Mõni aeg tagasi kirjutas üks blogija raamatuarvustuse, mis mulle hinge läks. Käisin seda arvustust mitu korda lugemas. Raamatust ja autorist, mida ta arvustab, ei tea ma midagi. Ja selle arvustuse põhjal ei tea kas tahangi. Aga puudutas see arvustus mind just seetõttu, et ta rääkis läheduse otsimisest, üksindusest ja sellest, kuidas inimesed püüavad täita tühimikku endas valede asjadega, muutudes seejuures veelgi tühjemaks ning õnnetumaks.
Tühjust täidetakse väga erinevate asjadega. Näiteks tööga. Et kui töö juures saab piisavalt tunnustust ja eneseteostust, siis on hea. Esialgu ehk ongi, aga selleks, et hea püsiks, peab veel rohkem pingutama, veel rohkem tõestama, teostama ja tulemusi tooma. Rohkem auhindu, suurem palk. Enamik jõuab päris kiiresti mõistmiseni, et sellest ei piisa. Teised saavad infarkti.
Kuna igast meediakanalist pommitatakse meid dieedinippidega, siis teine levinud tühjuse täimise viis on toit. Me sööme kui meil on raske ja veel rohkem, kui meil on hea. Vaadake ükskõik millist ülekaaluliste saadet, kõigil on meeletu armastusevajadus. Aga armastust sa Woltiga koju ei telli. Sellist äppi veel loodud pole.
Minu isiklik lemmik tühjuse täitmise meetod on trenn. See on ainus asi, mis mulle siirast rõõmu pakub. Kõik muu selle kõrval kahvatub. See on ilmselt väga inetu ülestunnistus ühe ennast kristlaseks pidava paljulapselise ema poolt. Palju kenam oleks, kui ma väidaks, et lapsed on minu suurim õnn siin elus ja teen kõike nende nimel. Või kui mitte lapsed, siis Jumal vähemalt. Jah, kui mulle sellest piisaks, siis teeks see mullegi rõõmu. Ega trennistki ei piisa, kui täiesti aus olla. Sellest piisab vaid hetkeks. Spordikott õlal, kodu poole lonkides, hiilib tühjuski koos minuga trepikoja uksest sisse ja hinge tagasi. Mu õde arvab, et inimesed teevad trenni, sest see on parasjagu moes. Mina arvan, et tühjuse täitmiseks. Miks muidu on spordiklubis rohkem mehi kui naisi? Sest naistel on rohkem alternatiive tühjuse täitmiseks. Meestel kipuvad valikud peamiselt ennastahävituslikud olema. Töö, trenn või alkohol. Üks ei välista alati teist. Sageli lausa toetab.
Erinevad narkootilised ained, alkohol ja sotsiaalmeedia sealhulgas, on järgmine tühjuse täitmise viis. Mida rohkem sõltuvusi, seda suurem tühjus. Ise saadakse ka aru, aga muuta ei jaksa. Ja kuidas sa muutud, millega asendada seda tegevust? Mis siis ikkagi leevendaks ängi ja täidaks tühjuse?
Vahel ma mõtlen, et ma vist ei peaks seksiteemal üldse sõna võtma. Pole mul ju mingit kogemust selles vallas. Ma ainult filosofeerin. Aga noh, minu blogi… Ma pole päris kindlasti see, kes arvab, et imeline seks saab olla vaid kahe hingesugulase vahel. Ma olen ühe ja sama inimesega igasuguse kvaliteediga seksi saanud ja pakkunud. Ja see, milline minu meeleseisund selle isiku vastu toimumise hetkel oli, ei määranud oluliselt seda, milliseks osutus tulem. Vabalt võib jõuda orgasmini inimesega, kes sind kümme minutit enne akti solvas ja nutma ajas. Lülitadki müra välja ja keskendud kehale. Pärast oled kuri edasi. Seksi ma lähedusega ei seosta. Jah, minu jaoks on oluline usaldus ning turvatunne, ilma selleta mul ei "tõuse". Aga see, et on seks, ei tähenda automaatselt, et on intiimsus. Nii nagu intiimsus ei tähenda seksi. Tunduvalt suuremat lähedust olen tundnud ühe teise mehega, kellega kunagi seksini ei jõudnud. Ei usu, et seks oleks intiimsuse lõhkunud, ilmselt siiski sellesse panustanud, aga noh, minuga on ju keeruline…
Mis siis täidaks tühjuse? Kas see on mingi universaalne asi, mis rahuldab kõiki, või peab igaüks oma leidma? Et kui mind täna sport rahuldab, siis see ongi see, mida ma otsinud olen? Või kui ma lõpuks selle hingesugulasega kohtun, siis on kõik vinks-vonks? Sest all you need is love? Või on siiski midagi veel? Kas me üleüldse olemegi määratud seda tühjust täitma, või ongi otsingud see, mis meid elus edasi viib?
*Pildistas Tatjana Siipan
Tühjust täidetakse väga erinevate asjadega. Näiteks tööga. Et kui töö juures saab piisavalt tunnustust ja eneseteostust, siis on hea. Esialgu ehk ongi, aga selleks, et hea püsiks, peab veel rohkem pingutama, veel rohkem tõestama, teostama ja tulemusi tooma. Rohkem auhindu, suurem palk. Enamik jõuab päris kiiresti mõistmiseni, et sellest ei piisa. Teised saavad infarkti.
Kuna igast meediakanalist pommitatakse meid dieedinippidega, siis teine levinud tühjuse täimise viis on toit. Me sööme kui meil on raske ja veel rohkem, kui meil on hea. Vaadake ükskõik millist ülekaaluliste saadet, kõigil on meeletu armastusevajadus. Aga armastust sa Woltiga koju ei telli. Sellist äppi veel loodud pole.
Minu isiklik lemmik tühjuse täitmise meetod on trenn. See on ainus asi, mis mulle siirast rõõmu pakub. Kõik muu selle kõrval kahvatub. See on ilmselt väga inetu ülestunnistus ühe ennast kristlaseks pidava paljulapselise ema poolt. Palju kenam oleks, kui ma väidaks, et lapsed on minu suurim õnn siin elus ja teen kõike nende nimel. Või kui mitte lapsed, siis Jumal vähemalt. Jah, kui mulle sellest piisaks, siis teeks see mullegi rõõmu. Ega trennistki ei piisa, kui täiesti aus olla. Sellest piisab vaid hetkeks. Spordikott õlal, kodu poole lonkides, hiilib tühjuski koos minuga trepikoja uksest sisse ja hinge tagasi. Mu õde arvab, et inimesed teevad trenni, sest see on parasjagu moes. Mina arvan, et tühjuse täitmiseks. Miks muidu on spordiklubis rohkem mehi kui naisi? Sest naistel on rohkem alternatiive tühjuse täitmiseks. Meestel kipuvad valikud peamiselt ennastahävituslikud olema. Töö, trenn või alkohol. Üks ei välista alati teist. Sageli lausa toetab.
Erinevad narkootilised ained, alkohol ja sotsiaalmeedia sealhulgas, on järgmine tühjuse täitmise viis. Mida rohkem sõltuvusi, seda suurem tühjus. Ise saadakse ka aru, aga muuta ei jaksa. Ja kuidas sa muutud, millega asendada seda tegevust? Mis siis ikkagi leevendaks ängi ja täidaks tühjuse?
Vahel ma mõtlen, et ma vist ei peaks seksiteemal üldse sõna võtma. Pole mul ju mingit kogemust selles vallas. Ma ainult filosofeerin. Aga noh, minu blogi… Ma pole päris kindlasti see, kes arvab, et imeline seks saab olla vaid kahe hingesugulase vahel. Ma olen ühe ja sama inimesega igasuguse kvaliteediga seksi saanud ja pakkunud. Ja see, milline minu meeleseisund selle isiku vastu toimumise hetkel oli, ei määranud oluliselt seda, milliseks osutus tulem. Vabalt võib jõuda orgasmini inimesega, kes sind kümme minutit enne akti solvas ja nutma ajas. Lülitadki müra välja ja keskendud kehale. Pärast oled kuri edasi. Seksi ma lähedusega ei seosta. Jah, minu jaoks on oluline usaldus ning turvatunne, ilma selleta mul ei "tõuse". Aga see, et on seks, ei tähenda automaatselt, et on intiimsus. Nii nagu intiimsus ei tähenda seksi. Tunduvalt suuremat lähedust olen tundnud ühe teise mehega, kellega kunagi seksini ei jõudnud. Ei usu, et seks oleks intiimsuse lõhkunud, ilmselt siiski sellesse panustanud, aga noh, minuga on ju keeruline…
Mis siis täidaks tühjuse? Kas see on mingi universaalne asi, mis rahuldab kõiki, või peab igaüks oma leidma? Et kui mind täna sport rahuldab, siis see ongi see, mida ma otsinud olen? Või kui ma lõpuks selle hingesugulasega kohtun, siis on kõik vinks-vonks? Sest all you need is love? Või on siiski midagi veel? Kas me üleüldse olemegi määratud seda tühjust täitma, või ongi otsingud see, mis meid elus edasi viib?
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar