Kõikide hirmude summa

Siin, paari hiljutise postituse valguses, hakkasin mõtlema, et ma pidevalt kirjutan mingitest standarditest, mis ma vastassoole seadnud olen. Et see ei kõlba ega too. Aga siis ma lugesin oma päevikut ja leidsin vana sissekande, kus ma kõik kriteeriumid kenasti üles olen täheldanud. No ma ei tea, täiesti mõistlikud asjad olid. Üldsegi mitte ebareaalsed. Isegi paari sellist meest tean, kes kenasti vastaksid. Arvestades, et teiste meelest mul nii kõrged need latid, et ainult printsid üle peaks ennast upitama ja sedagi ratsu seljast ning kõrvalise abiga.

Ükssarviku otsinguil.

Alustame välimusest. Kuuendal veebruaril 2016 olen ma kirjutanud nõnda: "Minu tulevane abikaasa peab olema kena, vähemalt meeldiva välimusega, aga mitte liiga ilus. Kindlasti mitte ilusam kui mina. Tal peab olema väga hea maitse, mis sobib minu stiiliga." Noh, pole ju võimatu sellist leida. Meeldiv, hea maitsega meesterahvas, kes pole minust ilusam. Mitte ühtegi sõna pole kõhulihastest, habemest ega varvastest.

Edasi tulevad tähtsad asjad. "Ta peab olema intelligentne, aga mitte nii tark, et mul oleks enda rumaluse pärast piinlik. Ta ei peaks olema liialt suur unistaja. Tal peab olema suurepärane huumorimeel. Ta ei tohi olla küüniline ega õel. Ta peab olema empaatilne, kannatlik, alandlik ja lahke. Ta ei tohi olla kärsitu, ülbe, kuri, julm ega kade. Ta peab olema läbinägelik ja siiras. Ta peab olema armastav. Ta peab olema stabiilne ning usaldusväärne. Ta peab olema huvitatud teistest inimestest. Ta peab olema seltskondlik." Ühesõnaga täiesti tavalist meest tahan. Normintellektiga, hea südamega ja toredat, seltskondlikku inimest.

"Ta peab armastama muusikat, tantsimist, kino, teatrit, sporti." Pange tähele, et siin ma ei räägi sellest, et mees peab tegema muusikat ja sporti, vaid armastama. Mis tähendab seda, et ta ei pea tingimata minu maitset jagama, aga ta peab mõistma kirge. Saama aru sellest, miks mul peab olema ligipääs Spotify premiumile ja miks ma pean kodus kõrvaklappidega koristades aegajalt mopivarre sisse Taylor Swifti imiteerima. Ta ei tohi solvuda, kui ma kuuel õhtul nädalas trenni lähen ja ma ei taha kuulda etteheiteid stiilis: "Nii palju raha kulutad oma trennile, uutele tossudele ja üldse, mina ju armastan sind nii kui nii, milleks sa pead seal jooksulindil higistama, raudselt flirdid seal kulturistidega ja kabistate pressipingil."

Ilus naeratus on ka oluline.

"Ta peab olema huvitatud minu lastest ning käituma nendega lahkelt. Ta peab olema lojaalne. Talle peab meeldima minu tehtud toit. Ta peab armastama veini vähemalt sama palju kui mina. Ta ei tohi olla joodik." Jah, see on mulle oluline, et ma saaksin kallimale südamest õhtusööki valmistada ja et ta seda hindaks. Nii väljendan ma armastust ja kui mees mu toidust lugu ei pea, siis see haavaks mind sügavalt. Ja veini peab armastama. Karsklasega koos olles läheksin hulluks. Ma arvan. Kui kahe äärmuse vahel valida, siis ilmselt eelistaks pigem joodikut. Nendega ma oskan vähemalt midagi peale hakata.

"Ta peab olema hoolitsetud ning puhas. Ta peab olema huvitav. Tal ei tohi olla kõnedefekti. Tal peab olema hästitasuv stabiilne töö. Ta peab olema mulle truu. Ta peab taluma minu emotsioone ega tohi solvuda. Ta ei tohi olla hoolimatu. Ta peab olema hea. Ta peab mind armastama." No olgu, see viimane on vist keeruline - minu talumine. Mul emotsioonid löövad sageli plokikaane pealt. Kuigi ma enamasti juba tean mis olukordades ja kuufaasis ma tundlikum olen ja oskan ise eemale hoida, siis uuel inimesel võib sellega harjumine aega võtta. Paljud mehed ei saa aru sellest, kuidas hormoonid naisi mõjutavad ja miks nad ennast lihtsalt "kokku ei võta". Sellisega poleks mul midagi peale hakata. Need süüdistavad aegade lõpuni sind sellest, et sa korra kuus nõusid pead lõhkuma, sööd kartulikrõpse vahukoorega ja nutad, et sa nii paks ning vastik oled. Ja võibolla see kõnedefekti mainimine on kohatu ning ebaõiglane, aga ma ei tee selles osas allahindlust. Ma tahan, et mees oleks hea vestluspartner, kes ei neela alla sõnalõppe, ei susita essi ega põrista erri. Vabandust, aga see tõsiselt häirib mind. Ma tulen sellega lühikest aega toime, aga elada päev-päeva järel selle kõrval, ma kardan, et ma läheks hulluks, kui peaksin seda taluma. Üks, millest ma veel üle ei saa, on kõõrdsilmsus. Kuna mulle meeldib inimesele vestluse ajal silma vaadata, siis jookseb mul juhe lühisesse, kui ma ei saa täpselt aru, kuhu suunda ta vaatab ja ma ei kuula üldse mida räägitakse, sest ma mõtlen pidevalt sellele, et kumb silm tal nüüd mind vaatab ja kumb jalutama läks. Muude füüsikaliste eripärade osas ma nii kriitiline pole. Armid meeldivad hirmsasti ja sünnimärkide osas olen ka väga leebe. Ainult tätoveeringuid pelgan. Aga nendega ehk suudan harjuda.

Peab armastama veini.

Ja noh, kui juba jutuks tuli, siis suures plaanis vastan ma ise samadele nõudmistele. Ei oota teiselt seda, mida ise lauale ei too. Selle stabiilsuse ja mittesolvumisega on veidi arenguruumi, aga eks ma sellevõrra olen ka mõistvam.

Või kuidas teile tundub, kõrvalseisjana, olen ebamõistlikult nõudlik?

Jah, ma olen kolmeteistaastane ja mulle meeldib popmuusika, saage üle.