiveeritud mahus (ära küsi, mis see on). Aga siinsed tsitaadid lähevad küll vaba kasutuse kriteeriumi alla, olen enam kui kindel.
VastaKustutaVisuaalsete teostega on teine lugu, vaba kasutuse mõistet nende jaoks pole. Siin sa oled seadust rikkunud (ai-ai!). Sisuliselt aga keegi ei kontrolli piltide kasutamist blogides ja sotsiaalmeedias, see on nagu metsik lääs. Isegi ajakirjandus avaldab vabalt kuskilt Facebookist või Twitterist saadud pilte.
Muide, seda kõike ei reguleeri andmekaitseseadus – see tegeleb isikuandmete kaitsega –, vaid autoriõiguse seadus.
Siin on veits juttu autoriõigusest: http://www.autor.ee/teose-vaba-kasutamine/
Nii tore asjalik jutt :). Ja aitäh, et täpsustasid seaduse nimetust :).
KustutaMa täpsustan seda, et kas selles postituses toodud pilt leheküljest on juba rikkumine? Või räägid Sa teistest piltidest, kaasaarvatud giffidest, mida aegajalt üles laen? Üldiselt ma küll märgin ära, kui pole minu enda klõpsatud pilt, aga mitte sajaprotsendiliselt (kahetsen põrmus). Vahel ma olen märganud, et blogger ei lase teatud raamatukaanepilte mul ka üles laadida (õigemini, laseb laadida, aga kui ma külalisena vaatan, siis ma ei näe seda pilti enne kui alles postituse sees), et kas kaanepildist ise tehes foto on ka juba autoriõiguste rikkumine?
Jah, see viimane pilt on rikkumine, sest seal on osaliselt peal raamatu illustratsioon. Esimene pilt on rikkumine, sest seal on raamatu kaane kujundus. Keskmine vbl pole rikkumine, sest midagi pole eriti näha.
KustutaNeed on n-ö tuletatud teosed. Sul peaks olema autori või autoriõiguse hoidja (kui autoriõigus ei kuulu autorile) luba, et oma tuletatud teoses nende teost kasutada.
Vahel on teosed avaldatud sellise litsentsi all, mis lubab teistel neid avaldada, kuid koos autori nime mainimisega. Või on teos üldse vabakasutuses (autor on teose avaldanud vabakasutuslitsentsi all, autoriõigus on aegunud vms).
Vot selle peale ma ei mõelnudki, et kaanekujundus ja illustratsioonid on ju ka kellegi töö ja vaev. Peaksin kõik oma postitused läbi vaatama ja korrektuurid tegema.
KustutaNii vinge, et Sa vastata vaevusid :D.
Mulle lihtsalt meeldib teatud teemadel oma teadmisi jagada ja sa provotseerisid mind :)
VastaKustutaAga muidu võib alati küsida (endalt) – äkki autorile just meeldib, kui tema illustratsioon kuskil blogis on ära toodud. Et ta tööd on märgatud ja selle kaudu tunnustatud. Autoriõiguse seadus ei tee vahet ja annab ühesuguse malakaga kõigile. Pole vahet, kad oled väike blogija või suur kirjastuskontsern. Autor enamasti ei taha, et keegi tema arvelt ja talle midagi maksmata tema teostega endale raha teenib. Aga sina ei teeni ju selle pärast midagi, et sul siin blogis kellegi illustratsioon ripub. Ma ei näe suurt moraalset probleemi blogis illustratsioonide kasutamisega.
KustutaTore, et Sa provokatsioonile allusid :) Mulle üldse ei istu need, kes oma teadmisi pantvangis hoiavad ja siis pärast targutavad, et "ma teadsin küll".
KustutaEks ma mingil määral sellest põhimõttest lähtunud olengi oma arvustustes, et teen justkui veidi reklaami mõnele autorile või teosele, mis muljet avaldas. Puhtalt südameheadusest :)
Kusjuures minul kui kaasblogijal on alati sama dilemma nende piltidega. Muidugi on paljud pildid minu blogis internetist. Kui ma ülikoolis kirjatöid teen, siis on iga viimne kui pilt, lõik, fakt koos originaalse autori ja algallikaga korrektselt vormistatud. Ja olen hakanud isegi igapäevases elus mõtlema, et kust ma mingi ''fakti'' või teadmise võtan. Mis on selle algallikas.
KustutaAga vot blogis olen laisem. Näiteks üks tõlkija kellega koostöö oli mainis viisakalt, et kena oleks raamatu puhul tõlkija nimi ka kirja panna. Seda vestlust siin lugedes võtan kätte ja teen kõik oma postitused korda. Mis pilte puudutab, siis arvan ka blogimaastikul on igal illustraatoril hea meel enda pilte näha (kuni tingimuseni, et kolmas inimene nendega raha ei teeni).
Nii et aitäh teile mõlemale. :)
Seda ka, et USA-s on autoriõigusega seoses põhimõte "fair use". Ma ei tunne selle kõike nüansse, kuid laias laastus ütleb see, et kui keegi kommenteerib, analüüsib, kritiseerib mõnda teost, siis tal on õigus see teos oma kommentaaris ka esitada. Et see oleks kommentaariga kõrvuti ja lugeja saaks aru, millest jutt. Pole vahet, kas algne teos on tekst, pilt, film vms. Aga see tähendab, et teost võib reprodutseerida ainult nii, et ta täidaks illustratsiooniks olemise eesmärki. Ei või tervet filmi reprodutseerida, vaid ainult lõike filmist, pildid ei tohiks olla täislahutuses, vaid väiksemad (pisipildid) jne. "Fair use'i" põhimõtte järgi on OK kasutada raamatust kõnelevas blogipostituses raamatust pärit illustratsioone.
KustutaEesti autoriõiguses "fair use'i" põhimõtet pole. Samas, kui ingliskeelsetel interneti lehtedel on ta kasutusel, siis kipub ta ka meil kasutusel olema. Keegi autoriõigusest suurt midagi nagunii ei tea ja internet on rahvusvaheline.
Põhimõtteliselt saan ma Su jutust nii aru, et kui ma oma blogi ookeani tagant peaks, siis olen ma kõik õigesti teinud ja öösiti unetult vähkrema ei peaks?
KustutaParas peavalu see piltide tegemine, ma ütlen :D, pole nii lihtne neid vanu kaadreid nii tuunida, et kõik seadusele vastaksid ja kedagi ei riivaks. Projekt missugune :)
Minu luba on olemas:)
VastaKustutaAitäh :D!
KustutaJust mõtlesin Sinult ja Maelt uurida, et kas võib. Väljamaa autoritega veits keerulisem :)
Minu lemmik lasteraamat läbi aegade on ''Väike Prints''. Nutan iga kord kui seda loen. Kuigi see on pigem jutumärkides lasteraamat, sest tundubki rohkem täiskasvanutele kirjutatud. Ei ole veel kuulnud lapsest, kellele see meeldiks (harige mind ja öelge, et neid lapsi on).
VastaKustutaLapsena luges ema mulle ette, ei saanud aru. Kui lugema õppisin, siis lugesin ise läbi. Ikka ei saanud aru ega meeldinud see raamat. Mingi hetk täiskasvanuna võtsin kätte ja oli see vast alles lugemiselamus. 2015. aasta film ''Le Petit Prince'' on ka fantastiline.