Ma ei tea meestest mõhkugi, ma ei tea mida te siit leida lootsite!
Järgnev põhineb vaatlusel ning järelduste tegemisel. Ma käin binokliga kaugelt eemalt neid meesolevusi kaemas ja kujutan endale ette, et ma olen suutnud nad lahti muukida. Pärast lohutan ennast veiniklaasi taga, et seepärast mul veel mehelõhna küljes polegi, et nood kardavad mind. Näevad juba eemalt, et ma oma uurimustöid läbi viin ja hiljem tuleb taas blogipostitus sellest, millised need mehed siis tegelikult on. Tuletan meelde, et see ei ole teadusartikkel ja toetub minu subjektiivsel hinnangul. Kui teil on vastupidised kogemused, siis see pole kriminaalkorras karistatav. Isegi hea kui on, saate need lahkesti kommentaaridesse visata. Seekord olid vaatlusobjektiks meestreenerid ja kirjeldan nende peamisi erinevusi naistreeneritest.
Alustame sellest, et mehed on minu meelest palju tundlikumad kui naised. Nad panevad rohkem detaile tähele. Nad märkavad, kui sa kella piilud, kui sa pükse üles sikutad, jätavad meelde su nime ja kommenteerivad su tehnikat. Vähemalt need meestreenerid, kelle juures mul on au olnud treenida. Nõustun, ka osad naised teevad seda, aga tunduvalt vähem. Arvestades, et naistreenereid on arvuliselt rohkem, siis selline nüanss jääb kohe silma.
Meeste tundlikus väljendub ka selles, et nende trennid, kui treeneril on endal voli kava koostada, on kergema raskusastmega, kui naistel. Siin peab taaskord arvestama sellega, et rühmatrennides käivad peaasjalikult õrnemasoo esindajad ja kahtlustan, et meeste meelest lähevad naised suure koormuse all prõksti katki. Palju rohkem "motiveerivaid" röögatusi ("Trennis ei istu!") olen kuulnud õblukeste, helesiniste silmade ja blondide juuksepikendustega Duracelli (et mitte öelda Playboy) jänkudelt, kui rauda venitavatelt kappidelt. Ja see mentaliteet tundub meestel valdav olevat. Et nad naisi hoiavad. Olen sellest varem kirjutanud, et meessoost meditsiinitöötajad on ka kuidagi palju pehmema käega.
Hiljuti juhtusin ühe uue treeneri juurde ja mul on alati kombeks neile teada anda, et ma trennis ei hüppa ja istessetõuse ei tee, sest mul on sada last ja miski mu kehas ei asetse enam seal, kuhu Jumal selle esialgselt paigaldas, ja ainuke asi, mis mind üldse kuidagipidi koos hoiab on kvaliteetne lükrakangas. Niisiis, teen seal erinevaid asju - lõuatõmbeid, Rumeenia jõutõmmet, kükki, rinnaltsurumist ja nii edasi. Iga harjutuse juures kutt pärib, et kas mul on ikka korras kõik ja kas harjutus sobib. Ei noh, lõpuks ma siis ütlesin talle, et ma ainult hüpata ei saa ja pole vaja iga asja peale uurida, kas kõik on hästi, küll ma endaga hakkama saan. Siis ta rohkem ei küsinud ka. Pärast trenni jooksid kõik teised laiali ja treener hiilis minu juurde, päris, et kuidas mulle meeldis. Ütlesin, et väga intensiivne oli, ei jõudnud vahel õieti hingatagi. Too osutab mu särgile ja ütleb, et "aga sa käid ju CrossFitis, peaksid intensiivsusega harjunud olema." Nunnu, et märkasid, aga saladuskatte all mainin, et särgi võib igaüks endale Reeboki outletist seitsme euro eest osta, nad seal NATO testi sooritamist kassa juures ei nõua. Veel rääkis poiss, et hakkab uues MyFitnessi klubis CrossTrainingut läbi viima ja lubas ka Mustamäele sagedamini sattuda. "Ehk me veel näeme!" hõikas lõpuks. Kurja! Veel üks treener kellele ma pean aru hakkama andma, kui ma kohvikaaslaste osas valesid valikuid langetan.
Mis mulle meestreenerite juures veel väga meeldib on see, et nad tunnustavad. Ütlevad, et tubli olid, ilus tehnika ja muud sellist. Ja kohe lahkelt kiidavad, mitte nii moka otsast ja jao pärast. Nad vist ise ka harjunud rohkem kiidusõnu kuulma. Juba lapsepõlvest alates kiidetakse iga vagusi istutud minuti ja kolme eest tunnistusel. Tüdrukutelt nõutakse algusest peale palju rohkem ja kiitust kuulevad nad ka harvem. Eks sellest tulebki nende tagasihoidlik õlale patsutus komme. Ikka veenid peavad laubal lõhkema ja poole seti peal suurest pingutusest veidi mati kõrvale oksendama, siis juletakse öelda, et noh, sa ei sakkinudki täna kõige hullemini.
Üks asi, mida meestreenerid kipuvad kahe silma vahele jätma, on venitus. Ütlevad, et igaüks venitab pärast trenni ise. Aga minu meelest on see viilimine. Treener alustab ja lõpetab treeningu. Venitan ma pärast trenni nagunii ise veel juurde, aga ma eeldan, et treener teeb oma osa. Ükskord tahtis treener meid juba 15 minutit enne lõppu "venitama" saata, siis me küll nõudsime, et me oleme ikkagi tunni eest tasunud ja näidaku aga lahktesti ette kuidas tuharat ja biitsepsi venitada.
Venitustest rääkides… Mõni teist kasutab seda foamrolli ka? Ma korra proovisin, aga nii valus oli. Olen mõelnud, et koju võiks selle muretseda ja siis vaikselt oiata rullides, sest väidetavalt pidi see lihastele väga mõnus olema ja internetis on terve kuhi õppevideoid ka. Aga siiani olen sellest loobunud, sest ega ma kodus olles trenni ei tee tegelikult. Mõtlen küll alati, et vabal päeval võiks ju ise endale joogat teha, näiteks, aga diivani peal lösutada tundub kuidagi mõnusam.
Igatahes, sellised mõtted meestest seekord.
Järgnev põhineb vaatlusel ning järelduste tegemisel. Ma käin binokliga kaugelt eemalt neid meesolevusi kaemas ja kujutan endale ette, et ma olen suutnud nad lahti muukida. Pärast lohutan ennast veiniklaasi taga, et seepärast mul veel mehelõhna küljes polegi, et nood kardavad mind. Näevad juba eemalt, et ma oma uurimustöid läbi viin ja hiljem tuleb taas blogipostitus sellest, millised need mehed siis tegelikult on. Tuletan meelde, et see ei ole teadusartikkel ja toetub minu subjektiivsel hinnangul. Kui teil on vastupidised kogemused, siis see pole kriminaalkorras karistatav. Isegi hea kui on, saate need lahkesti kommentaaridesse visata. Seekord olid vaatlusobjektiks meestreenerid ja kirjeldan nende peamisi erinevusi naistreeneritest.
Alustame sellest, et mehed on minu meelest palju tundlikumad kui naised. Nad panevad rohkem detaile tähele. Nad märkavad, kui sa kella piilud, kui sa pükse üles sikutad, jätavad meelde su nime ja kommenteerivad su tehnikat. Vähemalt need meestreenerid, kelle juures mul on au olnud treenida. Nõustun, ka osad naised teevad seda, aga tunduvalt vähem. Arvestades, et naistreenereid on arvuliselt rohkem, siis selline nüanss jääb kohe silma.
Meeste tundlikus väljendub ka selles, et nende trennid, kui treeneril on endal voli kava koostada, on kergema raskusastmega, kui naistel. Siin peab taaskord arvestama sellega, et rühmatrennides käivad peaasjalikult õrnemasoo esindajad ja kahtlustan, et meeste meelest lähevad naised suure koormuse all prõksti katki. Palju rohkem "motiveerivaid" röögatusi ("Trennis ei istu!") olen kuulnud õblukeste, helesiniste silmade ja blondide juuksepikendustega Duracelli (et mitte öelda Playboy) jänkudelt, kui rauda venitavatelt kappidelt. Ja see mentaliteet tundub meestel valdav olevat. Et nad naisi hoiavad. Olen sellest varem kirjutanud, et meessoost meditsiinitöötajad on ka kuidagi palju pehmema käega.
Hiljuti juhtusin ühe uue treeneri juurde ja mul on alati kombeks neile teada anda, et ma trennis ei hüppa ja istessetõuse ei tee, sest mul on sada last ja miski mu kehas ei asetse enam seal, kuhu Jumal selle esialgselt paigaldas, ja ainuke asi, mis mind üldse kuidagipidi koos hoiab on kvaliteetne lükrakangas. Niisiis, teen seal erinevaid asju - lõuatõmbeid, Rumeenia jõutõmmet, kükki, rinnaltsurumist ja nii edasi. Iga harjutuse juures kutt pärib, et kas mul on ikka korras kõik ja kas harjutus sobib. Ei noh, lõpuks ma siis ütlesin talle, et ma ainult hüpata ei saa ja pole vaja iga asja peale uurida, kas kõik on hästi, küll ma endaga hakkama saan. Siis ta rohkem ei küsinud ka. Pärast trenni jooksid kõik teised laiali ja treener hiilis minu juurde, päris, et kuidas mulle meeldis. Ütlesin, et väga intensiivne oli, ei jõudnud vahel õieti hingatagi. Too osutab mu särgile ja ütleb, et "aga sa käid ju CrossFitis, peaksid intensiivsusega harjunud olema." Nunnu, et märkasid, aga saladuskatte all mainin, et särgi võib igaüks endale Reeboki outletist seitsme euro eest osta, nad seal NATO testi sooritamist kassa juures ei nõua. Veel rääkis poiss, et hakkab uues MyFitnessi klubis CrossTrainingut läbi viima ja lubas ka Mustamäele sagedamini sattuda. "Ehk me veel näeme!" hõikas lõpuks. Kurja! Veel üks treener kellele ma pean aru hakkama andma, kui ma kohvikaaslaste osas valesid valikuid langetan.
Mis mulle meestreenerite juures veel väga meeldib on see, et nad tunnustavad. Ütlevad, et tubli olid, ilus tehnika ja muud sellist. Ja kohe lahkelt kiidavad, mitte nii moka otsast ja jao pärast. Nad vist ise ka harjunud rohkem kiidusõnu kuulma. Juba lapsepõlvest alates kiidetakse iga vagusi istutud minuti ja kolme eest tunnistusel. Tüdrukutelt nõutakse algusest peale palju rohkem ja kiitust kuulevad nad ka harvem. Eks sellest tulebki nende tagasihoidlik õlale patsutus komme. Ikka veenid peavad laubal lõhkema ja poole seti peal suurest pingutusest veidi mati kõrvale oksendama, siis juletakse öelda, et noh, sa ei sakkinudki täna kõige hullemini.
Üks asi, mida meestreenerid kipuvad kahe silma vahele jätma, on venitus. Ütlevad, et igaüks venitab pärast trenni ise. Aga minu meelest on see viilimine. Treener alustab ja lõpetab treeningu. Venitan ma pärast trenni nagunii ise veel juurde, aga ma eeldan, et treener teeb oma osa. Ükskord tahtis treener meid juba 15 minutit enne lõppu "venitama" saata, siis me küll nõudsime, et me oleme ikkagi tunni eest tasunud ja näidaku aga lahktesti ette kuidas tuharat ja biitsepsi venitada.
 |
Venitus.
Pildistas Tatjana Siipan
|
Igatahes, sellised mõtted meestest seekord.
Kommentaarid
Postita kommentaar